7 plaati

Phlox
“Rebimine + voltimine”
(MKDK)
Vaba improvisatsioon kohtub hoolikalt konstrueeritud kaosega; tagajärjed on plahvatuslikud.
Moodsalt žanritu, ehkki mitme stiiliga viljakalt flirtiv Phlox on viimaks valmis küpsenud ja tähistab sündmust vääriliselt – igati kobeda kauamängivaga. (Žanri)piiridel kõõlumine, tähiste eiramine ja nende nihutamine (või miks mitte rebimine ja voltimine) ongi albumi kandvaks teemaks. Kui üldiselt on progeroki ja jazz-muusika juures teemalt teemale hüplemine ning süüvimatus enamasti see tüütum pale, siis Phlox voldib sealt laenatud kärsituse hoopis elegantseteks üllatusteks, mis paiguti lõbustavad, paiguti ehmatavad, kuid külmaks ei jäta ka parima pingutamise juures. Vaevalt jõuab kuulaja harjuda mõttega, et pillid teevad talle pai, kui järsku on platsis hard-rock-kiskja (“Hunt”, “Habe”), kes lambalikule määgimisele karmi fuzz-möiratusega kiire lõpu teeb... vaid selleks, et taanduda täpselt kõige ootamatumal hetkel taustale ja teha ruumi tantsumängudele ja peomeeleolule (“Kaavjas”) või psühhedeelsele efektitsemisele (“Kraap”).
“Rebimine + voltimine” on kindel märk sellest, et kollektiivne alateadvus pole lihtsalt Jungi jutust valesti aru saanud new-age-müstikute vaht, vaid tegelik ja ajatu ideede ja inspiratsiooni hoovus. Phlox ammutab sealt pajatusi ning räägib neid ühtegi sõna kasutamata ümber selgemas keeles kui enamik vokaal-instrumentaalesitajaid. Palade pealkirjad võiksid sama hästi olla lihtsalt numbrid, kui nad poleks nii lõbusalt krutskilised – “Kurehirm”, “Ühe poja toit” ja “Sõjajalgne” ei ütle suurt midagi muusika kohta, aga pakuvad oma olemasoluga vastuvõtlikule kuulajale siiski värvikamaid illu- ja allusioone kui tavaline vaba improvisatsioon. 9
Mart Kalvet

The Bees
“Octopus”
(EMI)
Afrone ning loomulik kantri-rock.
Isle of Wighti olulisim bänd pärast Level 42, The Bees, salvestas oma eelmise albumi legendaarses Abbey Roadi stuudios, mille kuulsamad kliendid on The Beatles, Pink Floyd ja Koit Toome, ning kuna plaadifirma polnud piisavalt pappi eraldanud, oli bänd tulemuse üle rohkem kui õnnetu. Nördimuse leevendamiseks ehitati oma kodusaarele isiklik stuudio, kus sündiski “Octopus”.
Kuigi The Beesi poisid on tantsumuusika taustaga, ei kõla siin plaadil obligatoorne diskorokk, nagu võiks eeldada, vaid hoopis psühhedeelse lähenemisega country, afro-rock ja rhythm’n’blues.
Mingit tulevärki siit plaadilt ei leia, pigem on meeleolu küps, täiskasvanulik ja rahulik – sisemise veendumusega tehtud loomulik muusika. Eraldi tasub mainida puhkpille, mille seaded oleks kui Fela ise teinud. Abbey Roadi vaim on ka man – “Who Cares What The Question Is?” võiks vabalt The Beatlesi repertuaari kuuluda. The Beesi meloodiad ei jää karvavõrdki alla oma eeskujude Crosby, Stills and Nashi omadele.
Siin-seal on räägitud, et tegemist on aasta 2007 ühe parima albumiga. Nii on. 9
Raul Saaremets 

