6 plaati
Laurent Garnier, Bugge Wesseltoft, Philippe Nadaud,
Benjamin Rippert
“Public Out Burst”
(F
Communications)
(Vana)meistrid on jätkuvalt vormis.
Ma
just mõtlesin, et vahel oleks lahe olla mees, kes tutvustamist ei vaja.
Sa oled lihtsalt nii kunn, et sa ei pea mitte kellelegi mitte midagi
tõestama. Sa ei pea iga hinna eest üle oma varju hüppama ega
lõhkuma piire piiride eneste pärast. Need mehed näiteks on
seda kõike juba teinud. Olnud rünnaku ajal rinde esireas ja andnud
tervele põlvkonnale peod, mida mäletatakse elu lõpuni. See
kõlab nüüd küll natuke niimoodi, nagu oleks tegemist
mingite ättidega, kelle paremad ajad on möödas. Kaugel sellest.
Tõsi on, et “Public Out Burst” ei taotle trendikust. Siit ei
kosta broken’it, grime’i ega nu-rave’i (minimali isegi ehk
leiab). Neli meest triivivad rahulikult vana tuttava tehno, trummi-ja-bassi,
elektro ning hausi voogudes juhituna eriti apetiitsest, põhjamaiselt
napist ja kargest džässist.
See on muusika, mille saatel on
väga mõnus kirjutada, lugeda või niisama lebotada. Aga
kindlasti ei tohi seda segi ajada tapeediga. Ei. See on nagu vana sõber,
kellega sai kunagi koos Tartu Neuronphase’i pidudel käidud,
või nagu hea raamat, mida sa loed ikka uuesti, sest kuigi ta pole
võib-olla kõige moekam (sealt puuduvad narkootikumid,
apokalüptiline seks, higist, verest ja spermast nõrguvad
klubiseinad ning ultravägivald), on temas teatud mõtted ja
tõed, mida tasub ka kõige küünilisemal 21. sajandi
värdjal endale aeg-ajalt meelde tuletada. No vot. Ja pealegi koosneb
“Public Out Burst” erinevatest kontsertlindistustest ning kui ma
kujutlen ennast Arles’i või Kölni sooja suveöösse
suure lava äärde, kus neli meest oma pillide taga neidsamu helisid
välja võluvad, siis ma pakun, et mulje oleks päris muljuv.
Ikka heas mõttes. 8
Lauri Tikerpe
Enthroned
“Tetra Karcist”
(Napalm)
Black metal-kuulamisväärsus Belgias.
Enthronedi (nagu ka paljude teiste black metal-bändide) vaba arengu
pidurdas kõigepealt enesetapp, kui trummar endalt elu võttis, ja
seejärel vokalisti lahkumine bändist. Arusaadav, et mõlema
asutajaliikme kaotus tõi rasked ajad, aga uus album on samm paremuse
poole ja toob black metal’i sinna pissiva poisi ja sibliva euroametniku
kõrvale Belgiat esindama. Muusikaliselt jätkab Enthroned oma
seitsmendal albumil tuttavat rada: nende trumbiks pole mitte sümfoonilised
seaded, ega meloodilisem lähenemine, vaid puhas tamp – kiirus ja
agressiivsus ilma hinge tõmbamata. Umbes selline nagu teeb rootslaste
veteranbänd Dark Funeral. Kuna eesotsas on uus laulja, siis ongi plaat
just laulustiili poolest oma eelkäijatest erinev – nüüdne
vokaal meenutab pigem death metal’it ning pole enam nii kriiskav.
Lugudesse on siin-seal siginenud aeglasemaid ja jõulisemaid kohti,
näiteks “Through The Cortex” on osalt thrash metal ja
“The Seven Ensigns of Creation” death metal, aga üldiselt
jääb plaat väga nendelikuks, kuigi kokkuvõttes veidi
liiga ühesuguseks. 6
Tristan Priimägi
Bruce Springsteen with the Sessions Band
“Live in Dublin”
(Columbia)
Vanad kommarid
tulevad tagasi.
Ma muidugi naljatan, öeldes, et vanad
kommarid tulevad tagasi. Ameeriklased ei tea kommaritest õnneks midagi.
Aga Ameerika vanad töölislaulud tulevad tagasi küll. Bruce
Springsteen ja tema tänavanurgalt korjatud &
ldquo;rahvamuusika” ansambel on küll selline lotovõit, mis
tõmmatakse korra sajandis. Nende kontsert Dublinis (no kus siis veel?)
on muidugi äge live-elamus isegi CD pealt kuulates. Või siis laulud
ise: “Old Dan Tucker”, “Jesse James”, “O Mary
Don’t You Weep”, “Erie Canal”, “Jacob’s
Ladder”, “Pay Me My Money Down”, “We Shall
Overcome” jpt. Mida sa hing veel soovid?
Maakodus vanades
vinüülides tuhnides leidsin just ühe omal ajal väga
haruldase Ida-Saksa plaadi Ameerika rahvalauludega. Eks need olid toona
mõeldud kõigi maade rahvaste internatsionaalse ühtsuse
tugevdamiseks, aga siiski kõrges hinnas kantrihuviliste seas ning
Bruce’i plaadiga oli ühiseid nimetusi päris mitu.
Naljakas mõelda, et Bruce Springsteeni hüüdnimi oli ju
kunagi “The Boss”, see on pigem tööandja kui
töölise nimi. Aga bossil ja palgalistel läheb töölis-
ja kantrilaulude üheskoos laulmine nagu lepase reega. Soovitan soojalt!
