7 plaati

Rufus Wainwright
“Release The Stars”
(Geffen)
Pihtimuslik ja intensiivne ooper-pop.
Rufus Wainwrightil on nii palju emotsioone, et need ei kipu ära mahtuma ei tema sisse ega ka siia plaadi peale. Tema häälel tundub olevat imetabane omadus – mõjuda crescendolt ka siis kui tegemist on rahuliku ballaadiga. Isegi vaiksetesse lugudesse suudab ta panna sellise intensiivsuse, mis sunnib kuulama. Efektile aitavad loomulikult kaasa tema kaubamärgiks kujunenud eriti lopsakad ja baroksed orkestratsioonid, kus ei ole raha kokku hoitud ei gongide, vilede ega kellade pealt. Probleemiks kujunebki aga see ülekülluslikkus, sest kui osuti on kogu aeg punase peal ja gaas põhjas, siis mingist hetkest enam ei jõua kuulata neid enesepaljastuslikke pihtimusi lapsepõlvest, emast, narkootikumidest, homoseksualismist ja traagilisest armastusest. Iseenesest hea, et sisu pole mingi suvaline radio ga-ga, aga siiski on see plaat minu jaoks tervikuna pisut liiga pealetükkiv.
Tundub täiesti loomulikuna, et plaadi produtseerimisel on kaasa aidanud Neil Tennant, sest Wainwrighti muusikast jookseb mõistetav punktiirjoon Pet Shop Boysi selle näo juurde, mis mulle küll kõige vähem meeldib – muusikalide kaverid, “Go West” ja Liza Minelli kuldse sauaga gay pride’i juhatamas. Samas näiteks “Going To a Town” kõlab vägagi ajatult – nagu lahutuse läbi elanud Burt Bacharach. 6
Tristan Priimägi

Poisikõsõ
“Tii päält iist!”
(Eurorecords)
Rahvamuusika, tümps, huumor.
Alati on tervitatav, kui Eesti ahtale muusikamaastikule ilmub uus koosseis, mis komplitseeritud kooslust rahvalaul pluss kaasaegne levimuusika uutmoodi vaatab ja kuulab. Tartu ansambel Poisikõsõ (Venno, Pikne, Põuvat, Ülo, Tõivelemb) on plaadi kaane pealt näha tahtmist väga täis ning ega nende välimuski jää palju maha žanri vanameistrite ühendusele Oort. Samas plaati kuulates tuleb mõnevõrra pettuda. Tõsi, intro on võimas, meenutab vanu häid Pantokratori aegu. Kuid edaspidi kipub asi veidi kiiva.
Elukutselise setu Merca luuletatud tekstid kõlavad üpris autentselt, samas muusikaliselt on liigutud hoopis Eestist välja, iidsete umppaa juurte mano, seega kõlab ansambel vägagi meie hõimuvellede keskpärasemate poegade moodi.
Instrumentaalselt on enamik lugusid üpris ebahuvitavad, rahvapille ei kasutata peaaegu üldse. Ka pole eriti tunda jõudu ja energiat. Plaadil on siiski üks tipphetk, vana hea Tuljaku uustöötlus, mis kannatab võrdlusi isegi Collage’i endaga! Laulus on kasutatud elemente nii Aafrika kui ka Balkani rahvamuusikast, seade on erandlikult nüansirikas. Kuid kahjuks ei suuda üks laul kogu plaati päästa. Selle tõttu tuleb hinne samuti keskpärane 4.
Margus Kiis

Mice Parade
“Mice Parade”
(Fat Cat)
New Yorgi post-rock legendi singer-songwriter plaat?
New Yorgi multiinstrumentalist ja leibeli Bubblecore asutaja Adam Pierce on seekord seitsmenda Mice Parade’i plaadini jõudnud. 1998. loodud Mice Parade alustas ühemehebändina, arenedes hiljem täismahuliseks koosseisuks (kaks trummarit, vibrafon, erinevad keel- ja klahvpillid). Muutunud on ka repertuaar, kus pikkade instrumentaalide asemel on lühemad laulud. Eelmisel albumil figureeris Mùm’i Kristin Valtysdóttir, keda kuuleb ka siin ühes loos. Enamasti laulab aga Pierce ise. Tema jäme hääl on meeldivalt omapärane ja sobib kompositsioonidega ilusti. Palas “Tales of Las Negras” laulab ta koos ei kel legi muu kui Stereolabi Laetitia Sadier endaga. Võrreldes eelmise plaadiga on siin vähem bossa mõjutusi ja rohkem rokielemente. Kärisevad elektrikitarrid on kõrvuti akustiliste pillidega ning trummid on valjemad kui varem. Kiusatus on seda eponüümset üheksa looga 35-minutilist plaati pidada Pierce’i singer-songwriter albumiks. Tema lauldud ja kirjutatud laulud on selleks siiski mitmekihilisemad ja nüansirikkamad, kui võiks eeldada. Igatahes on see plaat järjekordselt huvitav sooritus eklektilise lähenemisega Mice Parade’ilt. 8
Erki Hõbe