Feist
“The Reminder”
(Polydor)
Päevafolgi sugemetega alternatiiv-popp.
Feist võib jätta endast sellise ohutu mulje, aga samas jäävad tema plaadid (nüüd juba järjekorras teine) miskipärast kauemaks ja paremini meelde, kui arvata võiks. Eelmisest plaadist “Let It Die” see suurt ei erine – ka siin on musa põhiliselt hõre ja hab­ras akustilise folgi mõjudega alternatiivpopp – aga samas on siin sarnaselt debüüdiga piisavalt neid lugusid, mis lihtsalt on nii head, et veavad plaadi selgelt võitjate hulka. Võrdluseks on Feistiga ehk kõige sarnasem Cat Power, aga viimase feministlik joon Feisti ei tundu huvitavat. Ilmne etteheide oleks sellele plaadile see, et Feist pole justkui piisavalt uuenenud, aga samas vaadates tema muusika häbelikku iseloomu, toimub ka areng tasa ja targu, mitte suurte hüpetega – “Honey Honey” sukeldub alt.country tumedasse allhoovusse, “Sealion” pakub oma (kas meelega kirjavigase?) nägemuse Nina Simone’i “See-Line Womanist” ja mitmes-mitmes loos võtab üle klassikaline Skandinaavia akustiline nostalgia à la José González või Kings Of Convenience (ma tegelikult alguses arvasingi, et Feist on norrakas, tundus nii hästi sobivat talle) – “The Limit To Your Love” või “My Moon My Man” ei jää alla neile kummalegi. 8
Tristan Priimägi

Led R
“Led the R Out”
(hyper.records)
Eesti päris oma ­tribuut Led Zeppelinile
Üksteist Led Zeppelini lugu ja üks Jaanus Nõgisto pala akustilisele kitarrile koos Narva linna sümfooniaorkestriga moodustavad komplekti, mida kuulates peab tegelikult mõtlema mitte muusikast, vaid interpretatsioonist.
Sest eks Led Zeppelini ole ju kuulatud ka nii palju, et iga sõna, kõla, soolo, trummimüdin ja plaadikrõps on igaveseks isiklikule mälukettale põletatud. Led R on kontsertesinejana vajalik mängijatele endile ja publikule. Kuidas muidu saaks kuulata elavas esituses midagi, mida ei saa enam kunagi elavas esituses kuulata? Aga kas see on vajalik ka plaadil? Tegijatele kindlasti, aga kas ka kuulajatele? Tegu ei ole ju antud juhul töötluste, vaid originaalilähedase tribuudi ehk austusavaldusega. Kui käepärast on nii originaal kui tribuut, siis kumb pista CD-mängijasse? Aga jäägu see igaühe enda otsustada. Ma kuulasin seda plaati huviga ning mõnda pala originaaliga võrreldes ei olnud põhjust nuriseda. Need lood on tunnetuse ja hingega sisse mängitud.
Jaanus Nõgisto akustiline kitarripala “Fairy Tale to little Roosi” on plaadi kõige huvitavam lugu ja natuke kummastav. See koosneks nagu tervenisti vinjettidest ja ornamentidest, sisse- ja väljajuhatustest ning lugu ennast, seda õpetuse iva, just nagu polekski. Samas on lugu virtuoosne ja meeleolukas, üles ehitatud pedaaltoonidele, ülemhelidele ja zeppelinlikele kooskõladele, mida aeg-ajalt soojendab mõni väga eestilik džässiakord. Väike ja ergastav elamus! 5
Priit Hõbemägi 

Erinevad esitajad
“Muusika filmile “Jan Uuspõld läheb Tartusse””
(Mortimer Snerd)
Epliku kollektsionääridele, osa 2.
Korralikke soundtrack-plaate juhtub Eestis veel harvemini kui korralikke filme. “Jan Uuspõld läheb Tartusse” on mõlemad tiitlid kuldselt karmanisse naelutanud. Käesolev nn heliriba ei ole juhuslikest pudemetest või tellitud palukestest kokkuklopsitud kino-äri kõrvalprojekt, vaid kindla iseloomu ja auraga soundtrack. Nagu päris.
Filmist on tiritud plaadile dialoogijuppe, kodumaist kergemuusikaklassikat (Fixi “Tsirkus”, Väntoreli “Julgus”, Vitamiini “Sein on ees”) ning spetsiaalselt filmile valmistatud kompositsioone Vaiko Eplikult ja Sten Šeripovilt. Eplik läheb road-movie-teemadel metsikuks – hullab vastutustundetult süntesaatoriga (“Transs 1–5”), tilgutab osavalt spageti-filmide motiive (“Üksildane rändur”, “Voiteckite perekonna langus 1”, “Hiidkoerte elud”) ja laulab uperpallitavat poppi (“Teen, mis suudan”, kaver “Julgusest”). Šeripovi käes on hetked loodusvaadeteks ja heldimuspisaraks: Sääsed ja “Soo folk” on tõepoolest aurava mullaga filosoofifolk ja Hannaliisa Uusma vokaaliga “Tagasiarmumine” on žanritu iludus. Vaid südamedoonor võib sellest laulust puudutamata jääda. Lugu, mis käesolevast aastast tuleb kaasa võtta. 9
Siim Nestor 

