Korn
“Untitled”
(Virgin)
Teenage angst aastast 1994.

See plaat on järjekordne näide sellest, kuidas 90ndate kuulsad tiinekarokk- ja metalbändid end praegu kõvasti kokku võtavad, et väsinud kuulajale veel midagi uut pakkuda. Probleem on aga kultuuriline ja nu-metali žanri isa Korn on omaenda mineviku ohver. Kunagi noorte tunnetel mänginud, nüüd aga hilistes kolmekümnendates mehed kannavad ennast ammendanud sauruste kahetsusväärset kuvandit. Mida nad ka ei teeks.
Jääb vaid küsimus, kas kõigele vaatamata pingutamise eest aplodeerida, või mõttetute ponnistuste eest hukka mõista.
Korni uus, rõhutatult nimetu album on nende muu viimase kümne aasta toodanguga võrreldes küll selge edasiminek – muusikaliselt uusi lahendusi otsiv ja ilmselt ka hoolega läbimõeldud –, ent seda kuulates jääb tunne, et õiget hoogu asi sisse ei saagi, midagi uut ei öelda, on tervikuna segane ja ka halvas mõttes tehniline. Tooni annavad keerulised loostruktuurid, kaelamurdvad kitarririfid, ohtralt elektroonikat ja sünge gooti-atmosfäär (koostööd on tehtud nii The Matrixi (taas), kui ka Trent Reznorile lähedalseisva isiku Atticus Rossiga). Vana Korniga võrreldes silmatorkavad tuimus, kõledus ja osavõtmatus pole ka üleprodutseerimisega ravitavad. 4
Mart Kuldkepp

Editors
“An End Has A Start”
(Kitchenware)
Närviline ja katkine rock on asendunud puuderdatud ja turvalisega.

Nonii, sealt see Starbucksi teerull jälle tuleb. Aeglaselt, aga kindlalt, siludes meie lemmikbändide muusikast välja isikupärad ja armsad vead, millesse me alguses kiindusime. Surudes koos rahapakiga neile suhu suurfirma lepingu ja lapsepõlve äkksurma. Müües neid albumeid koos topelt-kofeiinivaba-suhkruasendaja-võltskoore-kohviga.
Mul on palju tuttavad selle teerulli alla jäänud. Trail Of Dead. Interpol. Nüüd siis on järg Editorsi käes, kelle uue plaadi puhul jääb ainult üle jahmunult käsi laiutada ja mõelda, et kus siis viga sisse tuli.
Kui Editorsi debüüt oli närviline ja katkine homage Joy Divisioni poolrikkis mustvalgele minapildile, siis teiseks plaadiks on Editorsi juba poputamas L’Oreali silumiskreemid, ilu- ja glämmitooted (Tom Smith, kuidas sa nii kiiresti Kuldse Sädeleva Juukseželeeni jõudsid??) ja helipilt, mis on turvaline nagu vahtkummist Volvo. Mul on tunne, et Briti bändidel on mingi U2-kompleks. Et kas saaksime suurel staadionil välgukad välja või mitte. Sama haigus, mille all kannatavad kõik need Keane’id ja Snow Patrolid, on nüüd nakatanud ka Editorsi, kelle teine album on manifest klišeele ja igavusele. Starbucksi järjekorda kogunevad aga taas suurenevad indihordid ja Volvo sõidab oma teed hoolimata sellest, kas ma siin haugun või ei haugu. 4
Tristan Priimägi

Dinosaur Jr
“Beyond”
(Pias)
Küsimusi tekitav rägarokkarite tagasitulek.
Üks mu elu top-5 lemmiklugusid on J. Mascise “Freak Scene”, mille ­Dinosaur Jr-i ninamees üksinda koos oma ülevõimendatud akustilise kitarriga kandis ette John Peel Sessioni jaoks. Tõmmake kusagilt ja kuulake! Ma olen kindel, et see on üks maailmaajaloo armutumaid kahevõitlusi inimese ja keelpilli vahel.
Nüüd, kuulates põgusalt Dinosaur Jr-i taasühinemisalbumit, tekib alguses küsimus: milleks on nii säraval kitarripiinajal ja egomaniakil tarvis saateansamblit? Kuidas seletas ta teistele kuttidele, et bass ning meeleheitlikud trummid tuleb kindlasti nii vaikseks miksida, et need kõlavad nagu kõrvalmaja viienda korruse omade pidu?
Kuid edasi kuulates tekib mingi ähmane vastus: Mascisel oli teisi kutte vaja, et nad õpetaksid teda arutu soolotsemise asemel uuesti päris laule kirjutama. Kaks parimat kompositsiooni siin plaadil (“Back To Your Heart” ja “Lightning Bulb”) kannabki ette Lou Barlow.
Kokkuvõttes: kui mitte eriliselt uhke, siis kindlasti igati okei tagasitulek. Boonuse korras on vahepeal uuesti moodi tulnud Mascise vanad kaubamärgid: a) rekkamehe nokkmüts; b) ruuduline pluus; c) “play guitar like noone’s watching”. 6
Erik Morna

