Eero Epner kõndis Düsseldorfist Bochumisse, et näha, mida saadab Euroopa teatrilavadel korda näitleja Risto Kübar.

See kõik tundus lihtsalt liiga lihtne. Isegi kui see oleks olnud mitmetunnine ümberistumisega lennusõit, rongiga logistamine ja siis linnas ekslemine − miski selles ei erine piisavalt palju moodsa teatrikülastaja nõudlikust ootusest, kui ta õhtul jala üle teise viskab ja mitte eriti tasakesi küsib: „Kas see on mind väärt?“ Ma ei tea, mis on mida väärt. Need on liiga keerulised küsimused. Ma lihtsalt mõtlesin nii: kas tänase teatri mugavus, laiskus ja konformism ei või äkki tuleneda mitte teatri, vaid hoopis meie, vaatajate mugavusest? Ja kas see, et kunst kunagi 18. sajandil profaneerus, kultuur sai kauba vormi ja inimestel avanes sellele mugav juurdepääs, ei ole kaasa toonud kõige hea kõrval ka midagi, mis ei puutu üldse asjasse − meie nõudmise, et kunstiteos meile meeldiks?

Teatriskäik ei ole midagi enamat õgimisest, ja selle põhjuseks on see, et toit vedeleb igal pool, lihtsalt võta ja neela.

Me koguneme teatritesse nagu hirmunud lambad eksistentsi äikese eest, kuid sissesaanuna hakkame kohe nõudma oma heinu. Teatris sünnivad kogukonnad, öeldakse vahel lootusrikkalt, aga kas nad sünnivad, kui me käime seal − ja näitustel, muuseumites ning üleüldse igal pool − ainult oma subjektiivsust pühitsemas ja oma kapriise rahuldamas ning ei jää enne rahule, kui me jääme rahule? Siis taksosse ja öhe minema, pagemine esimese ettejuhtuva sohvriga, kellega jagame oma muljeid, olles sisimas veel rohkem tõrges maailma suhtes kui varem, sest meie maitset kas rahuldati või ei rahuldatud, sellel ei olegi vahet, sest ikkagi ei kirjelda me mitte seda, mida me maailmas nägime, vaid seda, mida meie maitse ette ütleb. Nagu me ei armu kunagi endast väga palju erinevatesse inimestesse, sest aimame, et vastutasu lootus on väike, nii ei hakka meile kunagi meeldima teater, mis asub meie teatrimaitse äärealal. Nagu iga keha keskmes on magu, nii on meie teatriskäigu keskmes maitse, sealt algab kõik, seal lõpeb kõik − teatriskäik ei ole midagi enamat õgimisest, ja selle põhjuseks on see, et toit vedeleb igal pool, lihtsalt võta ja neela.

Paplite võrad mäe otsas varjasid taeva, kui umbes kolmandik teekonnast läbi sai. Ma seisin kõrgel nõlval kusagil Ruhri piirkonnas, silmapiiril olid imelistesse orgudesse uppunud kortermajad ja kõrgepingeliinid, siitsamast meetri kauguselt sõitsid minust mööda sajad autod, jättes endast maha vingugaasi kibeda lõhna ja motoriseeritud üleoleku. Käes oli võib-olla inimajaloo üks kuumemaid päevi Euroopas, päike raius pilvitust taevast halastamatult suuri kuumi lööke ning mu keha anus, et ma istuksin maha ega tõuseks enam kunagi. Selja taga oli alles kakskümmend kilomeetrit, hale distants, ja kui mu keha hakkas end õigustama palveränduritega, juhtisin tema tähelepanu meie varustusele: Adidase tossudele, Tommy Hilfigeri sokkidele (tõsi, neid oli saatuse õela vingerpussi tõttu jalas ainult üks), Eviani veele, tõhusa kaitsefaktoriga päiksekreemile ning telefonis olevale GPSile. „Me oleme väga kaugel palveränduritest,“ ütlesin ma oma kurnatud kehale, kui ta lõõtsutavana kusagil seal all kuuma õhku sisse ahmis. „Me oleme kõigest teatrikülastajad.“

Päev oli alanud hästi. Ma panin tähele kõike ja kõik pani tähele mind. Ronides üle Düsseldorfi lennujaama ümbritsevate tõkete, pildistasin üles surnud linde ja kirjutasin telefoni üles lõhnu, mida juba tundnud olin. Neid ei olnud palju. „Noodle boxi kana“, rohkem mu nina ei tundnud. Natuke parem oli „helide“ osakond, seal seisis mul esimese kilomeetri järel juba „rohelised puulehed, mis krabisevad nii, nagu nad oleks juba kuivanud“ või „laste süüdimatud hääled kõrge heki taga“. Ma kirjutasin üles värve ja inimesi, mu telefon pildistas ilmetuid kortermaju ning kuumusest painduvaid koeri, kuid juba mõne kilomeetri pärast hakkasin esimest korda tundma seda, mis hiljem sai kogu selle väikese teatrissemineku refrääniks − tühjust.

