Laurent Garnier, Bugge Wesseltoft, Philippe Nadaud, Benjamin Rippert  
“Public Out Burst”
(F Communications)
(Vana)meistrid on jätkuvalt vormis.

Ma just mõtlesin, et vahel oleks lahe olla mees, kes tutvustamist ei vaja. Sa oled lihtsalt nii kunn, et sa ei pea mitte kellelegi mitte midagi tõestama. Sa ei pea iga hinna eest üle oma varju hüppama ega lõhkuma piire piiride eneste pärast. Need mehed näiteks on seda kõike juba teinud. Olnud rünnaku ajal rinde esireas ja andnud tervele põlvkonnale peod, mida mäletatakse elu lõpuni. See kõlab nüüd küll natuke niimoodi, nagu oleks tegemist mingite ättidega, kelle paremad ajad on möödas. Kaugel sellest. Tõsi on, et “Public Out Burst” ei taotle trendikust. Siit ei kosta broken’it, grime’i ega nu-rave’i (minimali isegi ehk leiab). Neli meest triivivad rahulikult vana tuttava tehno, trummi-ja-bassi, elektro ning hausi voogudes juhituna eriti apetiitsest, põhjamaiselt napist ja kargest džässist.
See on muusika, mille saatel on väga mõnus kirjutada, lugeda või niisama lebotada. Aga kindlasti ei tohi seda segi ajada tapeediga. Ei. See on nagu vana sõber, kellega sai kunagi koos Tartu Neuronphase’i pidudel käidud, või nagu hea raamat, mida sa loed ikka uuesti, sest kuigi ta pole võib-olla kõige moekam (sealt puuduvad narkootikumid, apokalüptiline seks, higist, verest ja spermast nõrguvad klubiseinad ning ultravägivald), on temas teatud mõtted ja tõed, mida tasub ka kõige küünilisemal 21. sajandi värdjal endale aeg-ajalt meelde tuletada. No vot. Ja pealegi koosneb “Public Out Burst” erinevatest kontsertlindistustest ning kui ma kujutlen ennast Arles’i või Kölni sooja suveöösse suure lava äärde, kus neli meest oma pillide taga neidsamu helisid välja võluvad, siis ma pakun, et mulje oleks päris muljuv. Ikka heas mõttes. 8
Lauri Tikerpe

Enthroned
“Tetra Karcist”
(Napalm)
Black metal-kuulamisväärsus Belgias.

Enthronedi (nagu ka paljude teiste black metal-bändide) vaba arengu pidurdas kõigepealt enesetapp, kui trummar endalt elu võttis, ja seejärel vokalisti lahkumine bändist. Arusaadav, et mõlema asutajaliikme kaotus tõi rasked ajad, aga uus album on samm paremuse poole ja toob black metal’i sinna pissiva poisi ja sibliva euroametniku kõrvale Belgiat esindama. Muusikaliselt jätkab Enthroned oma seitsmendal albumil tuttavat rada: nende trumbiks pole mitte sümfoonilised seaded, ega meloodilisem lähenemine, vaid puhas tamp – kiirus ja agressiivsus ilma hinge tõmbamata. Umbes selline nagu teeb rootslaste veteranbänd Dark Funeral. Kuna eesotsas on uus laulja, siis ongi plaat just laulustiili poolest oma eelkäijatest erinev – nüüdne vokaal meenutab pigem death metal’it ning pole enam nii kriiskav. Lugudesse on siin-seal siginenud aeglasemaid ja jõulisemaid kohti, näiteks “Through The Cortex” on osalt thrash metal ja “The Seven Ensigns of Creation” death metal, aga üldiselt jääb plaat väga nendelikuks, kuigi kokkuvõttes veidi liiga ühesuguseks. 6
Tristan Priimägi

Bruce Springsteen with the Sessions Band
 “Live in Dublin”
(Columbia)
Vanad kommarid tulevad tagasi.

Ma muidugi naljatan, öeldes, et vanad kommarid tulevad tagasi. Ameeriklased ei tea kommaritest õnneks midagi. Aga Ameerika vanad töölislaulud tulevad tagasi küll. Bruce Springsteen ja tema tänavanurgalt korjatud & ldquo;rahvamuusika” ansambel on küll selline lotovõit, mis tõmmatakse korra sajandis. Nende kontsert Dublinis (no kus siis veel?) on muidugi äge live-elamus isegi CD pealt kuulates. Või siis laulud ise: “Old Dan Tucker”, “Jesse James”, “O Mary Don’t You Weep”, “Erie Canal”, “Jacob’s Ladder”, “Pay Me My Money Down”, “We Shall Overcome” jpt. Mida sa hing veel soovid?
Maakodus vanades vinüülides tuhnides leidsin just ühe omal ajal väga haruldase Ida-Saksa plaadi Ameerika rahvalauludega. Eks need olid toona mõeldud kõigi maade rahvaste internatsionaalse ühtsuse tugevdamiseks, aga siiski kõrges hinnas kantrihuviliste seas ning Bruce’i plaadiga oli ühiseid nimetusi päris mitu.
Naljakas mõelda, et Bruce Springsteeni hüüdnimi oli ju kunagi “The Boss”, see on pigem tööandja kui töölise nimi. Aga bossil ja palgalistel läheb töölis- ja kantrilaulude üheskoos laulmine nagu lepase reega. Soovitan soojalt! 8
Priit Hõbemägi

Tuxedomoon
“Vapour Trails”
(Crammed  Discs)
Postpungi asjade seis elujaatava vanadusekultuse ajastul.

