6 plaati

Macy Gray
“Big”
(Geffen)
Souli superdiiva liialt silutud teine album.

Macy Gray kunagine tulemine oli nagu ilmutus, souli päästmine kõiksugu variserlike ja sisutute r&b/urban hampelmannide käest. 12tolline “Do Something” singel koos King Briti võrratu trummi-ja-bassi miksiga sai plaadimängijal ikka hirmsat moodi vatti.
Nüüd, kaheksa aastat hiljem on Macy saanud valmis oma neljanda pärisalbumi ja mina pean küll tunnistama, et olen veidike pettunud. Macy Gray on küll seesama liivapaberina kareda, suitsuse tämbri ning eluterve irooniaga vürtsitatud sõnadega superdiiva, aga mis mulle väga ei taha istuda, on saund ja produktsioon, mille eest vastutab Black Eyed Peasi ninamees will.i.am. Liiga puhas, ümmargune, liiga smooth on see. Ükskõik kui palju ma plaati otsast lõpuni läbi kuulasin – tee, mis tahad, ei ole ikka päris see. Esiksingel toob külalisena küll Natalie Cole’i, aga lõpuks kõlab asi nagu mingi Vonda Shephardi Ally McBeali yuppie-soul.
Minu unistustes on Macy hääle taga hoopis teravam, kurjem ja räpasem muusika. Midagi elektriseeritumat, midagi üllatuslikumat, mitte nii kaalutletut.
Samas, ega kõik ikka nii hull ka ei ole, sest näiteks “Everybody” on igati paljulubav superhitt oma eriti funk’i bassi, glämm-roki kitarride ning ­Primal Screami laadse refrääniga. Aga üldises pildis ei ole “Big” nii suur plaat, kui võiks. Ja sellest on pagana kahju. 6
Lauri Tikerpe

Saxon
“The Inner ­Sanctum”
(SPV)
Heliaabits algajale hevimuusikule.

Briti nn uue laine hevi viimaseid algupäraseid esindajaid Saxon töötab õlitatud masinavärgina juba 30 aastat, marssides julgelt mööda iseenda kujundatud maastikku. Kunagisest raskerokk-avangardist on nüüdseks küll saanud üsna kivistunud olemisega valuvorm – midagi üllatavat või uudset sellelt plaadilt otsida ei maksa. Tänavune album, mis kõlab nagu heliaabits algajale hevimuusikule, võiks sama hästi olla üllitatud aastal 1986. Mehed eesotsas võimsa ja väsimatu, ent veidi omapäratu tämbriga vokalisti Bif Byfordi ja meisterliku kitarristi Paul Quinniga teevad kogu hingest seda ainsat asja, mida tõepoolest hästi oskavad, kinnitades kuulajale – ning tõenäoliselt endilegi – “I’ve got to rock to stay alive”. Kohustuslik ballaad “Red Star Falling” peaks eriliselt südamesse minema endise raudeesriide tagustele fännidele (ehkki “väikese” hilinemisega, aga siiski tehakse siin ju juttu lahkuvatest tankidest, mahakistud müüridest, punalipu põletamisest ja võidutsevaist vabadest massidest) ning ka muid võitlushümne on tõenäoliselt vahvam nautida hingelt metalsete, kerelt higiste ja karvalt pikkade kommavelledega külg külje kõrval lava ees mõurates kui diivanil lösutades kodusest muusikakeskusest.
Mõneti teeb nõutuks, et igati reeglitekohaselt kvaliteetseks lihvitud muusikat ümbritsev kest kubiseb Titivilluse vimkadest; isegi hunnide juhist pajatava, muidu täiesti kobeda, aeglasemat ja rõhuvamat sorti eepilise etüüdi nimes on “Attila” suudetud valesti kirjutada. Ma ei usu, et raskema roki sõbrad on reeglina düsgraafid, kuid seesugused üle-jala-ämbrisseastumised, olgu nende taga siis plaadifirma liigne kiirustamine või bändi enda lohakus, aitavad ebameeldival stereotüübil juurduda ja needivad marginaalsuse-stigma kogu skene kollektiivsele laubale. 6
Mart Kalvet

Ibrahim Ferrer
“Mi Sueno”
(World Circuit)
Buena Vista Social Clubi tähe pos­tuumne ülesastumine.

Juba kaks aastat surnud Ibrahim Ferreri viimane plaat koosneb boolerotest, kuubalastele armsast laulutüübist. Elegantne, vahel nostalgiline ja romantiline muusika, Ferreri vahel ajahambast juba ikka kõvasti puretud ja samas jälle siiski enesekindel lauluhääl, Manuel Galbani kitarr, Roberto Fonseca klaver ja ­Cachaito Lopezi bass taustaks. Vahel on tunne, nagu vaataks minevikku või vaatleks varemeid, aga tolmukord ei varja boolero ilu ehk veel niipea. 7
Tõnu Kaalep

The Hold Steady
“Boys And Girls Of America”
(Vagrant)
Täiskasvanud ja pinnapealne mein­striim-­indi.

