6 PLAATI

Freddie Mercury
"Singer Of Songs - The Very Best Of Freddie Mercury Solo"
(EMI)

Soolohetkede paremik. See ei ole nali.

Selle plaadi peategelaseks on Freddie Mercury hääl. Vokaal, mis mängib, tõuseb-langeb, kommenteerib iseennast tõsiselt ja irooniliselt ühtaegu. See hääl on vangistav, isegi nõiduslik. Kahju ainult, et see meetod, kuidas see hääl end presenteerib, on sedavõrd tühine, pealiskaudne ja igav. Minu jaoks ei erine Freddie Mercury looming mitte mingil moel näiteks Meat Loafi omast. Mõelge ise: klaveri abil ilmale kutsutud muusikalipaatos, mis peidab endas viledaks kulunud ideed "elukabareest", kus me kõik oleme vaid "näitlejad". Ma kirjeldaks seda kui "kämpi ilma huumorita", aga mõistuse matemaatika väidab vastu, et selline valem pole võimalik. Aga äkki ikkagi on.

Siin plaadil teeb muusika omalt poolt kõik, et Mercury häält lõplikult tappa: "The Great Pretenderi" 80ndate süntesaatorihelid suruvad ta näole lämmatades vana seismajäänud ja tolmunud padja. "Living On My Own" valib teise tee, ja üritab tal ajud välja taguda biidiga, mis ajaks ka ninasarvikud hulluks. Ja "Barcelona" võiks ju olla suurepärane halva maitse hümn, aga probleem on siin samuti selles, et see kõik ongi nii mõeldud. Päris tõsiselt. Ilma naljata. Montserrat Caballe. Barcelona olümpiamängud.

Häälele annan ma andeks kõik, sest et ma näen tema minevikku võrdselt nii mustas rokenrollis, Elvises kui Farinellis. Tema tulevikku näen ma häältes, mida ma vähemal või rohkemal määral lausa armastan: Antony & The Johnsons, Scissor Sistersi Jake Shears... Aga seda muusikat ma omaks võtta ei suuda. 2

Tristan Priimägi

Nas
"Hip Hop Is Dead"
(Def Jam)

Muusikakriitiku märg unenägu.

Kui mitu ahvatlevat teemat Nasi albumilt saaks välja rebida? Kas hip-hop on surnud, kas Nasil on õigust sedasi väita, kuidas elab Nasi credibility pärast seda plaati, kas nostalgia ehitab tulevikku, kas sämpel on üldse elus asi? Vastan aega raiskamata, lühidalt. Hip-hop ei ole surnud, Nasil on õigus sedasi väita, Nasi credibility elab pärast seda plaati üha paremini, nostalgia on tulevikust lahutamatu, sämpel on elust lahutamatu.

Nas tegutseb nii, nagu see on praegu vahest ainult hip-hopile lubatud ehk teen, mis tahan, kuna teie, kallis publik, usute, et ma võin teha, mis ma tahan. Mina olen autoriteetidest vanim, ma olen autoriteetidest esimene, keda mäletatakse, kuna ükski varasematest autoriteetidest pole sinna, kus ma seisan, jõudnud. Nas istub kõrgeimal getotaburetil ja tema suu rezaiklib hip-hopi entsüklopedisti haardega. Kes teist suudab kõige kiiremini tsiteerida Big Daddy Kane'i ? Pakkuge, kes on Nasi protežeed siin albumil? Snoop, õige, vana diss Jay-Z, õige, Kanye West, õige, ja lõpuks tänu Nasile 1995. a väheseid "New York state of mindiga" kutte Comptonis - The Game, õige. Nas lingib kogu hip-hopi võtmeteksti enese külge, omandades sedasi nii mõndagi hip-hopi autoriõigustest.

Veel tõestab Nasi album kahte asja: 1. Nas nagu teisedki vanemad N.Y räpparid on veel elujõus. 2. "Hip Hop Is Dead" on parem pigem audioraamatuna kui olulise näitena kaasaegsest muus ikast. 8

Aleksander T. Yostafa

N.W.A.
"The Strength Of Street Knowledge - The Best of N.W.A."
(Priority)

Gangsta-räpi sünnitamine.

Siit see kõik algas. Just NWA oli see bänd, mis 90ndate alguses hip-hopil klounimaski eest ära tõmbas ja püstolreporterina ilustamata getodes toimuvat šokeerunud massidele edastas. Öeldes "Fuck Tha Police", saavutas NWA selle, et ka politsei tegevust hakati rohkem jälgima ja korrakaitse omavolitsemine mustades linnaosades lõppes. Poliitiline? Kindlasti. Ebatsensuurne? Absoluutselt.

Plaadi keskseks teljeks on muidugi nende legendaarne teine plaat "Straight Outta Compton", kust pealt on isegi kuus lugu: "Straight Outta Compton", "Gangsta Gangsta", "Express Yourself", "Fuck Tha Police", "If It Ain't Ruff" ja "Compton's In The House (Remix)". Ülejäänud lood on kahelt teiselt albumilt, nimilugu EP-lt "100 Miles And Runnin'" ja üks uuem lugu "Chin Check" Ice Cube'i filmi "Next Friday" heliribalt.

