Maailma vanima grindcore bändi uus nooruslik album.

Maailma muusikaparlamendis on haamri enda kätte saanud Napalm Deathi laulja Barney Greenway, kes paugutab sellega, nii et tükke lendab, ja karjub ülejäänud osalistele: "Believing is deceiving!!". Keegi ei saa midagi aru, sest juba 20 aastat on Napalm Deathi seltskond olnud tuntud oma vasakpoolse sotsiaalkriitilise sõnumi poolest, mille põhilisteks peksupoisteks on poliitika ja kapitalism. Nüüd aga hoopis mingi usujutt... Napalm Deathi uueks vaenlaseks tundub olevat religioon, mis juhib ülemaailmset vandenõu. Jüri Lina hõõrub praegu kuskil käsi.

Uue kampaania sõnum on pakitud üsna sarnasesse helikeelde endisega. Napalm Deathi muusikaline platvorm on alati kõikunud seal kahe esimese plaadi hardcore'i, grindcore'i ja death metal'i vahel, ja ka siin on neist kõiki kuulda. Kokkuvõtteks võiks kindlasti öelda, et agressiivsuses pole bänd grammigi järele andnud, pigem vastupidi: "Sink Fast, Let Go" ja "Freedom Is a Wage Of Sin" on näideteks sellest, kuidas eeskõneleja karjub omal pea otsast ära samamoodi, kui seda tegi alguses Lee Dorrian, ja tempo on sama hull kui Mick Harrisel varem.

Üllatusi siin pole, meeldivat äratundmist küll. Võib anda oma hääle. 7
Tristan Priimägi

Anjani
"Blue Alert"
(Columbia)

Leonard Coheni protežee sooloalbum.

Ega ma ei tea, mis suhe on folk-korüfeel tegelikult oma kaasautori ja
-produtsendi Anjani Thomasega. Polegi oluline. Sulni naishääle sooloalbumi on Cohen igatahes ise produtseerinud ja see kõlab tunduvalt paremini kui tema enda elektripille pruukivad väljaanded. Pehmelt jazz'ilik, parem kui Norah Jones (ma ei ole tema edu põhjusi küll iial tabanud), kuigi samas turvaline ja täiesti kindla peale minev, mis näiteks eriti cohenlikus (muidugi on nii imelik öelda kaasautoritena tehtud loo kohta) loos "Thanks For The Dance" mõjub halva paroodiana.

Siiski, idee bändist, mis kestab sadu aastaid, või lauljast, kes ei sure iial, sest leiab endale järelkäija, tundub täide minevat, mis sest, et soovahetuse hinnaga... 5
Tõnu Kaalep

Meat Loaf
"Bat Out Of Hell 3"
(Mercury)

Kolmas osa toretsevaid hüperkompositsioone.

Muusikalitaustaga taimetoitlasest laulja on bat-albumi lasknud välja praktiliselt iga kord, kui karjäär kipub ummikusse jooksma. Seni on see ka iga kord imerohuna toiminud, näib kas ka nüüd, kui bat-albumite mastermind Jim Steinman on poole tootmistsükli pealt jalga lasknud ning plaati on lõpetama kutsutud tuntud produtsent Desmond Child.

Meat Loafi firmamärgiks on lööklaulu kohta ülipikad (tihti ka ülipika pealkirjaga), ülearranžeeritud ja üleprodutseeritud ballaaditüüpi pompoossed kompositsioonid (miniooperid oleks vist õigem öelda), aga on ütlematagi selge, et on liig mis liig, kui kogu plaat sellistest koosneb. Ja see, kui ajuti on ka modernsemaid saunde purki püütud, ei aita eriti.

