Teutooni teater, nii helis kui pildis.
Juba ammust ajast oma tsirkuselaadsete
kontsertide poolest tuntud Rammstein on praeguseks vist oma arengu loogilisse
lõpp-punkti jõudnud ja rõhu muusika asemel
lõplikult lava-show'le asetanud. Viimased kaks albumit,
"Reise Reise" ja "Rosenrot", on muusikaliselt kahvatumad
kui miski muu kogu bändi karjääri jooksul, aga nagu öeldud,
polegi muusika enam kõige olulisem. Nii annabki nende uusim
üllitis, uhke kontserdi-DVD "Völkerball", palju
täpsema pildi sellest, milline koreograafilis-pürotehniline monstrum
Rammsteinist on saanud. Sovetinostalgiaga flirtiv kujundus peidab endas DVDd
salvestusega kontserdist Nimes'is Prantsusmaal 2005. aastal ning audio-CDd sama
materjaliga. Kallimas variandis lisandub veel teine DVD dokiga bändi
viimasest tuurist, ning kõige paadunumatele fännidele
mõeldud luksuspaketis on ka raamat fotodega ja kõigi tuuri
kontsertide audiosalvestused. Millegi uuega pole Rammstein enam tükk aega
üllatada suutnud, aga sellise mastaapse etenduse võib ju plaadi
pealt huviks ära kaeda küll, kui just ise kontserdile kohale minna ei
viitsi. 3
Mart Kuldkepp
Oasis
"Stop the Clocks"
(Sony)
Oasise esimene best of-kogumik.
Eks, Oasis on kahe albumi bänd: "Definitely Maybe" ja "(What's the Story) Morning Glory?". Ja neid plaate ei tasu alahinnata kui entsüklopeedilise plaadikollektsiooni riiulililli, mis kiht-kihilt kooruvaid kuulamisekskursioone ei paku. Oasis funktsioneerib rock'n'roll'i alustaladel, põhi- ja püsiväärtustel. Nende kahe plaadi vägevus on tundepuhangutes või riffidesse peidetud "tundelistes sõnumites", nagu teab prof Rein Veidemann. Grandioossete macho-tunnete buustimiseks (poistele), paha poisi lohakale seksikusele allaandmiseks (tüdrukutele) ja kõigele järgnevale nooruslikuks pohmelliks (kogu perele).
Igat kahele klassikule
järgnenud plaati on Liam ja Noel uhkelt eelreklaaminud kui
"kõigi aegade tähtsamat
rock'n'roll-meistriteost" ja keegi pole nende
hüüatustega hiljem nõus olnud. Kaasa arvatud nad ise.
Duubelkogumiku "Stop the Clocks" 18 loost kuulub vaid neli laulu
klassikute järgsesse Oasis-aega. Varasest ajast on siin neli B-poolt ja
kokaiinikrambilt "Be Here Now" mitte ainsatki pala. See võib
ette seada paraja mõistatuse, et mis on selle kogumiku
tõmbenumber (ostuargument). Kui need kaks tähtteost peaks viisakas
peres riiulis olema? Kui need B-pooled sai kätte eufooriasegaselt hangitud
rariteetide kogumikul "Masterplan"? Kui nelja hilisema loo tunded
saab ainuüksi kolossaalsest "Rock'n'Roll Starist? Ja kui siin
seniavaldamata saladusi pole? Ei tea. Aga see ongi boss. Et Gallagherid ei
lürbi suppi turundusstrateegia. On enda suhtes otsekoheselt ausad ja
vägevale rock'n'roll'ile ja selle vaimule truud. 9
Siim Nestor
Erinevad esitajad
"Eminem
Presents: The Re-Up"
(Shady)
"Pahh pahh, sa oled surnud!" teeb Eminem sõpradega pulli.
Detroiti techno-pundil Underground Resistance oli kunagi
ohtlikult ja jõuliselt kõlav reklaamlause - Detroit's
defenders of technocracy. See tuli vana Mootorlinna mehe Eminemiga seoses
meelde ja mõttes üritasin seda lauset talle üle kanda. Kuidas
see Eminemi "Re-Up'i" võiks reklaamida? Hip-hop`s
defenders of gangstocracy? No m
idagi sellist jah, et Eminem oleks oma kruuga asunud millegi kaitsmisele.