Ühel hetkel avastasin, et olen kõndinud umbes sada meetrit, millest ma ei mäleta midagi. Siis nelisada meetrit. Varsti võisin kõndida mitu kilomeetrit, suutmata neist hiljem rekonstrueerida mitte midagi peale umbmääraste piltide, kus hallikad tänavad, armetud roosipõõsad ja kõrbenud rohulapid sulasid iseloomutuks känkraks. Ma ei mõelnud enam midagi. Mitte midagi peale selle, kus on järgmine pood, kust ma saaksin osta natuke vett. Kogu selle sentimentaalse žesti võimalik ilu oli juba kokku varisenud, kuumuse ja mütsi alt niriseva higi käes oli rännakuglamuur kiiresti oma maski langetanud ning alles oli jäänud vaid pateetiline kõmin, eimiski, narrus.

Mul ei olnud suuremat vahet, kas retke lõpus ootab mind kusagil oma õõnsuses lunastajat peitev kirik, parfüümilõhnaline teatrivestibüül või normaalse suurusega Lidl. Ma valetan. Kui mul oleks olnud isiklik Mooses, oleksin palunud tal juhatada mind sellest eeslinnakõrbest lähima jääkapini, kust võtta jahe pooleliitrine plastpudel. See oli mu viimane mõte. Siis ei mõelnud ma enam midagi. Ma ainult kõndisin, seljas suur seljakott ning käes väike raamitud pilt, millel kellegi silm on keerdunud sõnajalgade vahele. Ainus virgastav hetk kogu esimese päeva jooksul oli siis, kui selja taha hiilinud jalgrattur hüüdis mulle kõrva „Kartoffel!“ ning ilma tagasi vaatamata minema kimas. Asfaldilt tõusis samal ajal hobusesita lõhna. Bochumini oli jäänud veel umbes 50 kilomeetrit.

Bochumis töötab Risto Kübar (35). Ma ei ole teda enam ammu näinud. Lava peal viimati siis, kui nad koos Benny Claessensiga andsid külalisetendusi ruumis, mida toona kutsuti NO99ks. Sellest on mitu aastat möödas ja õigupoolest ei näinud ma ka neid etendusi. Esimese alguseni oli jäänud umbes kümme minutit, kui tuli piletöör ja ütles, et peldikutest tuleb halba haisu. See pole võib-olla kõige üllatavam lause, mida öelda, selles lauses on ju oma loogika, kuid midagi piletimüüja ilmes sundis trepist alla kõndima garderoobide poole, kuhu sügisest ilma trotsinud inimesed olid andnud oma maitsekad üleriided − ja kus tõepoolest levis sealsamas asunud tualettidest kehv lõhn. (Õigem oleks küll öelda räme hais, kuid milleks lugejat ehmatada.)

Midagi tuli teha. Ma helistasin Jaanile, kes ajas oma kodutalus samal ajal õunamahla (antoonovka, valge klaar, sügisjoonik) ning kes oskas sedasorti asjadega ringi käia. „Mine halli puldi juurde,“ ütles ta mulle telefonis, ja ma kuulsin torust õrnalt vuliseva värske õunamahla nirinat, „ja hoia all kahte musta nuppu.“ Ma tegin seda. Ma hoidsin all kahte musta nuppu − järgmised kaks tundi, kuni Risto ja Benny kümme meetrit kõrgemal vakatunud publiku silme all tundlikult tõukusid ja tõmbusid. Pumbad töötasid sama hästi nagu nemad, sitahais leevenes, ja kui inimesed alla garderoobi valgusid, täitsid nende tabavalt valitud parfüümid üürikeseks hetkeks selle tühjuse siin. Ma ei olnud siiski liiga kurb. Ma olin näinud seda etendust juba Münchenis, see oli üks poeetilisemaid lavastusi, mida ma kunagi tunnistanud olen, Risto „fikseerimas inimest, üürikest liha“ ja et „surelikud inimesed seda suutsid, täitsid teda [ehk siis mind] uhkuse ja ühtlasi jubedusega“ (Feuchtwanger) − ning pealegi pidi järgmisel õhtul siinsamas NO99s olema veel teine etendus.