Iseenesest saaks see plaat mitu head palli rohkem, kui ta ei oleks nii ilmselge toode, kui ta oleks sisse mängitud kahe kitarristi, mitte 16 poolt, kui siin oleks vähem kuulda klaverit ja kui kümne albumi heaks töötanud helilooja hulgas oleks ka Meat Lo afi nimi. Olemasoleval kujul illustreerib see album rohkem tänapäeva muusikatööstuse halvemat külge. 4
Andri Riid

Sparklehorse
"Dreamt For Light Years In The Belly Of A Mountain"
(Astralwerks)

Kümme aastat tagasi üllatas üksus oma suurepärase debüütalbumiga. Kaua polnud erakliku, joogi-droogilembese eluviisiga Mark Linkouse'i alter ego'st midagi kuulda. (Vaatasin, et tüüp tegi siiski paar albumit!) Nüüd on melanhoolselt meloodiliste indie-folk-kantri-lo-fi-rock-lugude meister pärast viit aastat tagasi, kuuldavasti diskil kaasalööva, vägagi wanted prodjuusseri Dangermouse'i puššimisel. Saundimaastik ongi vahel olulisem kui lugu selle sees, tükiti unenäoline, hõljuv, voolav. Kohati aredama olekuga, aga rabe või murtud. Teadvust ja tajuseisundeid muuta võiva jõuga. Ja lõpp hea... lahe 10minutiline, ütleme, transtsendentaalne finaal! 8
Tõnu Pedaru

The Fratellis
"Costello Music"
Universal

Sooja õlle kõrvale sobiv šoti pubirokk.

Millega õnnistas meid Arctic Monkeys? Ühe kõige ebatõenäolisema nr 1 singliga, üllatavalt terava ja kavala lüürikaga, avastusega, et Levi'se teksajakk võib ka päriselt kellelegi sobida, ning gigabaitide kaupa myspace.com'is laiutavate kloonidega. Lootusetuid ahvide ahvijaid ronis välja igast Ühendkuningriigi räpasest nurgast, sest kõik suured plaadifirmad vajasid oma Arctic Monkeyst. Ja nüüd saame siis selle kloonijahi vilju "maitsta". Glasgow' trio The Fratellis püüab kõigest väest, et olla oma suure eeskuju kõrgusel, aga kukub seda valusamalt. Nende solist laulab nagu suvaline jorss suvalises pubis, nende kitarrid on kohitsetud, silutud ja igavad ning nende laulusõnad on tuhandete kilomeetrite kaugusel Arctic Monkeysi mikeskinnerlikust nutikast, hammustavalt sarkastilisest realismist. Fratellis ongi pubirokk - mitte just erilist maitseelamust pakkuv õllekõrvane, mis seisab menüüs küüslauguleibade ja rasvast nõretavate kanakintsude vahel. 3
Lauri Tikerpe

Junior Boys
"So This Is Goodbye"
(Domino)

Rahustite all elektropop.

"Tsau, kuidas läheb?" Ei mingit vastust. Taamal tiksub metronoom, aga muidu on üldiselt vaikne ja rahulik. Valge. Tõstan tema käe ja käsi jääb õhku rippuma. See pidigi katatoonikutega olema nii, et iga liige ja jäse säilitab liigutades oma uue koha, sest pea ei anna kehale enam käske. Pea tegeleb millegi muuga, millegi võib-olla hoopis olulisemaga. Vaatan pingsalt nendesse silmadesse ja mõtlen, et mis seal taga küll toimuda võiks... Mis siis saaks, kui see rahustikuur päevapealt lõpetada... Kas ta siis ärkaks ellu? Kas talle meenuksid kõik need rütmid, mis meid kõiki kunagi hulluks ajasid? Paninaaaro... oo-oo-oooo... Ja kõik need. "Neil, wake up!!" hüüan ma, ning proovin vanimat trikki, äratundmisrõõmu esile kutsumist: "my heart starts missing a beat..." Nothing. Kraanist tilgub vesi.

Uksest siseneb verinoor intern, ja ütleb Neilile viidates ja ninal prille kohendades mulle kohmetult ja poolküsivalt: "Peaks siis selle tänase ravi ära tegema." Haaran ta käest ravikaardi ja näen, et seal on kirjas "elektrošokk" ja päevas 10 ühikut mingit.... Intern püüab selja taha peita väikest purki, a ga ma väänan selle ta peost välja ja loen sildilt: "Junior Boys - So This Is Goodbye." 10
Tristan Priimägi