Mikk Saar
“See on see”
(Mayor Arts Organization)
Epliku kollektsionääridele, osa 1.
Lauri Laubre kompaniile Mayor Arts Organization valmistas superstaari ette ja kätte üleliia populaarne tele­show “Tantsud tähtedega”. Muusikat Miku esimese albumi tarvis on ostetud Skandinaavia viisimeistritelt, kuid enamasti kasutab “See on see” muusikaärimees Laubre valdusse jäänud Vaiko Epliku kirjutatud muusikat tema Claire’s Birthday aegadest (12 loost 7, täpsemalt). Need Epliku vanad laulud on eesti keelde tõlgitud ja tõtt-öelda sedasi veel linti võetud, nagu oleks Eplik ise produtsent (kusagil siin plaadil on kasutatud ka vanu Epliku sisse mängitud kitarripartiisid). Vapustav. Ja nõnda pakubki “See on see” huvi ennekõike Epliku pärast. Nimelt osutavad lood “Elamise rõõm”, “See Pole See” ja “Hommik”, et muusika, mida tänapäeval Eplik-rock’iks nimetatakse, võttis kuju juba tükk aega tagasi. Samasugused lõdva randme ja hõiskava olekuga pop-pärlid nagu Epliku viimased raadiohitid.
Kuluaarides kõneldakse, et “See on see” promokampaania peale kulutatud raha poole miljoni kanti. Võrreldes hiljutiste plaatidega, mille promoks on kulunud null krooni, on Saare debüüdi müügiedu muidugi kehvake. Korralik kodumaine pop-rock ikkagi. 7
Siim Nestor

Mark Ronson
“Versions”
(Sony)
Indie- ja pophitid funk-versioonis.
Linnalegend räägib, et kui Mr Lawrence tegi oma Morrissey kaveri “Everyday Is Like Sunday”, siis olevat ühel ilusal päeval ilmunud Mihkel Raua töölauale vihane anonüümkiri, kus tema kohta üteldi ­tongue või miskit muud sarnast. Täpsemalt kahjuks ei mäleta ja ei tea, kas kõik ka tegelikult aset leidis, aga see on küll tõsi, et indifännid kipuvad oma lemmikute loomingulisse pärandisse eriti kaitsvalt ja kiivalt suhtuma. Seepärast võib ka hip-hop-DJ Mark Ronsoni plaati pidada omalaadseks julgustükiks – paljud vanad ja uued indie- ja niisama pophitid on uuesti ette mängitud lihtsas (aga löövas) peo-funk’i ja -souli võtmes, mis võiks vabalt pärineda Daptonesi või Tru Thoughtsi kataloogist. Kaiser Chiefs, Coldplay, Britney Spears, Radiohead, Kasabian, Maximo Park, The Charlatans ja loomulikult Daniel Merri­weatheri häälega ette kantud The Smithsi “Stop Me...”, mis on kõiksugu Morrissey boordidel toonud Ronsonile hulganisti needmisi ja sajatusi. Aga no ma ei tea. Kui sõber Madis Nestor seda mulle esimest korda lasi, jäi mul küll suu lahti, sest see on ikka päris vinge kaver, kus Ronson on suutnud Johnny Marri harmooniad eriliselt särama panna, ning oma mõnusalt tuksuva breikbiidiga mõjub see töötlus vähemalt mulle nagu väike “Unfinished Sympathy”. Maximo Parki hitti “Apply Some Pressure” laulab Paul Smith ise, aga Ronsoni lisatud pompöösne Motowni orkestratsioon teeb sellest isegi võimsama peolooma, kui originaal seda on. Ja siis muidugi tõeline “pühaduseteotus”, Charlatansi “The Only One I Know”, milles teeb häält ei keegi muu kui Robbie Wil­liams! Aga pole üldse kõige hullem, ausalt. Robbie suudab küll, kui ta tahab. Ja nii läheb edasi. Normaalne gruuv, mis ei püüagi olla liiga diip või muidu pretensioonikas. Pealegi. Mõnede toredate lugude olemasolu kippuski juba meelest kaduma. 7
Lauri Tikerpe