Järgmisel õhtul kordus kõik. Kümme minutit alguseni, murelik piletöör, räme hais ja kaks tundi mustavate nuppude juures, pöidlad surutud veretuks, et tsirkulatsioonipump natukenegi sitta siit majast välja viiks, samal ajal kui mõned trepiastmed minust eemal kaks alasti meest teineteise vastas ja kahesaja võhivõõra ees seisid, võib-olla tolle hetke kõige kaitsetumad olendid meile teadaolevas universumis. Vähemalt nii ma tahtsin tol hetkel mõelda, väike liialdus kulub sitapumba juures alati ära, ja kokkuvõttes oli selles olukorras ka midagi Risto lavalolekut iseloomustavat − samasugune kõrge ja madala ühendamine, brutaalsuse sissetungi pidev võimalikkus, mis hävitab, lammutab ja lõhub raevukalt kõik vaevaga lavale ehitatud õhulossid, tehes ruumi millelegi, mis võiks tekkinud kõrbest kerkides olla natukenegi tõeline ja päris. Umbes nii, nagu vanemad oma lastel tuulest räsitud seelikuid kohendavad, väike ja poolmärkamatu žest, mis ometi peaks natukenegi mingit kindlust selles ebakindlas maailmas pakkuma, suudab Risto olla laval nii märatsev tuul, puntras seelik kui ka lapsevanem. Ta suudab anda õhtu lõpetuseks vooderdatud koduteele kaasa mingi väikesegi usu, et isegi kui kõik on kaos − ja kõik on kaos −, siis kusagil tehakse midagi nii absurdset kui näitlemine lihtsalt selle nimel, et meid selle kaosega natukene lepitada. See žest on väike, ja väike ta peabki olema, sest usk saab tõene olla alati ainult siis, kui ta on väike. Ma tean, et see kõlab pateetiliselt. Las ta siis kõlab.

Alati, kui ma Ristot olen laval vaadanud, on see olnud midagi enamat teatrikogemusest. Ma tean, et seda on tobe öelda, seega lasen öelda seda Rasmus Kaljujärvel, kes kunagi alistunult lausus, et isegi kui ta teeb kõike täpselt nii nagu Risto, teeb tema ainult teatrit ja Risto teeb kunsti. Sest temas on midagi, mida ma pole kunagi üheski näitlejas näinud − ja ma olen neid näinud palju. Ma olen vaadanud Saksa superstaare, kui nad end virtuooslikult läbi lavamassi kaevavad, kiired ja vihased, sõnad vormumas suul ükskõik milleks, aga mitte kunagi labaseks illustratsiooniks, hingevärina peegelduseks või muuks sääraseks. Ma olen näinud Isabelle Huppert’i, kui ta tormituulega võideldes lahtises amfiteatris tuhandetele markii de Sade’i sõnadega inimese igikurjusest ja ülevusest kõneles, nii tugev, nii otsustunud, nii kohutavalt kaunis.

Ja ikkagi on just Risto näitlemine see, mida ma vahel unes näen. Mulle võivad suvalisel hetkel päevas meenuda tema improvisatsioonid, nii mõistatuslikud ja samas nii täis kümneid väikeseid niidiotsi, mida mööda ma endiselt liigun, isegi nüüd, aastaid hiljem. Silmi sulgedes võin kirjeldada mõnda etendust, kus Risto on avanud järjest uksi, mida selles lavastuses varem keegi ei olnud avanud, või mõnd proovi, kus ta puistas lavale oma partneritele uusi mänguvõimalusi sama pillavalt, nagu mõni aednik külvab kevaditi seemneid, hoolimata sellest, kas need kõik lähevadki kasvama.

