7 plaati
Wilco
“Sky Blue Sky”
(Nonesuch)
Post-kantri või lihtsalt Americana?
Viisteist aastat
tagasi ei oleks keegi mind veennud, et nüüd kuulan kantrimuusikat.
Aga siis oli ka kantri mõiste teine, ikka need rekkamehed, kurjategijad,
šerifid ja Dolly Partoni rinnapartii, vähemalt see tundus nii.
Kantri on muutunud, alternatiivseid ja hübriidseid alažanre lisandunud,
tegijad noorenenud.
Jeff Tweedy bänd Wilco on Lambchopi
kõrval üks silmatorkavamaid esinejaid sel maastikul. Kaugenedes
kantrist pop- või ka post-rock’i poole, kõlab ta vahel nagu
keegi teine, kas või Supertramp. Samas, mingi essents, kantri hea ja
sõbralik süda helendab siin ikka. 8
Tõnu
Kaalep
Traffic
“Traffic”
(Downtown Records)
Puhta saundiga ja magus kodumaine kidrapop.
Järjekordset
heatasemelist Eesti bändi debüüti kuulates meenub
millegipärast koolis esimeses pingis istunud viieline Malle, kes ei
unustanud iialgi koduülesandeid tegemata, ei saanud ühtegi
märkust ning paistis peale selle veel silma aktiivsusega
ühiskondlikus töös. Samasugust püüdlikkust ja siirast
innukust meeldida õhkub ka Trafficu magusast kitarripopist, mille juurde
kuuluvad klaar saund, veatud arranžeeringud ja infantiilsed laulutekstid
(braavo, härrased Kender ja Krieger!).
Plaati käiates kisub ikka
ja jälle tagasi pala nr 2 (“Kallis ära küsi”) juurde
ning mitte sellepärast, et viimase salm on ilmne laen Smilersi kümme
aastat vanast laulust “Voodis vedelen üksinda”.
Kaardimängus karistatakse kõige kõvema trumbi esimesena
lauda löömine tavaliselt ära (tegu on nimelt looga, millega
eelmise aasta septembris esimest korda avalikkuse ette ilmuti), aga ma loodan,
et kollektiivil on mõni äss veel varrukas peidus.
Aga mis sai
Mallest? Läks pärast keskkooli eesti filli õppima ja hiljem
tegi talle üks joodik tite. Pisut reaalse elu mõrusoola kuluks
ära ka Trafficu helevalgesse muinasjuttu. 5
Andri Riid
The Cinematic Orchestra
“Ma Fleur”
(Ninja
Tune)
Tunded ja elegantne sentiment väljamõeldud filmide
muusikas.
Algul on see lausa philipglassilik hillitsetud
ketramine, tundlik, bluusivihjetega vokaalosas, aga samas kindlasse skeemi
surutud, arglik ja unistav. Siis muutub kergelt meeleolu, aga see on ikka
olematute filmide muusika, pealetükkimatu ja sõbralik. Ma peaaegu
näen neid J. Swinscoe & Co silme ees jooksvaid ja muusika kaudu
nähtavaks teha püütud filme, need on euroopalikud kunstfilmid,
inimsuhete analüüsid ja maastikupanoraamid, ei mingit Hollywoodi ega
paatost. Muidugi, filmiseos lausa sunnib nii kirjutama...
Muidugi
võib ka kunagi Tallinnas mänginud The Cinematic Orchestrale ette
heita teatud formaalsust, liigset kindla-peale-heakõlalisust, moodsa
gillespetersonliku pop-jazz’i klišeede ülekasutust. Aga
samas, juba bändinimi tegelikult paneb asjad paika. Taustaheli, kuid ilus
intelligentne muusika. 7
Tõnu Kaalep
Static-X
“Cannibal”
(Reprise Recods)
Vanatoidel on särtsu küll.
