7 plaati

Bonde Do Role
“With Lasers”
(Domino)
Hõiskav ja lapsikult ropp brasiilia peomuusika baile-funk.
Tantsulkagrupp Bonde Do Role on alustanud maailmavallutamist. Lühike bravuurikas kultuurikokteil “With Lasers” pakatab energiast ja peegeldab Pedro, Marina ning Gorky siiruviirulist ööelu. Album on pilgeni laetud varajase elektrobiidi, Van Halenilt sämplitud kitarrikärina ja portugalikeelse kiljumisega, lisaks muidugi ohtralt seksi. Elu sellel plaadil keerleb nagu karussellil, tehes iga takti järel täispöördeid. Laseritega kohtuvad ühtaegu nii Beastie Boys, Missy Elliot, Bujeria kui ka Diplo. Mikroorgastiline, acid’i pirinast piinatud “Devine Gosa” ja juustune suvehitt “Geremia” on ilmselt need kõige tüütumad rajad ning sobivad ideaalselt hitiraadiote päevasesse mängukavva. Viimasena kriibib metallsaagidega trumminahku vihaleajavalt lühike, absurdne ja üliraju energiapomm “Bondallica”, mis on kindlasti üks selle aastanumbri ägedamatest ja rokkivamatest tantsuradadest. Ülejäänud lood jäävad aga siinkõneleja jaoks suhteliselt üheülbalisteks ja sisututeks baile-funk stiilis peolaksudeks või ehk ka läbulauludeks Brasiilia moodi. Kuigi Bon­de Do Role väärtus ilmneb tõenäoliselt kõige paremini klubipõrandal, võiks tõelist peovunki otsida siiski mujalt. 5
Bertil Tüvi

Smashing Pumpkins
“Zeitgeist”
(Martha’s Music/­Reprise)
Pool bändi on tagasi, kahjuks oma rokkivaima albumiga.
Kõik algab – ning minu jaoks tihti ka lõpeb – Billy Corgani vokaaliga. Ma ei talu selle tämbrit, aga see pole veel kõik. Paueriga rock laseb end laulda laias laastus kahel moel. Esimesel juhul on solist uhke selle üle, kuidas ta muusikat valitseb, kuidas meloodiat ohjeldab ja rütmi taltsutab. Teine on vastupidine, kontrolli kaotamise tee – laulja laseb teadlikult ja dramaatiliselt muusikal ennast üle mängida ning hoiab alal romantilist ideaali kaose kaisutusse kistud loovvaimust. Corgan võiks olla näide tollest viimasest, kuid päriselt on see keerulisem. Kui Pumpkins rokib, siis ei haara ta oma vokalisti tegelikult kunagi päriselt kaasa – Corgan esitleb oma hingepaineid taustariffidest hoolimata, mitte nende toel. Ja kogumulje on ülearu forsseeritud, õõnes ja kramplik. Rokkivat Pumpkinsit on mul lihtsalt raske uskuda ja tõsiselt võtta.
Uus plaat on bändi taastulek, kuigi klassikalisest koosseisust on siin Corganile lisaks vaid trummar Jimmy Chamberlin. Ja paraku on see ehk rokkivaim album Pumpkinsi ajaloos. Nii jäidki mulle – iseasi kui kauaks, muidugi – meelde paraku hoopis teised asjad. Säärased veidrad, ei hoopiski mitte sujuvad kõrvalekalded nagu Jethro Tulli mõjutustega “Starz”, Zeppelini-Sabbathi päritoluga mahukas bluff-paatos “United States” (just algus- ja lõpuosa) ning ballaad “Pomp And Circumstances”, mis sobiks üsna usutavalt näiteks Pink Floydi plaadile “The Wall”. 5
Tõnis Kahu

The Cribs
“Men’s Needs Women’s Needs Whatever”
(Wichita)
Briti poiste kolledžirokk.
The Cribsil on kõva seljatagune – tuuritamine Kaiser Chiefsi ja Maximo Parkiga, Franz Ferdinandi Alex Kapranos pakkus ennast ise plaadi produtsendiks ning “Be Safe’is” ei tee häält keegi muu kui Sonic Youthi legend Lee Ranaldo isiklikult. See kõik panebki mind imestama, et miks pagana pärast see plaat nii kohutavalt igav on. Võib-olla ma kuulen midagi valesti, aga minu jaoks kõlab The Cribs nagu kõige halvemat sorti Ameerika säästupunkrokk. Mitte ühtegi hetke, mis sunniks kõrvu kikitama. Naiivsed, igavad meloodiad, millest ükski ei suuda end meeldejäävaks teha, tuhat korda kuuldud kitarririfid, kohitsetud saundid ja biidid, mis panevad tantsukingad haigutama. Kõik see kokku kukub välja nagu eriti halb pubekate kolledžifilm, mille kõrghetkeks on pahadele rikkurite võsukestest fraternity-poistele buldogi spermaga “vürtsitatud” hot-dogide sisse söötmine. Üheplaaniline ja ilma igasuguse kandva, originaalse ideeta taies, mille lõpuni kuulamiseks tuleb rakendada kogu oma tahtejõud. 3
Lauri Tikerpe