See pole „mäng“, mida Risto laval teeb, see pole see tavapärane rollide, žestide ja näoilmete klounaad, mida nii sageli teatris mängu all mõistetakse, vaid see on mäng selle sõna kõige abstraktsemas tähenduses − tema kujundid võivad olla kehalised, visuaalsed, sõnalised, nad võivad muutuda õrnast julmaks sekundi murdosaga, kuid see on vaid tehniline virtuositeet, hinnatav muidugi, kuid hulluks selle nimel minna ei maksa. Kuid mille nimel maksab minna − see on viis, kuidas Risto mängib mitte iseenese lavaaja, oma rolli, kellegi poolt väljamõeldud karakteri või publiku nimel, vaid kuidas ta mängib lavastuse idee ja tähendusega nende kõige kontseptuaalsematel aladel. Ta ei räägi palju. Õigupoolest ta ei räägigi − või vähemalt vanasti ta proovisaalis ei rääkinud. Ta ei jahvatanud kontseptsioonist ja ideest. Ta läks ja tegi seda. Lõi seda. Avas seda. Ta andis näitlemisele väärtuse, mis ulatus kaugemale näitlemisest. Kas saab igatseda teatud tüüpi näitlemist? Jah, saab.

Ruhri piirkonnas jalutades võiks Houellebecq tunda rõõmu − tema sõnad saavad kunagi teoks, loodus võtab kunagi selle kõik üle. Kivi sisse uuristatud prügiurnid ja viinapuuväätidesse uppunud alajaamad. Läbi kuumava halli asfaldi, mis näib olevat tõmmatud iga ruutmeetri elava peale, tungivad häbelikud rohulibled, raudvõrede vahelt pressivad end välja väänkasvud. Ja kolme päeva jooksul neid 60 kilomeetrit läbides ei näe ma peaaegu ühtegi inimest, kuigi ma kõnnin läbi ühe maailma kõige tihedama asustusega piirkonna. Linnad on siin eraldi linnadeks jaotatud vaid nimepidi, tegelikult on see kõik üks katkematu asula, mida ühendavad omavahel linnabussiliinid ja trammiteed.

Rasmus Kaljujärv lausus kunagi alistunult, et isegi kui ta teeb kõike täpselt nii nagu Risto, teeb tema ainult teatrit ja Risto teeb kunsti.

Ma olen kaasa võtnud magamiskoti, ma tahan magada metsas − kuid kolmekümne kilomeetri jooksul ei leia ma ühtegi viiest ruutmeetrist suuremat võsa. Võib-olla nad kunagi olid, kuid põlesid maha koos linnadega, kui liitlased külvasid kõik üle pommidega ja siis veel kord pommidega, ning kui tuhk pühiti, ei hakanud keegi uusi jalakasalusid kasvatama, vaid kiiresti püstitati säästuarhitektuuriga korrusmajad, kaetud odavate, ent ilmselt tõhusate materjalidega, mis annavad kõigile neile paikadele iseloomutu ilme − need on pikad kilomeetrid läbi tuimust ja odavat pragmaatilisust. Valgete pakettakende, kiviimitatsiooniga katuste ning lamedate fassaadide lämmatav sümfoonia ei katke kordagi, jättes inimesest mulje kui kõige vaimuvaesemast liigist maa peal, kelle jumal lõi ilmselt kuueteistkümnendal päeval juhuslikult leitud betoonikübemest. Kübet ennast ei ole näha.

Akendele on ette tõmmatud päikesekatted, hoolikalt pügatud aiakesed on inimtühjad, pikkadel maanteede äärde rajatud kõnniteedel, mis viivad eeskujuliku korrapäraga tundmatusse (kuni nad täiesti ootamatult keset eimiskit lõpevad), ei jaluta peale minu mitte kordagi mitte kedagi. Ainult vahel silman kaugusest mõnda paljasjalgset last jalgrattaga sõitmas või mõnda vanemat prouat tõsisel ilmel supermarketist tulemas, siis saabub taas kuumusest paks täielik vaikus, see ripub linnade ja maanteede kohal ning ainult autode katkematu voor tuletab meelde, et veel on aega, veel on inimene siin. Minu esimese päeva lõpetab juhuslikult leitud odav hotellituba maantee ääres, mille seinal kükitav punane karu lubab mulle, et ta armastab mind, ning voodilinal ootavad teise inimese veidi tuhmunud verepiisad. Neile heites tunnen selle reisi suurimat lähedust teise inimesega.