John Martyn
“BBC Live In Concert”
(Island/Universal)
Folk, džäss, bluus ja soul tema kitarril, laivis märksa pöörasem kui stuudios.
Ma tõesti tahan, et ostaksite selle plaadi, kuid ma pean siinkohal tavapärasest hoolikamalt sõnu valima. Universal nimelt on asjad formaatinud nii, et siinsed 78 minutit on hinnatundliku kodaniku meelehärmiks jaotatud kahele ja mitte ühele plaadile. Pealegi küsite nüüd umbusklikult, et kes see John Martyn üldse selline on? Šoti päritolu kitarrist ja laulja, sulam folkist, bluusist, džässist ja soulist – nii ütlevad teatmeteosed. Kindlasti ehk ka Nick Drake’i mõõtu kultusartist, kui ta vaid oleks noorelt surnud selle asemel, et olla hetkel – kurb küll – 60 eluaasta ligi alkohoolik. Aga päris tõde on selles, et selline John Martyn on midagi uut mulle endalegi – mitte tubane ja kauni, vaata et trip hop’i-eelse läikega nagu stuudioplaatidel, vaid pöörane, jumalik säde sütitamas lausa saatanlikku transsi.
Kõnealune valik esitleb lõike kolmelt kontserdilt aastaist 1971, 1977 ja 1981. Varased akustilise kitarriga lood nagu hipilik armuunelm “Head And Heart” või mõrase tundlikkusega “Bless The Weather” on tuttavalt teretulnud, kohe seejärel aga kõlab kajadest-pedaalidest kallutatud “Outside In” oma eri versioonides juba kui puhas science fiction. Ja isegi Martyni haaret aimates on teisele CD-le paigutatud psühhofunk – “Big Muff”, “Johnny Too Bad” – ikkagi pigem šokk kui lihtsalt sürpriis. Kui otsite võrdlusalust, siis laske peast läbi kogu 70ndate kosmilise popmuusika eliit – Sun Ra, Stevie Wonder, Miles Davis, Sly Stone, Tim Buckley, Pink Floyd, Mahavishnu Orhestra... Jah, just nii hea see ongi – sõnu valides või mitte. 9
Tõnis Kahu

Feedle
“Leave Now for Adventure”
(Illicit)
Eemale linnakärast.
“Leave Now for Adventure” algab peataoleku, peksleva staatikaga, mis pikkamööda lahustub unistav-sõbralikku ambientelektroonikasse. Album avab laiade pintslitõmmetega maalitud sooje helimaastikke, igasse suunda ja kanalisse visklevaid biite, kohatisi lauluüminaid ja vileviise, näpuotsaga süngemaid sünte ja karmimaid kitarririffe. Muusikas domineerivad muinasjutulis-naivistlikud toonid, sõbralik ja unistav atmosfäär, mida läbib otsekui lapselikult suuresilmne imestus kõige maailmas leiduva üle.
Meid kutsutakse eemale linnast ja töökohustustest; sinna, kus samaaegselt kõlavad 8-bitiste videomängude ja odavate Casio süntide helid ning kohavad kõrged puud ja laotub sinitaevas. Jah, Feedle’i muusika kulgeb lisaks ajale ka ruumis, kuid see ruum on piiratud ja kodune nagu lapse tuba.
See ei tähenda, et albumil puuduks teatud sügavam kihistus, midagi ääretult melanhoolset ja igatsevat. Lisaks Lemon Jellyle (ilmselge paralleel) aimub Feedle’i muusikas tüpoloogilist sugulust Reagani ajastu Ameerika kurva ja eskapistliku elektroga ning ka näiteks Biitpiraatide kogumikel ilmunud loodustigatsevate lauludega. Ajatu temaatika. 9
Mart Kuldkepp

Michael Andrews
“Hand On String”
(Elgin Park / PIAS)
Unelev ja kerge kidra­muusika.
Varem peamiselt filmidele (nt “Donnie Darko”, “Me and You and Everyone We Know”) heliribasid tootnud ja produtsendina (nt Brendan Benson) tegutsenud California mitmepillioskaja on võltshäbist üle saanud ja üllitanud esimese nn pärisplaadi. Plaadil kõlav tasane, mitmekihiline ja jazz’ilik popmuusika meenutab siin-seal kiiksuga secondhand-bossat à la Ar to Lindsay, tihti hakkab taustal mängima Badly Drawn Boy ja rohkem kui kord sarnaneb Andrewsi intiimne bariton Stuart A. ­­Staplesiga (Tindersticks). Pole kahtlust, et mees on jupi aega veetnud ka varase Pink Floydi ja Syd Barrettiga (“See Me Plain”, “Sweeping, Cleaning, Organising”).
Niivõrd tihedat võrdluste sadu tuleb sedapuhku siiski meelitusena võtta – oma väärt mõjutajate vääriliselt on plaadil unelev, kergelt psühhedeelne atmosfäär, mis nõuab saatjaks järjekordset filmi. Keeruliste harmooniate ja loostruktuuride kiuste mõjub Andrewsi muusika lihtsa ja õdusana, justkui oleks mees muusikasse üle kandnud ühe õppejõu soovituse noortele juristidele – “mõelda kui filosoof, rääkida kui talupoeg”. 7
Tauno Maarpuu

Korpi Ensemble
“Trails”
(Jupiter)
Soomlaslikku akustilist meeleolupopjazzi.
Plaat on läbinisti ingliskeelne ja nagu õpikumaterjal sellest, kuidas kirjutada vormilt klassikaliseks jäävat, väikese nüüdisajavihjega popmuusikat, kuid midagi soomelikku on selles kitarri, akordioni, kontrabassi ja klaveri saatel rahulikult lohisevas materjalis siiski. Valged ööd? Põhjamaine kevad? Tango vaimu kohalolek?
Lauljatar Johanna Iivanainenil on sümpaatselt õrn ja samas erilise ulatusega hääl, midagi sinna Stina Nordenstami kanti. Isegi Scorpionsi “Still Loving You” bossanovastamine ei tundu tema poolt liiga totaka teona... 6
Tõnu Kaalep