Dylan Donkin
“Food for Thought­lessness”
(Wall of Sound/PIAS)
Paras annus head amerikaanat.
Varem rock-bändis EchoBrain Metallica bassisti Jason Newsteadiga semminud ja kontsertidel Neil Youngi soojendanud Donkin on oma uuel soolo-EP-l lähemal akustilisele Neil Youngile kui oma bändi alt-rock’ile, Metallicast rääkimata. Donkini folgilikud ja nukrad priimaballadid võiks parematel hetkedel kuuluda nii Jeff Buckley, Elliot Smithi kui Pink Floydi repertuaari. Lõpulugu “Yolk” meenutab aga sedavõrd Nirvana unplugged’i, et tekkis kahtlus, kas tegu ikka on originaaliga. Selgus, et oli küll, ju siis pelgalt väike nali. Parim kandidaat raadiohitile, “Depression Yesterdays”, manab vaimusilma ette keskeakriisist võitjana väljunud kauboi, kes muretult vilet lastes loojangusse ratsutab. 7
Tauno Maarpuu

Dream Theater
“Systematic Chaos”
(Roadrunner Records)
Proge-mõõdukus viib sihile.
Dream Theateri esimene Roadrunneri all tehtud album on bändi selle sajandi üllitistest kõige ühtlasem ja väljapeetum. Pärast rohkem või vähem eksperimentaalseid ning liialt eneseteadlikke “Six Degrees of Inner Turbulence’i”, “Train of Thoughti” ja “Octavariumi” on DT ilmselt loobunud asjatute riskide võtmisest ja jäänud pidama oma 90ndatele omase tasakaalustatuma muusika juurde. Tehniliselt on bändimehed maailmamainet väärt tasemel ning isegi uuema Dream Theateri nõrk lüli, laulja James LaBrie, on lõpuks stiili leidnud, mis kuulamisel piinlikkust ei tekita. Muusikaliselt on plaat mitmekesine, liueldes kurjemast hevist (“The Dark Eternal Night”) lausa pinkfloydliku pehmuseni (“Repentence”). Sekka, nagu oodatagi, paar veerandtunnilist progeoopust ja kurba ballaadi.
Uus algus on tehtud, bänd ennast (taas)leidnud. Nüüd edasi! 6
Mart Kuldkepp

Suzanne Vega
“Beauty and ­Crime”
(Blue Note)
Tuntud headus. Kahjuks.
Sulav, selge, klassikaline, elegantne, voolav, paari looga isegi meeldejääv. Just see, mida me vahepeal vaikinud Suzanne Vegalt ootame. See plaat, mida võiks unes näha. Ideaalne uus plaat.
Aga siit algab ka kogu probleem. Kõik on liiga sile, jookseb mööda kuulaja külgi maha. Alati võib mõista artisti motiive millegi salvestamiseks ja väljaandmiseks, eneseväljendusvajadust. Alati võib mõista fänni lootust kunagise hitikujulise ja kohe meeldejääva ime (siinkohal sobiks näiteks “Luka” või “Tom’s Diner”) kordumisest.
Aga kuidagi tapeetjaks jääb, kuigi on elegantne ja emotsionaalne. 5
Tõnu Kaalep

The Beach Boys
“The Warmth Of The Sun”
(Capitol)
Kummalise valikuga kogumik.g>
Tabagu mind päikesepiste, kui ma aru saan, mis nimelt Capitoli kompileerijatel tolle kogumiku moodustamise aegu meeles mõlkus. Sest siinses valikus on nõnda mitu väga erinevat Beach Boysi – kõlalt, meeleolult ja tasemeltki –, et lihtsalt ühe järjekordse retrovaimulise suvepromo alla ei taha see nagu hästi mahtuda.
Pärast oma tippteost “Pet Sounds” ja umbejooksu eksperimentaalprojektiga “Smile” – pluss mahukad LSD-kogemused sinna juurde – sai Beach Boysist sisemiselt üpris räsitud ansambel, kohati pigem pilvine kui päikseline. Selle peale on raske tulla, kui piirduda ainult nende purjelaua- ja autosõidulauludega (“Catch A Wave”, “Little Honda”) või kui kuulata bändi Ameerika hilisema nostalgiatööstuse kujundatud helistikus (siia valitud 1986. aasta nigel cover laulust “California Dreamin’” näiteks). Kuid vastukaaluks on plaadilt leida mitu bändi absoluutset tipplugu – majesteetlike klaveriakordidega “Surf’s Up”, minuti ja poole pikkuse uskumatu instrumentaalosaga “Feel Flows” ning Wilsoni üks kaunemaid igavikumõtisklusi “‘Til I Die”.
Brian Wilson ja tema bänd kõlasid mõnede jaoks memmekate moodi isegi võrreldes biitlitega, Rolling Stonesist rääkimata. Ja tõesti – nende muusika “tõde” pole kunagi olnud bluusist laenatud rämeduses. Pigem oli neis midagi ajatult-kehatult metafüüsilist. Ja nõnda saabuski kusagil 60ndate teisel poolel hetk, kus päike, rannaliiv ja merelained polnud Beach Boysi jaoks enam lihtsalt Ameerika teismeliste lustikultuuri teetähised, vaid omandasid kõrgelennuliselt panteistliku paradiisi kaalukuse.
See plaat, ehkki veider oma koostiselt, annab aimu, mis ja kuidas. 7
Tõnis Kahu