Sajandivahetuse paiku
suurt populaarsust nautinud nu-metal bändid on just praegu, kui isegi
varased 90ndad juba vaikselt tagasi tulevad, põhjalikult hapuks
läinud. Nii ka Static-X. Ehkki “Push It” ja “I’m
With Stupid” on head ja tuntud lood, kuuluvad nad hetkel ülikooli
lõpetavate alternatiivmuusikahuviliste jaoks
mittetõsiseltvõetavate lapsepõlvemälestuste kilda. On
siis Wayne Static ja Co nüüd teadlikult otsustanud selle imagoga
midagi ette võtta või ei, aga midagi igatahes toimub. Bänd
astub üles selle aasta Ozzfesti pealaval, tagasi on algkoosseisu kitarrist
Koichi Fukuda jm. Ka puhtmuusikaliselt näib madalseis olevat
möödunud: “Cannibal” on klassikaliste “Wisconsin
Death Tripi” ja “Machine’i” järel siiamaani parim
Staticu album.
Uus plaat on vahepealsetest oluliselt enesekindlam ja
sirgjoonelisem. Lood on kiired ja lühikesed (plaadi kogupikkus
jääb alla 40 minuti), elektroonika üle domineerivad agressiivsed
kitarririfid ja Wayne Static sülitab laulusõnu välja nagu
kuulipilduja. Kui hing just proget igatseb, võib “Cannibali”
hüpnootiline digitaal-industriaal-metal mõne aja möödudes
muidugi üsna üheülbaliseks muutuda; küsitav on ka rohkete
kitarrisoolode asjakohasus, mis rõhutatult kurja ja primitiivse
muusikaga hästi integreeruda ei taha. Aga üldiselt võib
Static-Xile õnne soovida. Nüüd tasuks veel oodata, millal
nende Eesti verevennad ansamblist Zorg millegi uuega üles astuvad.
7
Mart Kuldkepp
DJ Kentaro
“Enter”
(Ninja Tune)
Jaapani
hip-hop-nori segatäidisega.
Kui Jaapani päritolu DJ
Kentaro võitis 2002. aasta DMC/Technic World DJ Championshipi ehk siis,
kui ta tunnistati maailma parimaks plaadikeerutajaks, oli see kohtunike
sõnul eelkõige seetõttu, et Kentaro ei osanud mitte ainult
filigraanselt skrätšida, nuppe keerata ja muid tehnilisi kukerpalle
teha, vaid et muusika, mida ta selleks kasutas, oli mitu korda suurema
variatsiooniga kui tema konkurentidel – hip-hop, rokk, reggae,
drum’n’bass ja mida kõike veel. Kõik see kostab ka
Kentaro debüütalbumil. Ma ei ole muidugi väga kursis
kõikide suurte turntablist’ide muusikategemistega, aga mulle
tundub, et Kentaro laulukirjutamisoskus on selles maailmas pigem meeldiv erand
kui reegel. Näiteks kui ma kuulsin Pharcyde’iga tehtud “Keep
On’i” esimest korda, jäi mul lihtsalt suu lahti. Nii
värsket hip-hoppi pole juba kaua ette tulnud. Sama kompliment kehtib ka
superstaar Spank Rocki häälega kaunistatud “Free” kohta,
mille biidid kõlavad, nagu oleks nad enne plaadile panekut läbi
lõhkiste Radiotehnika kõlarite lastud. Kentaro
drum’n’bass’i, breikbiidi ja reggae kompositsioonid pole
kindlasti sugugi kehvemad. Nad kõik on löödud sellesama
kujutlusvõime, laia silmaringi ja tohutu muusikaarmastuse vitsaga ning
maitsestatud vürtsikate, ainult jaapanlastele omaste krutskitega.
Plaadi nauditavaimaks sushiks sai vähemalt minu jaoks Hungeri-nimelise
tüübi jaapanikeelne räpietteaste eriti vahetus ja momentaalselt
sussi sahistama ajavas “Hatsuyumes”. Ninja Tune rokib nagu
alati. 9
Lauri Tikerpe
Erinevad esitajad
“Biitpiraadid 2: Kitarristide
röövretk”
(Rampade org)
Eesti esimesed
rock-lood – stuudio-, kontserdi- ja prooviruumilindistused.