Ebameeldiv on tõdeda, et isegi NWA-taolisi bände lõhub tsensuur ja standardiseermine. Plaadilt on välja jäänud (ja vaevalt, et kogemata) kõige karmimad naistevihkamise lood, nagu "Fat Girl" ja "I Ain't Tha 1". Mitte et ma nende lugude sõnumiga kuidagi nõus oleks, aga kuhu jääb sõnavabadus? Miinustest veel niipalju, et mõned lood kõlavad küll tänaseks juba aegunult.

Selle kogumiku eesmärgiks on meile nende Comptoni pättide kultuuriline tähtsus taas meelde tuletada, eriti kui seisuga anno 2007 on hip-hop muutunud mingiks ülelakutud jobuks karusnahkses kasukas (Tere, 50 Cent!). See muusika siin on selline nagu elu ise, mustade küünealuste ja ettearvamatu iseloomuga. Ja Dr. Dre hilisem geniaalne produktsioon kõlab juba läbi ka siit (kuulake "Always Into Somethini" laisalt vilisevaid sünte kas või). 8

Tristan Priimägi

Sonic Youth
"The Destroyed Room. B-Sides and Rarities"
(Geffen)

Ülejäägid, mis kõlavad kui salaalbum.

Vahelduseks pärisalbumitele ja eksperimentaalsetele kõrvalehüpetele on indie-rock'i veteranid pannud kokku plaadi lugudega, mis jäid välja nende aastatel 1994-2003 ilmunud stuudioalbumitelt või ilmusid toona vaid singlite hämaratel B-pooltel. Erinevalt paljudest "sõkaldekogumikest" ei ole siin kuulajat kahtlase kraamiga üle koormatud - plaadil on hoolikalt valituna vaid 11 lugu. Lood moodustavad üllatavalt ühtlase terviku ja tõde teadmata võiks kogumikku pidada mõneks SY 90ndate lõpu salaplaadiks.

Valdavalt kuulebki siin sajandivahetuse SY-le omaseid pikki jämme, Jim O'Rourke'i läptop-tundlemisi ja kitarri-ambient'i, sekka mõni Kim Gordoni õõvaballaad ("Razor Blade", "Blink"). Värskelt mõjub "Campfire", mis meisterdati valmis vana kooli muusikamasinaga groovebox. Thurstoni häält kuuleb vaid lõpuloos "The Diamond Sea", mis avaldas muljet juba 1995. aastal plaadi "Washing Machine" eepilise 19minutise puändina. Nüüd on loole lisatud veel kuus minutit suminat, kuid seda niivõrd targalt, et enamikuga neist 25st minutist soovi vaielda ei tekigi. Ilus ja mõtlik valimik, kus müra (kui seda vahest ongi) p igem rahustab, kui kõrva kriibib. 8

Tauno Maarpuu

JZ Belle
"Teemant"
(Mayor Arts Organization)

"Teemant" avab JZ Belle sügavama poole.

ma algul kohe märgin selle ära, et tume maa muusikast ma. mulle lihtsalt mari-leen sümpatiseerib, sorry.
a muidu see mulle meelde tuletab seda kui puudel kallale tahtis tulla.
jah, hetk enne seda meil jutt lõppes rainiga samadel teemadel millest antud jz belle plaat ka, noh siis mõtted sellel teemal olid ja korraks käis läbi peast kui puudli värd vastu tuli eks, et ON IKKA VÄRD LOOM. ei osand arvata, et se kretiin on deemon ja sekund hiljem värd mulle kallale tahtis tulla, ma karjusin puudlile üle tänava MINE PUT**I ja kohe kõne rainile: "Kood punane! White man in trouble!" ta 20m kaugusel, mees kohale tuli ja kohe jooksis puudlile kannaga näkku, peksis luud pooleks väärakal. btw noh ma puudli foorumist lugesin seal oli keegi rääkinud muidu ka, et puudel väärastund tõug. ok 2

Sladkajakonfeta

The Charlatans
"Forever. The Singles"
(Universal)

Igavese bändi memuaarid.

Oma 17aastase karjääri jooksul on The Charlatans kaotanud vikatimehele kaks bändiliiget, vahetanud kaks korda plaadifirmat ja mitu korda muusikalise "eilse päeva" nimetuse ära teeninud. Kõigile probleemidele vaatamata (või ka nende tõttu) ongi nad alati jäänud indiroki skene üheks kõige alahinnatumaks "heaks bändiks", mis on harva päris-esiplaanile tõusnud, kuid siiski paljudele korda läheb.

Singlikogumik "Forever" annab The Charlatansi loomingust üpris kompaktse ettekujutuse. Kuulaja viiakse meeldivale ringreisile, mis algab algusaegade elektriorelihelide ja logisevate neopsühhedeelsete meloodiatega ("The Only One I Know", "Then"), peatub pikemalt 90ndate teise poole techno-helidega flirtiva mainstream-edu juures ("How High", "North Country Boy" jt) ning lõpetab 2000ndate souli- ja reggae-eksperimentidega ("Up at the Lake", "Try Again Today"). Üldse on The Charlatans omas skenes hea näide sellest, kuidas britpopi klišeedest üle olla: märkimisväärseid kõrvalepõikeid on nad muuhulgas teinud veel Bob Dylani ja Rolling Stonesi mängumaadele. Ka bändi karjääri tipphetk, 1997. aasta plaatinaalbum "Tellin' Stories" (mis on esindatud muide tervelt nelja looga), võlgnes oma edu peamiselt ju Chemical Brothersit sämplivale hitile "One to Another". 6

Mart Kuldkepp