Järgmisel päeval muutub kõik. Ootamatult tekivad linnade vahele pausid, betoondžungel lõheneb ning sinna ilmuvad tumerohelised mändide, paplite ja kaskedega täidetud metsatukad, hiiglaslikud kollased viljapõllud langevad alla orgudesse ning hommikune udu mähib õrnalt kaugemad mäetipud enda sisse, ainsana sellest vatist turritamas kõrgepingeliinide mustavad vormid. Ma ei ole analoogtehnikate fänn, ma olen väga kaugel kutsetest naasta pastoraalsete idüllide või käsitsi kirjutatud kirjade juurde, kuid midagi selles esteetikas lummab, neis vaadetes on midagi eksistentsiaalset − nagu on seda kõigis klišeedes.

Ühest lopsakast põllust möödudes avastan, et olen viimased minutid kutsunud valju häälega kedagi abstraktset endaga koos kõndima. Mõni kilomeeter hiljem mäest üles rühkides pöördun samasuguse palvega miskipärast Sergio Ramose, Madridi Reali jõhkra keskkaitsja poole. Nad kumbki ei tule. Ei tule ka keegi teine. Hoolimata miljonitest, kes siin kusagil elavad, ei ole ühest maalilisest külakesest läbi sammudes raske ette kujutada, et saabunud on maailma lõpp ning mina olen ainuke allesjäänu. Apokalüpsis on tulnud hääletult, õrnalt, täna hommikul polnud lihtsalt enam kedagi ja see on maailm, mille lahkunud endast maha on jätnud − täpselt pügatud viirpuuhekkide, lavendlipõõsaste, veatute mantelkorstende ja haljastusega, mis meenutab natuke Eesti ühiskonda, sest esimesena on maha lõigatud kõik kõrge. Uste kohale on kriidiga kirjutatud tähtedest ja numbritest koosnev katoliiklik kood, mis palub Tema kaitset sellele majale ja tema külalistele − kuid külalisi ei tule enam kunagi.

Söön teeäärsest põõsast vaarikaid ja tunnen, kuidas jalutamine on muutunud teekonnaks piki aega ja oma ajalikkust. Teatris on teisiti, teatris on aeg kokku pressitud, seal tehakse soovi korral uskumatuid hüppeid läbi aastatuhandete kõigest mõne sekundiga, teatris võib tajuda ühe väikese hetke poeetilisust võib-olla paremini kui üheski teises kunstivormis, kui näitleja suudab korraks tõesti ajal munadest haarata ja teda paigal hoida. Siin mitte. Siin, Düsseldorfi-Bochumi maanteel, jalas üks Tommy Hilfigeri sokk ning puude võrad vaevu summutamas kaugematelt maanteedelt tõusvat lakkamatut müha, võimsamat kui ookean, liigud sa vääramatult ainult ühes suunas.

Kunagi sõitsime Ristoga rongiga Veneetsiasse. Münchenis oli pühapäev, proove ei toimunud ning lavastaja oli lahkunud oma abikaasa juurde kodukülla. Me istusime rongi peale ja olime elevil, sest reisijuhid olid lubanud ühte maailma kõige kaunimatest rongireisidest. Ilmselt see nii ongi, kuid me ei olnud arvestanud, et istusime õhtusele rongile ja see tähendab, et me sõitsime läbi Alpide öösel. Me ei näinud midagi. Napilt enne Alpe läks kottpimedaks, lõgisevate rongiakende taga värviti kõik mustaks ning alles rongi Veneetsia jaama perrooni ääres väikese nõksatusega seisma jäädes hakkas hahetama. Tagasiteel kordus kõik muutumatul kujul.

“Orestes Mosulis”, lavastaja Milo Rau, esietendus 17. mail 2019.
Foto: FRED DEBROCK
Reis läbi pimeduse, samas kui maailm sinu ümber on täis ilu − ka nii olen ma vahel Ristost näitlejana mõelnud. Mitte et ta ei näitaks laval seda ilu. Näitab. Aga et seda näha, rebib ta enne inimesse suured pikad ribad, millest avaneb kogu inimese naeruväärsus. Ta on kõige ausam näitleja, keda ma tean, ütles kunagi üks tema kolleeg, väle ja tundlik improviseerija − sest Ristoga mängides läks asi alati kuhugi mujale kui „mängurõõm“ või nauding iseenese oskustest. Halastamatus inimkonna vastu algas halastamatusest enese vastu, kuidas olekski see teisiti võinud olla. Miks on ta halastamatu just siin, Bochumis, ma ei tea.