Üks tänuväärt ettevõtmine on saanud jätku.
1960ndate alguse anglo-ameerika beat big bang’i beebibuumerid Eesti NSVs
on taas CD-kaante vahel. 24 lugu traadimuusikat, sealhulgas on kümne looga
esindatud legendaarne kino Kosmose live, väidetav esimene rock-festival
NSVLis. Kui kuskil tosin või enam aastat tagasi olekski ehk see meie
biidipuntide kehvade tehnovõimalustega salve saadud vaesteparaad
pakkunud rohkem ehk ajaloolist, vahest ka nostalgilist huvi, siis
nüüd on ammu juba lo-fi, noise ja saundimoonded trendikad. Või
vähemasti normaalsed. Lisaks on juure-musa, bluus etc. taas in. Samad
sõnad, kui kuulata ansamblite poeetilisi ponnistusi. Naiivsevõitu
sentimentaalsed asjakesed on täna palju enam aksepteeritud,
tähistamas vahetust ja loomulikkust. Igatahes on albumi esimesed kolm lugu
(Mikronite “Väike peeter”, Koguduse
“Ühiselamu” ja Lüürikute instrumentaal)
käivitavad ja huvi üles kütvad. Instrumentaalid kõlavadki
kuidagi kõige kaasakiskuvamalt. Ja muidugi oma sulega sepistatud asjad.
Nagu siin Müstikud, Korallid esitavad.
Väljamaa kaverite
läbi võisid küll NSV ajal saada zen’i-välgu, et
raisk, nagu päris Lääne värk. Aga tunned, et on
imitatsioon, aga pole inspiratsiooni. On muidugi erandeid ka siin, Poissmeeste
laulumees Oleg Melnik teeb üsna kreisi Cuare Matto. Jaak Joala on
Kristallidega hea.
Olles aga kuulanud mujal maailmas tehtud biitmusa
kogumikke, alustades soomlaste rautalanka’ga ja lõpetades india,
kambodža ja sellistega, tuleb tõdeda, et jääme alla. Ka
teistes idabloki maades tehti palju huvitavamat stuffi. Aga nii oli meil. Kahju
ainult, et albumi ümbriselt ei leia zeitgeist’ile vastavat kujundust
ja originaalfotosid. 8
Tõnu Pedaru
Kaido Kirikmäe
“Lintprii”
(Kuurort)
Aegluse allikail.
Kaido Kirikmäe album ilmus
kassetil, seepärast ka “Lintprii”. Kaido astub opositsiooni,
võtab ja ilmutab end unustatud formaadis. Astub kastist välja ja
teeb romantilise lindprii väljendiga väikese sõnamängu.
Tõsi, Kaido muusika on ka eskapistlik, ent rohkem ikka
maailmaparanduslik. Ego rattad siin ei ragise, hüüdlauseid ei kuule.
Mitte sõda, vaid rahu. Melanhoolia, nostalgia, unustamine –
meeleseisundid, mida kunstnikud ikka ja jälle kätte võtavad.
Nii tekib kunstnikul rahu iseendaga, ma loodan. Kuid ma olen kindel, et
publikule võib sellest väheseks jääda.
Las ma
räägin ühe loo. 26. mai lämbel kesklõunal astus
Kadriorus mu juurde nahkvestis keskealine mees, käes pudel valget veini.
Pikemalt tutvumata lasi ta tulla: “Igasuguse formatsiooni ajal on parim
olla kunstnik, võtke Baudelaire, Gauguin, Matisse,
Toulouse-Lautrec.” Järgmine hetk kalpsas ta üle rohelise
piirdeaia ja kadus Tammsaare majamuuseumisse. Rohkem ta ennast ei
põhjendanud. 6
Aleksander T. Yostafa