Peab tunnistama, et The Hold Steady on ansambel, kelle kohta pole mul välja kujunenud mitte mingit arvamust. Ma mõistan nende pretensioone. Proovida teha nutikat, südamesse minevat kitarrimuusikat. Nad vist proovivad olla oma eeskujude The Replacementsi moodi, aga välja tuleb pigem mingi... Barenaked Ladies. Rohkem sinna Bruce Springsteeni kui American Music Clubi poole. Mulle ei sobi nende huumor ja tähelepanekud tunduvad olevat pinnapealsed. Seda enam paneb mind imestama see meeletu haip, mis seda bändi ümbritseb. Eelmine album “Separation Sunday” oli tunduvalt asjalikum, aga selle plaadi kleepekalt leian segadusse ajava kleepeka tekstiga: “Damn You Hold Steady! How Can a Band Be So Good!” Mul pole selle Rolling Stone’i ajakirjaniku kontakte, muidu kirjutaks ja küsiks ise järele, mis värk on. Seni aga panen puhtast ettevaatlikkusest ühe punkti rohkem, kui plaanisin, seega 5
Tristan Priimägi

Lady Sovereign
“Public Warning”
(Def Jam)
Väike valge briti tüdruk teeb plärisevat urban-grime’i.

Kui kuulsin uudist, et Londonilinna räpasemates agulites sirgunud esmaklassilise suuvärgiga pätiplika Lady Sovereign sõlmis plaadistuslepingu USA suurima hip-hop-firmaga Def Jam, plaksutasin ma oma väikeses peas. Loota võis, et kui esimese briti naisräppari Ameerikasse tarniv Jay Z grime’i-kooliga tillukese neiu USA teemantprodutsentidega kokku viib, on tulemuseks etteaimamatu tulevärk. “Public Warning” sisaldab peamiselt aga lugusid singlitelt ja EPdelt, mille kääbuskasvus Sovereign jõudis välja lasta juba kodumaal. Enne suuri plaadilepinguid.
Siis väike pettumus? See, et totaalselt uusi lugusid on vähe ja seeläbi kostab produktsioon kohati aegununa, on tegelikult marginaalse friigi (mina) probleem. Ühe plaadi peal koos, albumina, on Lady Sovereigni show super. Peamiseks atraktsiooniks muidugi neiu sõnadevool ja hääl. Tema vokaal on ülimalt detailirohke. Umbes kui Basement Jaxxi muusika (kes on talle siia keevitanud muide loo “Blah Blah”). See hiliseb, holiseb, siristab, puristab, hüppab, mõmiseb ja kiliseb nagu kassaaparaat: ­ch-ching!! Mõnes multifilmis võiks ta anda oma hääle väikesele nõiale, üleannetutele päkapikkudele või räppivatele tulnukatele. Natuke nagu lastevärk? On küll jah, hoolimata tõsistest teemadest ja ähvardavatest toonidest on “Public Warning” ülemeelik, nagu kohtuks esimest korda neoonrõivas Salt’n’Pepaga. 8
Siim Nestor

Makossa+Megablast
“Kunuaka”
(G-Stone)
Diibid “viini tantsusaiakesed” viivad keele alla.

Ma ei ole Viinis käinud. Aga kui ma peaksin sinna minema, siis pole see mitte Mozarti, ooperi ega kohvi pärast, vaid suure tõenäosusega just Viini “elektroonikute koolkonna” tõttu, mille lahutamatuks osaks on plaadifirma G-Stone ning needsamad Makossa ja Megablast. Pretensioonikate nimede taha peituvad tegelikult täiesti ontlikud austerlased Marcus Wagner-Lapierre ja Sascha Weisz, kes on juba päris pikka aega nii Viini kui kogu maailma edumeelsemates klubides diipi “Viini dub’i” keerutanud. Loomulikult on ka “Kunuaka” igas mõttes puhas Viini saund – rohkelt madalaid sagedusi, soolikaid läbivat bassi, kajaplokke ja tehnoidseid biite. Nigeeria päritolu lauljatari Subrinahi poolt lauldud nimilugu, täiesti absurdselt kummitamajääv ja kaasakiskuv “Kunuaka”, oli möödunud aasta üks suurimaid tantsupõrandate rokkijaid, mille tõestuseks ka nominatsioon Gilles Petersoni “World­wide’i” saate 2006. aasta parima loo valimistel. Ja ega ülejäänud plaat kehvem pole – dubstep, deep house, varajane elektro ja põrandaalune disko valatakse üle 70ndate lõpu, 80ndate alguse sürri kosmoselektroonika, vanade heade laseri- ning Moroderi saundidega. Mis mulle eriti meeldisid, olid kaks väga bassist ja kajarohket “astumist” “Porque” ja “Que Pasa” Cleydys Villaloni seksikalt pahelise hispaaniakeelse deklameerimise saatel. Hea latiino-süst üle hulga aja. “Kunuaka” on tugev album, eriti just singlite poolt domineeritud tantsumuusika kontekstis. 9
Lauri Tikerpe