7 plaati
Korn
“Untitled”
(Virgin)
Teenage angst aastast 1994.
See plaat on järjekordne
näide sellest, kuidas 90ndate kuulsad tiinekarokk- ja metalbändid end
praegu kõvasti kokku võtavad, et väsinud kuulajale veel
midagi uut pakkuda. Probleem on aga kultuuriline ja nu-metali žanri isa Korn on
omaenda mineviku ohver. Kunagi noorte tunnetel mänginud, nüüd
aga hilistes kolmekümnendates mehed kannavad ennast ammendanud sauruste
kahetsusväärset kuvandit. Mida nad ka ei teeks.
Jääb
vaid küsimus, kas kõigele vaatamata pingutamise eest aplodeerida,
või mõttetute ponnistuste eest hukka mõista.
Korni
uus, rõhutatult nimetu album on nende muu viimase kümne aasta
toodanguga võrreldes küll selge edasiminek – muusikaliselt
uusi lahendusi otsiv ja ilmselt ka hoolega läbimõeldud –, ent
seda kuulates jääb tunne, et õiget hoogu asi sisse ei saagi,
midagi uut ei öelda, on tervikuna segane ja ka halvas mõttes
tehniline. Tooni annavad keerulised loostruktuurid, kaelamurdvad kitarririfid,
ohtralt elektroonikat ja sünge gooti-atmosfäär
(koostööd on tehtud nii The Matrixi (taas), kui ka Trent Reznorile
lähedalseisva isiku Atticus Rossiga). Vana Korniga võrreldes
silmatorkavad tuimus, kõledus ja osavõtmatus pole ka
üleprodutseerimisega ravitavad. 4
Mart
Kuldkepp
Editors
“An End Has A
Start”
(Kitchenware)
Närviline ja katkine rock on asendunud puuderdatud ja
turvalisega.
Nonii, sealt see Starbucksi teerull jälle
tuleb. Aeglaselt, aga kindlalt, siludes meie lemmikbändide muusikast
välja isikupärad ja armsad vead, millesse me alguses kiindusime.
Surudes koos rahapakiga neile suhu suurfirma lepingu ja lapsepõlve
äkksurma. Müües neid albumeid koos
topelt-kofeiinivaba-suhkruasendaja-võltskoore-kohviga.
Mul on
palju tuttavad selle teerulli alla jäänud. Trail Of Dead. Interpol.
Nüüd siis on järg Editorsi käes, kelle uue plaadi puhul
jääb ainult üle jahmunult käsi laiutada ja mõelda,
et kus siis viga sisse tuli.
Kui Editorsi debüüt oli
närviline ja katkine homage Joy Divisioni poolrikkis mustvalgele
minapildile, siis teiseks plaadiks on Editorsi juba poputamas L’Oreali
silumiskreemid, ilu- ja glämmitooted (Tom Smith, kuidas sa nii kiiresti
Kuldse Sädeleva Juukseželeeni jõudsid??) ja helipilt, mis on
turvaline nagu vahtkummist Volvo. Mul on tunne, et Briti bändidel on mingi
U2-kompleks. Et kas saaksime suurel staadionil välgukad välja
või mitte. Sama haigus, mille all kannatavad kõik need
Keane’id ja Snow Patrolid, on nüüd nakatanud ka Editorsi, kelle
teine album on manifest klišeele ja igavusele. Starbucksi
järjekorda kogunevad aga taas suurenevad indihordid ja Volvo sõidab
oma teed hoolimata sellest, kas ma siin haugun või ei haugu.
4
Tristan Priimägi
Dinosaur Jr
“Beyond”
(Pias)
Küsimusi tekitav rägarokkarite tagasitulek.
Üks
mu elu top-5 lemmiklugusid on J. Mascise “Freak Scene”, mille
Dinosaur Jr-i ninamees üksinda koos oma ülevõimendatud
akustilise kitarriga kandis ette John Peel Sessioni jaoks. Tõmmake
kusagilt ja kuulake! Ma olen kindel, et see on üks maailmaajaloo
armutumaid kahevõitlusi inimese ja keelpilli vahel.
Nüüd,
kuulates põgusalt Dinosaur Jr-i taasühinemisalbumit, tekib alguses
küsimus: milleks on nii säraval kitarripiinajal ja egomaniakil tarvis
saateansamblit? Kuidas seletas ta teistele kuttidele, et bass ning
meeleheitlikud trummid tuleb kindlasti nii vaikseks miksida, et need
kõlavad nagu kõrvalmaja viienda korruse omade pidu?
Kuid
edasi kuulates tekib mingi ähmane vastus: Mascisel oli teisi kutte vaja,
et nad õpetaksid teda arutu soolotsemise asemel uuesti päris laule
kirjutama. Kaks parimat kompositsiooni siin plaadil (“Back To Your
Heart” ja “Lightning Bulb”) kannabki ette Lou Barlow.
