Sült maasikate ja vahukoorega.
Ilmakuulsa vokaaldžässkvarteti Manhattan Transferi mikstetti koos Praha linna sümfooniaorkestriga ei saa kahtlustada mittekaubanduslikkuses - sellise koosluse teke on seotud ainult regulaarse ülemaailmse kaubanduspüha lähenemisega. Muusikalisest küljest pole tšehhi muusikute panus Manhattan Transferi kvaliteeti ei parandanud ega halvendanud.
Plaadil on "12 lööklaulu, mis ulatuvad läbi ansambli eduloo, ühendades nende kuulsa kõrgenergia sümfooniaorkestri täisjõuga". Tegelikult pole kuulda mingit "sümfooniaorkestri täisjõudu", veidi viiuldamist maast madalast tuntud laulude taha ongi kõik. Pealegi - pikad ja magusad noodid heakõlaliste vokaalide taga on nende kaubamärgi osa ju nagunii.
Asi on pigem selles, et üha vähem on
põhjust Manhattan Transferi muusikat plaadiriiulist välja otsida.
See, mis kunagi tundus vaimustava vokaaltehnika ja kõrgenergiana,
paistab täna lootusetult ajast maha jäänud magusa
joodeldamisena. Neid kuulates jääb mulje, just nagu ei oleks
vokaaldžäss veerand sajandi jooksul sammugi edasi arenenud. Kuid ometi on
üldine areng olnud hämmastav. Sedasama tahaks soovida
jõuludeks ka Manhattan Transferi liikmetele - julgust riskida ja moodne
olla! 4
Priit Hõbemägi
Electronic
"Get the Message: the Best of
Electronic"
(EMI)
Igaühel on oma parimad küljed.
Kas te olete näinud filmi "24 Hour Party People"? Vaadake uuesti! See on hea film. Kõigepealt kerige kohani, kus suures tehaseruumis liigub inimestest koosnev meri hausi taktis. Ja siis kuulake, mille järgi nad seal tantsivad. Electronic näiteks õppis need helid pähe.
See ruum seal filmis on Manchesteri klubi Hacienda. Seal toimusid ajaloolised hausipeod. Selle koha üheks omanikuks oli New Orderi laulja Bernard Sumner. Kõik inimesed, kes Haciendas korra käisid, läksid tagasi magamistuppa haussi tegema. Samal ajal läks New Order esimest korda laiali. Veidi varem läks lõplikult laiali Manchesteri ansambel The Smiths. Kuulake uuesti seda Hacienda haussi sealt filmist - aga palun ilma narkootikumideta. See on rõõmus muusika, eks? Kuid kuidagi lihatu ja veretu? The Smithsi endine kitarrist Johnny Marr hakkas koos Bernard Sumneriga koos pilli tinistama ja igaks juhuks kutsusid nad kaasa kolmanda vaevleva bändi, Pet Shop Boysi liikme Neil Tennanti. Houston, we have a supergroup!
Electronicu kõla on vananenud sama kiiresti nagu klassivend, keda kogemata tänaval kohates hakkad teietama. Laulud kui sellised on see-eest pea puhas kuld - eriti need, mis ei kõla lihtsalt nagu vaese mehe New Order, vaid milles on mõni Marri või Tennanti kääks sees. Ja Sumneri sõnad on nii siirad ja lihtsad ja löövad nagu parematel aegadel. "I've been walking in the rain just to get wet on purpose --- I love you more than you love me" ("Getting Away With It"). "You're just bad news girl --- all you've got to do, is tell a little lie" ("Twisted Tenderness"). Neid on veel.
Arvata on, et härrad ise on suht nukrad, et nii head lood omal ajal nii lamedalt linti tehti. Vaese mehe New Order on veel hästi öeldud - näiteks kuulus räpikohaga hittsingel "Feel Every Beat" pole isegi vaese mehe EMF, vaid vaese naise New Kids On The Block.
Aga siiski. "Getting Away With It".
"Get The Message". "S
econd Nature". Harva on tehtud lugusid, mille saatel mõni
indie-poiss oleks saanud kogu hingest mitte-tantsida. 6
Erik Morna
...And You Will Know Us by the Trail
of Dead
"So Divided"
(Interscope)
Paigalpüsimatu ja pompoosne altrock.
Bändinimi ise ütleb üsna palju ära. Pikaks
venitatud, pateetilised ja tihti déjà vu'na
äratuntavad popmeloodiad on liigendatud ja tembitud mitmekihiliseks
proge-elementidega. Kõlab kui Green Day kasvandike tudengiversioon.