8
Priit Hõbemägi
Tuxedomoon
“Vapour Trails”
(Crammed Discs)
Postpungi asjade seis elujaatava vanadusekultuse
ajastul.
Kuis mulle see meeldib, eks. Olla 40 ja kuulata mingit
noortepärast muusikat. Kuulata endast vanemate inimeste tehtud
noortepärast muusikat, mis rokib täiega, ja
müügiväliselt, enesekeskselt, massiivselt, kurjalt ja samas
inimlikult.
Steven Browni saksofon ja Luc van Lieshouti trompet heitlevad
omavahel või ka mitte, Peter Principle lisab kõmisevaid
bassikäike, Blaine Reininger laulab ja viiuldab ja mängib kitarri.
Ateenas salvestatud albumil on kreeka- ja hispaaniakeelset laulu ja veidraid
sounde.
Kas nüüd parimate päevade tasemel, kuid terav,
neurootiline ja äravahetamatult tuxedomoonlik. 8
Tõnu
Kaalep
Atreyu
“Lead Sails Paper
Anchor”
(Roadrunner)
Metalcore-ahvide ersats-punk-kompott
ahastab ja ahistab.
Kui Fritz Leiberil oligi õigus ning
Californiasse meelitas omal ajal kõiksugu veidrikke ja lahkusulisi
müstikuid kokku iidsete ja võõrikute, subterraansete
peletiste ebamaine taig, nagu ta sünges loos “Õõv
sügavustest” aimata annab, on see taig nüüdseks lahtunud
ning asendunud hoolikalt konstrueeritud spliiniga, mis omakorda pakub
loomingulist ainest sellistele ansamblitele nagu A Fire Inside, Avenged
Sevenfold ja Atreyu. Viimane on pärandit tunnustades oma tänavusele
kauamängivale AFI 1999. aasta läbimurdealbumit “Black Sails in
the Sunset” tsiteeriva pealkirja ja äravahetamiseni sarnase
ümbrisegi sehkendanud. Sellega sarnasused kahjuks ka piirduvad – kus
AFI hiilgab omanäolise lõiminguga hardcore punk-muusikast ja
tumedast romantikast, torkab Atreyu eelkõige kõrva
üheplaanilisuse ja lakkamatu soigumisega. Nende lihvitud-lakutud,
üleprodutseeritud ja selle tulemusena igasuguse veenvuse minetanud
metalcore on valmistatud kõigi hetkel moodsa kah-käreroki reeglite
kohaselt, mistõttu on müügiedu juba ette garanteeritud.
Niisiis on allakirjutanu madal hinnang tingitud eelkõige sellest, et
fantaasiavaene ersats-kommertsmuusika ja metal ei tohiks minu meelest
sõbralikult läbi saada. Isegi kui Atreyu suudab klišeede
laviini all korraks meeldejäävalt tantsulisi või
käredamalt käratavaid üllatusi pakkuda, nagu palades
“Blow”, “Falling Down” või “Two Become
One”, mattuvad need katsetused peagi rangelt ühe malli järgi
toodetud meloodilistesse refräänidesse ja p
unnitatud hingestatusesse. Mistõttu kõlab Atreyu enamasti nagu
huumori halaga asendanud Green Day. 3
Mart Kalvet
Still Remains
“The Serpent”
(Roadrunner)
Ajastu nõuetele vastav nutune pop-raskerokk,
kaanonikohane ja igav.
Andku naksakama noorsoo seas
mõttekiirusel leviva, pidurdamatult areneva – ja seetõttu
paraku ka vääramatult kaubastuva – modernse hardcore-skene
entusiastid mulle andeks, kui selle Michigani bändi muusika mind ei veena.
Asi pole selles, nagu ei suudaks ma võtta tõsiselt valust ja
vabadusekaotusest pajatavaid palu, mis sisse mängitud-lauldud mitte
hädapäraste vahenditega tolmuses keldris, vaid kallis ja kvaliteetses
tippstuudios. Või nagu tunduks telekoka populaarsust nautiva kitarristi
panus tema hobi tõttu vähem eleegiline. Ei, mind ei morjenda ka, et
nood iga teise emo-kid’iga äravahetamiseni sarnased, meigitud ja
pöetud noorsandid peavad tõenäoliselt enda sõnumit ja
muusikat igasugust üheülbastumist rangelt tauniva põrandaaluse
punkluse loogiliseks edasiarenduseks. See kõik on postindustriaalsele
murdepunktile vaba langemise kiirendusega lähenevas ühiskonnas
normaalne ja paratamatu. Toode on toode ja mood on mood, miski pole püha
ja neist, kes seda uskumast keelduvad, sõidab progressi teerull varem
või hiljem mürinal üle.
Still Remainsi tänavuse
kauamängiva sunnib mind kiiresti unustama ikkagi eelkõige see, et
nende muusika on parimal juhul keskpärane, vaba üllatustest ja
igasugusest arengust. Siirus, mängulust ja elu on salvestiselt
antibakteriaalse seebiga eemaldatud, jäänud on Radio Mania
päevasesse programmi ideaalselt sobiv geneeriline, haigutamaajav ja
plaatinaplaadi karva peavoolurokk, mida kohatine karjumine ja
topelt-basstrummipursked kuidagi usutavamaks ei tee. 5
Mart
Kalvet