Kokkuvõttes: kui mitte eriliselt uhke, siis kindlasti igati okei
tagasitulek. Boonuse korras on vahepeal uuesti moodi tulnud Mascise vanad
kaubamärgid: a) rekkamehe nokkmüts; b) ruuduline pluus; c)
“play guitar like noone’s watching”. 6
Erik
Morna
Paul McCartney
“Ecce Cor Meum – Behold My
Heart”
(EMI Classics)
“Memory Almost Full”
(MPL Productions / Universal)
Teos koorile ja orkestrile ning teos
pop-rock-ansamblile
Paul McCartney pole ammu enam lihtsalt
eksbiitel, seda mitte. Aga küsimus tema jaoks jääb – mida
ikkagi teha, kui kogu maailm ja sina ise sealhulgas on sajaprotsendiselt
kindel, et su loomingulised kõrghetked on umbkaudu 40 aastat vanad? Need
kaks plaati pakuvad isemoodi vastuseid. Üks justkui loobuks sellisest
lihtsast ajaskaalast hoopis ja kõneleb pigem igaviku võtmes.
Teine sirvib sellessamas kuulsusrikkas minevikus justkui fotoalbumis ning lubab
varjamatute meenutussentimentide vahepeal endale siin ning seal ka teravmeelset
tagantjärele tarkust.
“Ecce Cor Meum&rdq
uo; on McCartney teos koorile ja orkestrile, pühendatud 1998. aastal
surnud abikaasa Linda mälestusele. Ega ma päriselt ei taipa, miks
peaksid sirgjoonelise pop-potentsiaaliga meloodiad seesuguse paatosega
arranžeeritud saama, kuid samas ei saa ka öelda, nagu püüaks
McCartney oma tunderõhke suurvormi abiga vääristada. Heal
juhul kukub pigem vastupidi välja – kogu projekti massiivsus sulab
privaatsemaks, pehmemaks ja argisemaks. Ning minu lemmik, teose esimest ja
teist poolt siduv vaheosa “Lament”, saab eeskätt oboelt
päris tõsiselt nukra tooni. 6
“Memory...”
avasingel “Dance Tonight” ei tõota palju
(“everybody’s gonna dance tonight / everybody’s gonna feel
alright”), kuid kogu plaadile tüüpiline ta kah ei ole. Ja
tegelikult on seda harjumuspärast siin üldse kardetust vähem. Me
ehk teadsime oodata andekat poplaululist oskustööd (ballaad
“You Tell Me”, sirgjooneline kitarri-rock “Only Mama
Knows”) ja ehk isegi ekstraklassilist basskitarri (svingiv “That
Was Me”), kuid massiivset power-ballaadi “House Of Wax”,
agressiivse vokaaliga trikk-poppi “Nod Your Head” ning eriti veel
psühhedeelse tunnetuse ja hästifikseeritud klaveriga miniooperit
“Mr. Bellamy” küllap mitte. Mida iganes too plaat tulevikus
teeb, praegu näib tema mõju kasvavat ja edenevat. 7
Tõnis Kahu
James Pennington
presents Dark Energy
“Collided Energy”
(Submerge)
Kaks plaaditäit teotamata pühadust.
Tehnomuusikast
palju pidavale kodanikule on Detroit püha linn. Taevane Jeruusalemm
ümber pööratud maa alla – underground resistance.
Detroitist on muidugi tulnud ka Iggy Pop ja MC 5, aga ennekõike on
detroit must soul ja techno rebels. Motown ristatud euroopa valge prototechnoga
– Manuel Göttsching, Kraftwerk, italo, miks mitte krautrock. Detroit
oli autööstuse pealinn, enne kui tööstust hakati Mehhikosse
viima – siit teine suure varemetesse jäetud linna paralleel –
Rooma. Black Rome. Hi tech dreams – lo-tech reality – nagu
räägib Underground Resistance’i boss Mad Mike oma viimasel
plaadil. James Pennington oli Mad Mike’i eeskuju.
James Penningtonil
on seljataga üle 20aastane techno-produtsendi pagas. Aliased ja grupid
nagu Suburban Knight (äärelinna rüütel), Dark Energy, The
Martian. Klassikalised musta futurismi nimed – militaar-ulmeliste
seostega. Lisaks esteetiliselt kõrgetasemelisele (päriselt!)
transsmuusikale ja mastaapsele omamüüdi loomele on Detroiti techno
alati olnud ka seda, mida algselt oli hip-hop – vastutus oma kogukonna
ees. Nagu räägib meile Suburban Knighti orjanduslugu
“Maroon”, i’m strong electric, black electric. Loomulikult
pole detroiti techno eales suutnud välja võidelda endale hip-hopiga
võrreldavat staatust, mida ta ilmselt vääriks, sest tal puudub
näiteks Public Enemyle võrreldav verbaalne kontekst. Detroiti tehno
ja selle ühe suurima meistri James Penningtoni saund on vahest liigagi
isoleeritud über-funk – must panter öise
päikesepaiste käes. 10
Aleksander T. Yostafa
Yeah Yeah Yeahs
“Is Is
EP”
(Dress Up)
Tume ja rabelev nu-wavey rock.