Ma tean, et ta tuli siia koos hollandi lavastaja Johan Simonsiga, kes kutsus ta esmalt Münchenisse, siis Genti ja nüüd siia, betoonväljade ja rukkipõldude vahel asuvasse linna. Simons on juba üle 70, aga lavastab endiselt läbisegi Sarah Kane’i, Aischylost, Houellebecqi ja Tšehhovit. „Uudishimu, avatus ja dialoog,“ loetles ta hiljuti oma põhimõtteid. Simons keeldub olemast osaline selles kiilaspeade ülemaailmses vandenõus, mis kibedusega vaatab noorte tulijate peale, sest see tuletab neile meelde iseendi väsimist ja surelikkust. Iga uue teatri eesotsas olles on Simons koostanud manifesti − mitte liiga tatise, vaid väärtuste ja põhimõtete kogu, millest teater hiljem tõepoolest ka kinni peab. Teatrid muutuvad tema käe all etendusasutustest lõpuks ometi teatriteks, kunstilisteks südameteks, mis iga päev pumpavad maailma juurde midagi natukenegi olulist. „Meie ajastu linnateater,“ kirjutas hiljuti Bochumi trupi kohta Frankfurter Allgemeine Zeitung. „Mitte Berliinis või Viinis, vaid ühes Ruhri provintsis.“

Bochum on vana teatrilinn, siin on üks kuulus intendant vahetunud teisega, kohalikud on harjunud nägema laval riigi suurimaid staare, miks mitte siia tulla. Kuid ühel kiirteel närtsinud olekuga rebast silmitsedes, kes vaatab kümneid kihutavaid autosid ükskõikselt nagu jumal inimest, kuid mind nähes ehmatab ja kiirelt kibuvitste vahele kaob, proovin ma aru saada, miks teevad nad seda kõike ikkagi just nimelt siin. Siin, kus ühes teeäärses väikeses linnakeses on pandud tänavatele ammu kaotatud hiilgusele viitavad nimed, nagu Königsberg või Danzig või Stettin, ja neist ühel kõnnib mulle vastu värvilistes trussikutes mees, kelle särgile on kirjutatud „Welcome to Paradise“. Siin, kus suvalises kohas maha istudes ei hakka ronima ükski sipelgas ega otsi maandumispaika ükski sääsk − nagu inimestega, nii ei kohtu ma ka ühegi putukaga, nagu oleks nemadki täna hommikul lõplikult uinunud. Miks tulla kunstnikena kohta, kus lähim lennujaam on kuuskümmend kilomeetrit kaugemal, eemale maailma tuiksoontest, peitu pugeda nende rehviparandustöökodade, väikeste iluaedade ja kaugel paistvate jahilosside vahele, eemale maailma suursugususest ja glamuurist sinna, kus kõik linnad uinuvad päikeseloojangutel ühetaolisesse lõputusse unne? Ma ei tea. Ma ei mõtle selle peale liiga palju.

Pingike tee ääres, millelt istudes silmitseda orge. Raudteede rohmakad jooned sildade all. Teepiirde soojus, kui reis autode eest eemale astudes korraks sinna vastu puudutab. Tumerohelised maisipõllud helesinise pilvitu taeva all tõusmas pragunenud helepruunist mullast. Lilleklumbid. Munakivid. Punased ja kollased moonid. Lõgisev tuulemõõdik. Aiapäkapikud. Inimtühjad laste mänguväljakud, kiik seismas hääletult. Suurelt teeäärse maja seinale kirjutatud „Päikese all pole midagi ilusamat kui päikese all olemine“. Must koer. Lambad. Purskkaevukesed õuedes. Plastmassist fassaadid. Sildid, kus antakse teada kodukandifestivalist või nuudlibluusist (sina sööd nuudleid, sulle mängitakse bluusi). Tee ääres valgete õitega kare jürilill, roomavate vartega helksiine, suurte roheliste lehtedega jalakad, pöögid ja mägivahtrad, lillakate õitega budleiad ja keerispead. Prügikasti külge kinnitatud foto, inimesed otsivad taga oma hulluksläinud vanaema. Kõrgete servadega tee põhja kogunenud kuumus. Lindude laul läbisegi autode müraga. Hõredaks kulunud varjud maanteedel ja lopsakad tumedad varjud kõrvalteedel.