Kuis mulle see meeldib, eks. Olla 40 ja kuulata mingit noortepärast muusikat. Kuulata endast vanemate inimeste tehtud noortepärast muusikat, mis rokib täiega, ja müügiväliselt, enesekeskselt, massiivselt, kurjalt ja samas inimlikult.
Steven Browni saksofon ja Luc van Lieshouti trompet heitlevad omavahel või ka mitte, Peter Principle lisab kõmisevaid bassikäike, Blaine Reininger laulab ja viiuldab ja mängib kitarri. Ateenas salvestatud albumil on kreeka- ja hispaaniakeelset laulu ja veidraid sounde.
Kas nüüd parimate päevade tasemel, kuid terav, neurootiline ja äravahetamatult tuxedomoonlik. 8
Tõnu Kaalep

Atreyu
“Lead Sails Paper Anchor”
(Roadrunner)
Metalcore-ahvide ersats-punk-kompott ahastab ja ahistab.

Kui Fritz Leiberil oligi õigus ning Californiasse meelitas omal ajal kõiksugu veidrikke ja lahkusulisi müstikuid kokku iidsete ja võõrikute, subterraansete peletiste ebamaine taig, nagu ta sünges loos “Õõv sügavustest” aimata annab, on see taig nüüdseks lahtunud ning asendunud hoolikalt konstrueeritud spliiniga, mis omakorda pakub loomingulist ainest sellistele ansamblitele nagu A Fire Inside, Avenged Sevenfold ja Atreyu. Viimane on pärandit tunnustades oma tänavusele kauamängivale AFI 1999. aasta läbimurdealbumit “Black Sails in the Sunset” tsiteeriva pealkirja ja äravahetamiseni sarnase ümbrisegi sehkendanud. Sellega sarnasused kahjuks ka piirduvad – kus AFI hiilgab omanäolise lõiminguga hardcore punk-muusikast ja tumedast romantikast, torkab Atreyu eelkõige kõrva üheplaanilisuse ja lakkamatu soigumisega. Nende lihvitud-lakutud, üleprodutseeritud ja selle tulemusena igasuguse veenvuse minetanud metalcore on valmistatud kõigi hetkel moodsa kah-käreroki reeglite kohaselt, mistõttu on müügiedu juba ette garanteeritud. Niisiis on allakirjutanu madal hinnang tingitud eelkõige sellest, et fantaasiavaene ersats-kommertsmuusika ja metal ei tohiks minu meelest sõbralikult läbi saada. Isegi kui Atreyu suudab klišeede laviini all korraks meeldejäävalt tantsulisi või käredamalt käratavaid üllatusi pakkuda, nagu palades “Blow”, “Falling Down” või “Two Become One”, mattuvad need katsetused peagi rangelt ühe malli järgi toodetud meloodilistesse refräänidesse ja p unnitatud hingestatusesse. Mistõttu kõlab Atreyu enamasti nagu huumori halaga asendanud Green Day. 3
Mart Kalvet

Still Remains
“The Serpent”
(Roadrunner)
Ajastu nõuetele vastav nutune pop-raskerokk, kaanonikohane ja igav.

Andku naksakama noorsoo seas mõttekiirusel leviva, pidurdamatult areneva – ja seetõttu paraku ka vääramatult kaubastuva – modernse hardcore-skene entusiastid mulle andeks, kui selle Michigani bändi muusika mind ei veena. Asi pole selles, nagu ei suudaks ma võtta tõsiselt valust ja vabadusekaotusest pajatavaid palu, mis sisse mängitud-lauldud mitte hädapäraste vahenditega tolmuses keldris, vaid kallis ja kvaliteetses tippstuudios. Või nagu tunduks telekoka populaarsust nautiva kitarristi panus tema hobi tõttu vähem eleegiline. Ei, mind ei morjenda ka, et nood iga teise emo-kid’iga äravahetamiseni sarnased, meigitud ja pöetud noorsandid peavad tõenäoliselt enda sõnumit ja muusikat igasugust üheülbastumist rangelt tauniva põrandaaluse punkluse loogiliseks edasiarenduseks. See kõik on postindustriaalsele murdepunktile vaba langemise kiirendusega lähenevas ühiskonnas normaalne ja paratamatu. Toode on toode ja mood on mood, miski pole püha ja neist, kes seda uskumast keelduvad, sõidab progressi teerull varem või hiljem mürinal üle.
Still Remainsi tänavuse kauamängiva sunnib mind kiiresti unustama ikkagi eelkõige see, et nende muusika on parimal juhul keskpärane, vaba üllatustest ja igasugusest arengust. Siirus, mängulust ja elu on salvestiselt antibakteriaalse seebiga eemaldatud, jäänud on Radio Mania päevasesse programmi ideaalselt sobiv geneeriline, haigutamaajav ja plaatinaplaadi karva peavoolurokk, mida kohatine karjumine ja topelt-bass­trummipursked kuidagi usutavamaks ei tee. 5
Mart Kalvet