Siin EP-l olevad viis lugu lindistati Yeah Yeah Yeahsi kahe
albumi vahepeal, aga ma küll ei suuda leida põhjust, miks
ükski neist viiest loost pikale plaadile ei jõudnud.
Avalugu
“Rockers To Swallow” algab kurjakuulutava trummimarsi ja summutatud
kitarririfiga ning kui Karen O sõnad kõrist
välja rebib, tuleb esimesena meelde Nick Cave’i The Birthday Party
oma surematu nihilismiga. Sarnaselt ei saa ka siin loos päris täpselt
aru, kuidas see asi koos seisab. Teiseks tuleb ka eraldi singlina välja
lastud “Down Boy” – aeglane mällarivalss, mis on
üritanud paista erootilisena, aga seda juba mitu tundi tagasi. Hilisel
hommikutunnil, kui melanhooliast vägivallani on vaid pool sammu.
“Kiss Kiss” seevastu on võitjate lugu. Osalt pealkirja ja
osalt kitarririfi pärast meenub mulle Billy Idol. Tema ja see lugu on
tegelikult üsna sarnased, sest kumbki ei suuda otsustada, kas kanda
punkariharja või panna selga nahktagi ja kihutada Harleyga silmapiiri
poole.
Nimilugu “Isis” algab nagu Velvet Underground,
aga muutub siis melanhoolseks paineks hüpnoosist ja seksist, alaliseks
saatjaks vaimne ja muusikaline dissonants. Ja karjed.
Viimane lugu
“10x10” jätkab hüpnootilistes ebarütmides, aga toon
on veidi kergem. Meenub Sons and Daughters. Näiteks.
Mõnusalt
obskuurne plaat kokkuvõttes, nagu plaadikaaski. Pakuks, et kõige
kompaktsem Yeah Yeah Yeahsi väljalase siiani. 8
Tristan
Priimägi
Talib Kweli
“Eardrum”
(Warner)
Iga(v)päevane hip-hop mehelt,
kellelt oodanuks rohkemat.
Esimene kuulamine. Päris
normaalne ju, või mis? Ikkagi mees, kes tegi koos Mos Defiga Black
Stari. “Tõeline” ja “hingega”, mitte mingi
suvaline kuldketiga tühikargaja. “Hostile Gospel Pt. 1 (Deliver
Us)” oma eufoorilise orkestratsiooni ja üleva gospeliga kõlab
piisavalt pompoosselt, et saada uueks klubi- ja (raadio)hümniks. Ohtralt
souli ja funk’i sämpleid, täiuseni lihvitud
kvaliteedimärgiga produtseering, kus kõik on paigas. “Oh My
Stars” koos Music Soulchildiga – nagu käesoleva sajandi alguse
r&b oma parimatel hetkedel.
Teine kuulamine. Pehme soul hakkab
närvidele käima. “In The Mood” Kanye Westi ja Roy
Ayersiga mõjub liiga nülitult, neetult laundžilikult. Valge
bleiseri ja eelkulutatud Dieseli teksadega urbaniidid istuvad kesklinna baaris,
imevad Mojitosid ning mõtlevad, et nad on bemmijõmmidest
intelligentsemad, kuna nad kuulavad kokteilidžässi, r&b-d ja
“soulful vokaalhaussi” ning mitte saksa träänsi.
Häh. Will.I.Amiga tehtud “Hot Thing” roomab haledalt,
jõuetult, võltsilt. Talib püüab iga hinna eest olla
nagu Kanye, mille tulemusena kõlavad suurem osa lugusid nagu halb
Kanye.
Kolmas kuulamine. Introst suurt kaugemale ei jõua. Tekib
vastupandamatu soov plaat iTunesist lihtsalt ära kustutada.
Mis teha.
“Eardrum” muutus iga korraga järjest igavamaks.
Võib-olla ma teen Talib Kwelile liiga. Võib-olla ei saa ma
lihtsalt aru, kuidas see muusika miljonitele tõeliste hip-hopi
kuulajatele hinge tungib. Kuidas selle albumi materjal on parem,
“alternatiivsem” ja sügavam kui iga teine raadios kõlav
tüütus. Aga mis parata. Minu jaoks on see nagu päevi seisnud
vesi, mis on juba “libedaks” muutunud ning kausi seinale valged
triibud sadestanud. Vesi, mis tuleks võimalikult kiiresti uue vastu
vahetada. 4
Lauri Tikerpe