Täispuhutud pompoossus ja sügavuspretensioon muutub vahel
tüütuks, kui sa pole just hilispubekas, kelle puhas hing igatseb
tõde, mitte pole veel blaseerunud ega tuim. Nõuab ilmselt
korduvkuulamist, et päris sisse ja sassi saada. Aga vaev võib
ära tasuda - siis läheb kohe kõvemaks kaasataarutamiseks!
6
Tõnu Pedaru
Yusuf
"An Other Cup"
(Ya Records/Polydor)
Aasta comeback?
Cat Stevensi, mahedahäälse folk?pop?laulja viimane album ilmus 1978. Nüüd on ta tagasi vanema moslemina, nimeks Yusuf Islam, mis sest, et sensitiivset perekonnanime plaadikaanel ei leia. Vahepealsed aastad islamile, heategevusele ja perekonnale pühendanud tegelikult kreeka päritolu mees on pehmenenud, kuigi usust taganemata; veel kümnend tagasi leidnud ta, et moslem võib laulda vaid koraaniteksti a cappella.
Ja sellest plaadist õhkub mitut asja korraga. Perfektset käsitööoskust, hästisäilinud häält, mingit rõõmu, enesestmõistetavust. Muidugi on need laulud jutlused, aga need on heatahtlikud jutlused.
Ainus
võõras lugu, vana hea "Don't Let Me Be Misunderstood",
sobib komplekti ja ühes loos kaasategev kaasmoslem Youssou N'Dour on
suurepärane. 8
Tõnu Kaalep
Tutty Moreno
"Magica"
(Far Out)
Brasiilia parima trummilööja karneval.
Brasiilia ja Eesti vahel valitsevad üllataval kombel
küllaltki soojad suhted. Lokkis juustega väänikud Brasiilia
noormehed üritavad popis suhtlusportaalis Orkut järjekindlalt Eesti
naisterahvaid kosida ning bossa nova'st (elektrooniliste
biitidega "rikastatult") on saanud meie ühiskonna paremini
kindlustatud osa uus kaerajaan. Selle asjaolu valguses võib
väidetavalt Lõuna-Ameerika ühe parima trummari, Tutty Moreno
1981. aastal salvestatud (ja nüüd siis uuesti välja antud) plaat
meil peale minna küll. Tutty Morenost tuntum on siinmail kindlasti tema
naine Joyce, kellega koos on suurem osa "Magica" materjalist ka
kirjutatud ja esitatud (Joyce sedapuhku küll põhiliselt
kitarrisõrmitsejana). Kaheksa suhteliselt lühikest lugu hoogsat
samba-džässi, mis minu maitse jaoks küll paraku liiga vikerviisiline,
kergekaaluline ja karnevallik. Samas ei saa muidugi salata, et plaadi ava- ja
nimilugu "Magica" mõjub Tutty hullu trummeldamisega päris
ergutavalt ja siin-seal leidub veel kohti, kus mees laseb oma kätel vabalt
ekslema minna ning sünnib midagi kerge kaose sarnast. Näiteks
"Constelacao" või moekate džäss-diskorite settidesse
ideaalselt sobiv "Pega Leve". Nii et leidub toredaid hetki, aga mitte
nii palju, kui võiks. 5
Lauri
Tikerpe
The Magic Numbers
"Those The
Brokes"
(EMI /Heavenly)
Paar vendi ja õdesid päiksepopi all.
7
Lindsey Buckingham
"Under the Skin"
(Reprise)
Fleetwood Maci raudvara ei roosteta, selgub.
Algus kõlab nagu mingi hübriid melanhoolsest bluegrass'ist ja tavalisest popist.
Sound jääb lihtsaks plaadi lõpuni, bluusipõhised akustilised kitarrid, bass ja pisut löökpille ja suminaid ja klahve. Buckinghami iseenesest mitte just liiga perfektne hääl allub siin aga keerukaile töötlustele ja kajadele; ühtpidi on see väga lihtne ja tubane pop, aga ses toas on masinaid. Pop, milles on tavalisest rohkem kantrit, aga ka lihtsalt rütmiliseks erksuseks muutunud ladinaameerikalikkust. Siin on ka sentimentaalsust ja potentsiaalseid praegusaegseid massiraadio megahitte, kui nad oleks natuke tavalisemas (loe: lakutumas, massiivsemas) seades.
Pädev veteran, üks selle aasta olulistest
comeback'idest Yusuf Islami ja Scritti Politti
kõrval... 7
Tõnu
Kaalep