Paul McCartney
“Ecce Cor Meum – Behold My Heart”
(EMI Classics)

“Memory Almost Full”
(MPL Productions / Universal)
Teos koorile ja orkestrile ning teos pop-rock-ansamblile
Paul McCartney pole ammu enam lihtsalt eksbiitel, seda mitte. Aga küsimus tema jaoks jääb – mida ikkagi teha, kui kogu maailm ja sina ise sealhulgas on sajaprotsendiselt kindel, et su loomingulised kõrghetked on umbkaudu 40 aastat vanad? Need kaks plaati pakuvad isemoodi vastuseid. Üks justkui loobuks sellisest lihtsast ajaskaalast hoopis ja kõneleb pigem igaviku võtmes. Teine sirvib sellessamas kuulsusrikkas minevikus justkui fotoalbumis ning lubab varjamatute meenutussentimentide vahepeal endale siin ning seal ka teravmeelset tagantjärele tarkust.
“Ecce Cor Meum&rdq uo; on McCartney teos koorile ja orkestrile, pühendatud 1998. aastal surnud abikaasa Linda mälestusele. Ega ma päriselt ei taipa, miks peaksid sirgjoonelise pop-potentsiaaliga meloodiad seesuguse paatosega arranžeeritud saama, kuid samas ei saa ka öelda, nagu püüaks McCartney oma tunderõhke suurvormi abiga vääristada. Heal juhul kukub pigem vastupidi välja – kogu projekti massiivsus sulab privaatsemaks, pehmemaks ja argisemaks. Ning minu lemmik, teose esimest ja teist poolt siduv vaheosa “Lament”, saab eeskätt oboelt päris tõsiselt nukra tooni. 6
“Memory...” avasingel “Dance Tonight” ei tõota palju (“everybody’s gonna dance tonight / everybody’s gonna feel alright”), kuid kogu plaadile tüüpiline ta kah ei ole. Ja tegelikult on seda harjumuspärast siin üldse kardetust vähem. Me ehk teadsime oodata andekat poplaululist oskustööd (ballaad “You Tell Me”, sirgjooneline kitarri-rock “Only Mama Knows”) ja ehk isegi ekstraklassilist basskitarri (svingiv “That Was Me”), kuid massiivset power-ballaadi “House Of Wax”, agressiivse vokaaliga trikk-poppi “Nod Your Head” ning eriti veel psühhedeelse tunnetuse ja hästi­fikseeritud klaveriga miniooperit “Mr. Bellamy” küllap mitte. Mida iganes too plaat tulevikus teeb, praegu näib tema mõju kasvavat ja edenevat. 7
Tõnis Kahu

James Pennington presents Dark Energy
“Collided Energy”
(Submerge)
Kaks plaaditäit teotamata pühadust.

Tehnomuusikast palju pidavale kodanikule on Detroit püha linn. Taevane Jeruusalemm ümber pööratud maa alla – underground resistance. Detroitist on muidugi tulnud ka Iggy Pop ja MC 5, aga ennekõike on detroit must soul ja techno rebels. Motown ristatud euroopa valge prototechnoga – Manuel Göttsching, Kraftwerk, italo, miks mitte krautrock. Detroit oli autööstuse pealinn, enne kui tööstust hakati Mehhikosse viima – siit teine suure varemetesse jäetud linna paralleel – Rooma. Black Rome. Hi tech dreams – lo-tech reality – nagu räägib Underground Resistance’i boss Mad Mike oma viimasel plaadil. James Pennington oli Mad Mike’i eeskuju.
James Penningtonil on seljataga üle 20aastane techno-produtsendi pagas. Aliased ja grupid nagu Suburban Knight (äärelinna rüütel), Dark Energy, The Martian. Klassikalised musta futurismi nimed – militaar-ulmeliste seostega. Lisaks esteetiliselt kõrgetasemelisele (päriselt!) transsmuusikale ja mastaapsele omamüüdi loomele on Detroiti techno alati olnud ka seda, mida algselt oli hip-hop – vastutus oma kogukonna ees. Nagu räägib meile Suburban Knighti orjanduslugu “Maroon”, i’m strong electric, black electric. Loomulikult pole detroiti techno eales suutnud välja võidelda endale hip-hopiga võrreldavat staatust, mida ta ilmselt vääriks, sest tal puudub näiteks Public Enemyle võrreldav verbaalne kontekst. Detroiti tehno ja selle ühe suurima meistri James Penningtoni saund on vahest liigagi isoleeritud über-funk – must panter öise päikese­paiste käes. 10
Aleksander T. Yostafa

Yeah Yeah Yeahs
“Is Is EP”
(Dress Up)
Tume ja rabelev nu-wavey rock. 