Selja taha on jäänud üle 50 kilomeetri, kui ma järsust mäenõlvast üles rühkides ja valjult oiates saan aru, kui vilets ma olen. Inimesena nii väeti, et ei suuda taluda isegi natuke kuumust, väsimust ja igavust. Issand jumal, kõigest üks väike jalutuskäik. Siinsamas hüpleb laulurästas. Ma peatun. Mu kopsud tunduvad olevat kokku varisenud. Mu jalad värisevad. Ma tean, et mu vettinud särk ei tule ka kiskudes enam kunagi ära. Korraks on minus kõik tühi. Korraks ei taha ma enam midagi. Lõpuks ometi ei nõua ma hetkeks kelleltki midagi.

Lava tõuseb kaldu, inimesed ja vahtplastitükid libisevad alla. Etendus hakkab lõppema, kõik on surnud ja hävitatud, lava on apokalüptiline pilpahunnik − siinkandis ollakse selliste kujundite loomisel osavad, nad on neid näinud, see on neil veres. Mustavast sügavusest vaatavad allalibisevaid näitlejaid lavamehed, nad ei liigu. Kostab autode müra, see on helikujundus, õrn viide kaasajale. Lavatornist ripub alla hiiglaslik vahtplastist sein, selle alumine pool on lõhutud, seda tegid näitlejad mõned minutid tagasi, ta näeb välja nagu rebitud servadega surnukeha. Kui miski on eepiline, siis on see too pilt praegu, ja kui suurel laval on veel tänases kultuuris kohta, siis võib-olla on see too koht siin. Võtta oluline teema ja ehitada tema taha hiiglaslik kõlakoda − see võiks olla üks võimalusi, kui õnnestub vältida igasugust eepikat varjuna jälitavat täielikku naeruväärsust. See oli lugu maailmade hävitamisest, näitlejad mängisid nagu Saksa teatris tavaks pigem publikusse, pigem ideed, pigem sõna, ja nende vahel ka Risto, sageli asetatud lava äärele nagu maailma äärele, siis jälle tuleb ta lava keskele ning purustab peategelase illusioonid enese suhtes. Tema põlved on mähitud kaitsmetesse, kui ta lavaserva alla libiseb ja sinna pikaks ajaks lebama jääb.

Seda ei ole võimalik selgitada, kuid need on hetked, mil ta ei tee midagi − ja ometi on terve lavaruum täis pinget nagu hetk, mil meeskonna parim mängija valmistub lisaminutil otsustavat penaltit lööma. See on, nagu vaataks jaapani tušimaali, kus kõik on tühjus ja üks joon ei ole − pingestada ruumi, stseeni, lavastust, aga teha seda orgaaniliselt, nagu elaks ta kogu aeg selles lavastuses, nagu meie elame oma kodudes. See on miski, mida ma olen näinud ja igatsenud − abstraktsed ja tinglikud olekud, läbiviidud sisemise veenvuse, aga mitte edevusega, mistõttu nad on küll veenvad, kuid ebakindlad, haprad, nagu võiksid nad iga hetk kokku variseda või nagu ei peaks nende autor neist midagi. Ja see kõik väljendab midagi − väljendab ideed. On näitlemist, mis meenutab impressionistide päikeseloojangut, see näitlemine jutustab lugu ning varjutab seda omapoolsete pintslilöökidega. Sellel näitlemisel ei ole häda midagi, aga Risto ei näitle nii. Risto näitleb musta ruutu. Musta ruutu, mis elab, hingab, situb ja sureb.

Temast mõne meetri kaugusel on üks hollandi näitleja, vanem meesterahvas, ta lebab alasti, tema tapeti esimesena (ta mängis loomulikult juuti). Miskipärast tean ma, et jään teda mäletama veel kauaks, sest neid, kes laval inimestena mõjuvad, mäletatakse kaua. Ma vaatan neid mõlemat ja mulle tuleb korraga meelde, kuidas ühe linnakese ühel tänaval järjekordsetest ladudest möödudes astus ühest eramajakesest välja lühikeste pükstega vanem mees, robustne särk seljas, meenutades buldogi või viimistlemata skulptuuri. Tema õla peale oli tätoveeritud punane südameke, tema käes olid hekikäärid, ta läks õhtu viimaseid lehekesi lõikama. „Vaata,“ ütleb lõtvunud keha mulle. „Vaata, mida inimene siiski suudab.“