Kaitsta oma kruud, oma peret, tervet ühiskonda, kaitsta ja vajadusel ka
rünnata esimesena, sest parim kaitse on rünnak. Kaitsmiseks ja
ründamiseks on tarvis laskemoona ja "Re-Upil" kõlavate
püssipaukudega võiks vist keskmise lehmakarja maha nottida. Plaadil
on tulistamine ees ja taga. Obie Trice'il võetakse näiteks kuul pea
seest välja ja laetakse sellega relv, et uuesti tulistada, fuck
yeah, see on juba vägivald Monty Pythoni võtmes. Kuigi ma saan
aru jah, et Eminem ei tee nalja. Nii ongi nagu piinlik, et tahaks naerda, aga
tean, et see oleks sobimatu käitumine. 7
Aleksander T.
Yostafa
R.E.M.
"And I Feel Fine... -
The Best Of The I.R.S. Years 1982-1987"
(I.R.S.)
Nagu pealkiri lubab: need vanad head aastad.
R.E.M. on viimase 12 aasta jooksul vahetanud karjääriredeli allakäigutrepi vastu. Ma ei suuda enam kuulata neid fookuseta plaate, mis proovivad ühtaegu juukseid pilduda ja isalikult õlale patsutada. Pärast ootamatut kommertsedu 90ndate alguses ei ole see bänd osanud oma edasist muusikalist trajektoori kuidagi paika saada, ja parafraseerides neile hukatuslikuks saanud hitti "Losing My Religion", olen ma oma usu juba ammu kaotanud.
1980.
aastate järgi aga nimetatakse ansamblit R.E.M. siin-seal "Ameerika
muusika päästjaks", kuigi ma ise hääletaks pigem
Hüsker Dü või The Minutemeni poolt. R.E.M-i eristas teistest
toonastest alternatiivroki bändidest mõõdukas tabeliedu
(kuigi top-10 murdus alles 1987. aasta singliga "The One I
Love") ja see väljendub ka muusikas: erinevalt Hüsker Dü
mini-noise-popist on R.E.M-i varased lood natuke plekise ja prügise
saundiga, aga raadiosõbralikud jangle-pop lood, mida ehk iseloomustaks
kõige paremini sõna optimism. Isegi poliitilistel teemadel
sõna võttes ("Radio Free Europe" kas või) on
alatoon ikka lootusrikas, hala ja tuha pähe raputamine tuli hiljem.
Võib-olla sellepärast mõjubki see vanem
R.E.M.
paremini kui uuem - siin on pretensiooni, aga mitte teatraalset, vaid vaikset
ja veenvat.
"And I Feel Fine... " on
meeldetuletus sellest, mis bändiga kunagi tegu oli. U2 albumit
"War" on samamoodi hea teraapia korras vahel kätte võtta,
kui Bono jälle Mandelale kipub helistama. 7
Tristan
Priimägi
Darkel
"Darkel"
(Source)
Üks Airi mees omapead.
Kas maailmas on olemas mõni Airi
fänn? Selline tõsine, kes on selle Prantsuse duo muusikat kaitstes
võimeline hävitama parima sõbra plaadikogu? Tundub kahtlane.
Sest kui mõnele tuttavale tundub Air väga meeldivat, selgub
lõpuks, et talle meeldivad hoopis Sofia Coppola filmid.
Jean-Benoît Dunckel on üks osa Airist. Darkel on tema uus nimi ja
see on tema sooloplaat. Ja see kõlab palju elavamalt, ilusamalt ja
kindlasti hoogsamalt kui "Virgin Suicides" või need laulud
"Lost In Translationsilt". See muusika on endiselt ilus, kuid uuesti
ka värske, nagu kunagi oli "Moon Safari". Siit leiaks
vähemalt seitse head popsinglit, mis ideaalses nohikute- ja naistemaailmas
oleksid korraga number ühed, "Beautiful Woman" näiteks.