Siin EP-l olevad viis lugu lindistati Yeah Yeah Yeahsi kahe albumi vahepeal, aga ma küll ei suuda leida põhjust, miks ükski neist viiest loost pikale plaadile ei jõudnud.
Avalugu “Rockers To Swallow” algab kurjakuulutava trummimarsi ja summutatud kitarririfiga ning kui Karen O sõnad kõrist välja rebib, tuleb esimesena meelde Nick Cave’i The Birthday Party oma surematu nihilismiga. Sarnaselt ei saa ka siin loos päris täpselt aru, kuidas see asi koos seisab. Teiseks tuleb ka eraldi singlina välja lastud “Down Boy” – aeglane mällarivalss, mis on üritanud paista erootilisena, aga seda juba mitu tundi tagasi. Hilisel hommikutunnil, kui melanhooliast vägivallani on vaid pool sammu.
“Kiss Kiss” seevastu on võitjate lugu. Osalt pealkirja ja osalt kitarririfi pärast meenub mulle Billy Idol. Tema ja see lugu on tegelikult üsna sarnased, sest kumbki ei suuda otsustada, kas kanda punkariharja või panna selga nahktagi ja kihutada Harleyga silmapiiri poole. 
Nimilugu “Isis” algab nagu Velvet Underground, aga muutub siis melanhoolseks paineks hüpnoosist ja seksist, alaliseks saatjaks vaimne ja muusikaline dissonants. Ja karjed.
Viimane lugu “10x10” jätkab hüpnootilistes ebarütmides, aga toon on veidi kergem. Meenub Sons and Daughters. Näiteks.
Mõnusalt obskuurne plaat kokkuvõttes, nagu plaadikaaski. Pakuks, et kõige kompaktsem Yeah Yeah Yeahsi väljalase siiani. 8
Tristan Priimägi

Talib Kweli
“Eardrum”
(Warner)
Iga(v)päevane hip-hop mehelt, kellelt oodanuks rohkemat.

Esimene kuulamine. Päris normaalne ju, või mis? Ikkagi mees, kes tegi koos Mos Defiga Black Stari. “Tõeline” ja “hingega”, mitte mingi suvaline kuldketiga tühikargaja. “Hostile Gospel Pt. 1 (Deliver Us)” oma eufoorilise orkestratsiooni ja üleva gospeliga kõlab piisavalt pompoosselt, et saada uueks klubi- ja (raadio)hümniks. Ohtralt souli ja funk’i sämpleid, täiuseni lihvitud kvaliteedimärgiga produtseering, kus kõik on paigas. “Oh My Stars” koos Music Soulchildiga – nagu käesoleva sajandi alguse r&b oma parimatel hetkedel.
Teine kuulamine. Pehme soul hakkab närvidele käima. “In The Mood” Kanye Westi ja Roy Ayersiga mõjub liiga nülitult, neetult laundžilikult. Valge bleiseri ja eelkulutatud Dieseli teksadega urbaniidid istuvad kesklinna baaris, imevad Mojitosid ning mõtlevad, et nad on bemmijõmmidest intelligentsemad, kuna nad kuulavad kokteilidžässi, r&b-d ja “soulful vokaalhaussi” ning mitte saksa träänsi. Häh. Will.I.Amiga tehtud “Hot Thing” roomab haledalt, jõuetult, võltsilt. Talib püüab iga hinna eest olla nagu Kanye, mille tulemusena kõlavad suurem osa lugusid nagu halb Kanye.
Kolmas kuulamine. Introst suurt kaugemale ei jõua. Tekib vastupandamatu soov plaat iTunesist lihtsalt ära kustutada.
Mis teha. “Eardrum” muutus iga korraga järjest igavamaks. Võib-olla ma teen Talib Kwelile liiga. Võib-olla ei saa ma lihtsalt aru, kuidas see muusika miljonitele tõeliste hip-hopi kuulajatele hinge tungib. Kuidas selle albumi materjal on parem, “alternatiivsem” ja sügavam kui iga teine raadios kõlav tüütus. Aga mis parata. Minu jaoks on see nagu päevi seisnud vesi, mis on juba “libedaks” muutunud ning kausi seinale valged triibud sadestanud. Vesi, mis tuleks võimalikult kiiresti uue vastu vahetada. 4
Lauri Tikerpe