Ning seekord see korraks isegi rokib ("TV Destroy" pole küll
päris Iggy Pop, pigem kaasmaalase Avrili tasemel raiumine). Väga hea.
Aga kui sinus ärkab korraga väike Airi fänn, siis on ta
äkitselt segaduses. Korraga on ebaselge, et milleks
o n Airi tarvis toda teist meest. Mis on tema ülesanne? Eks see selgub sel
aastal, kui kutid jälle uue plaadi välja lasevad. Senikaua
võtkem "Darkel" ja pangem näiteks lugu number 5.
9
Erik Morna
Faithless
"To
All New Arrivals"
(Sony)
Muusika tuleb täita lastega...
Inimsoo jätkamine ei
pruugi tähendada ainult lusti, lillepidu ja emapalka. Ilmale toodud
järglane võib muuta niigi talenditud vanemad veelgi igavamaks.
Nimelt olevat lausa kaks Faithlessi liiget, Rollo ja Sister Bliss (kes juba
enne olid pea sama andetud meelelahutajad nagu Henrik Normann) saanud enne
plaadimaterjali kirjutamist värsketeks vanemateks. Mis tähendab seda,
et enesele aru andmata ja vaese kuulaja peale mõtlemata lahatakse
erakordselt imalal kombel kõikmõeldavaid
"mähkmeprobleeme" (nii lokaalsel kui ka globaalsel tasandil)
ning lajatatakse pähe kümnete debiilsete titehäälsete
sämplitega. Kõike seda muidugi maailma igavaima biidi taustal, mis
pole ei liha ega kala, ei korralik trip-hop ega tehno ega ka päris
eurojuust. Siuke peavoolu diip, mis hiilgab oma pealiskaudsuse ja sõrme
viibutava külafilosoofiaga. Selles suhtes sobib Dido siia plaadile nagu
Liis Lass Elmar Liitmaale - tema lauldud pseudonukrusest tiine "Last This
Day" sulandub ideaalselt kogu ülejäänud albumi pateetilise,
halava helipildiga. Lõpetuseks tahaks kaevata ka selle üle, et
kuradima sindrinahad on võtnud The Cure "Lullaby" ja pookinud
sinna vägivaldselt juurde mingid oma lasteaiasündid ja -biidid
("Spiders, Crokodiles & Kryptonite"). Hirmus. 1
Lauri Tikerpe
I Am Kloot
"BBC Radio 1
Peel Sessions"
(Play It Again Sam)
Uimasevõitu indie-ballaadindus.
I Am Kloot on Manchesteri bänd, kes oma diskreetsel moel
mõned aastad tagasi ka Inglise muusikaajakirjade lehekülgi
sahistas. Muusika järgi võiks arvata, et tegemist on
singer-songwriter'iga à la David Gray, aga tegelikult
on I Am Kloot trio, kelle lookirjutamisoskused on
märkimisväärsed, aga üldine kõlapilt kuidagi liiga
letargiline. Lausa imelik, et selle plaadi kujul on tegemist kokkukogutud John
Peeli sessioonidega, sest esiteks ei tundu see mulle üldse tema moodi
muusika olevat, ja teiseks ei ole
I Am Kloot ka nii hea, et Peelil lausa
mitu korda külas käia. See selleks.
Avalugu "Storm Warning" võtab sisse veidi lohiseva lounge-tempo koos pooltoone mööda ronivate bassikäikudega ja mõjub oma öises ebaroklikkuses sümpaatselt julgena. Kolmandaks looks on aga selge, et ei tempo ega meeleolu pole kordagi muutunud. Kui Tindersticksi ballaadid olid ka kõik ühtemoodi, aga samas erinevad, siis I Am Kloot ei mõju piisavalt kirjuna, et huvi pakkuda. Möödub "Twist" ilma eriliste süžeepööreteta, ning sinnasamma vajub ka "Titanic".
Natuke liiga vähe pinget ja natuke liiga palju James
Blunti. 5
Tristan Priimägi