70-aastane Tallinna Kunstihoone
Seitsekümmend aastat tagasi 15. septembril avati Tallinnas kunstihoone, ja pärast seda polnud eesti kunstielu enam endine. See kaunis funktsionalistlik ehitis, oma aja parimaile standarditele vastav modernne kunstitempel, samastas Eesti otseselt ja kauaoodatult moodsa kunstimaaga ja avangardistliku, metropoliliku elutunnetusega, demonstreerides eesti kunstnikkonna püüdlusi ja jõudu tõusta kõrgemale kehvadest provintslikest oludest. Asukoht Tallinna esindusplatsil oli mõistagi kunstipoliitiline akt, rõhutades kunsti olulisust ühiskonnas. Oli valminud hoone, mis ka nüüd, seitsekümmend aastat hiljem, tegutseb pealinna suurima ja tähtsaima galeriina, kus näitust teha on igale kunstnikule prestiižiküsimus.
Kunstihoone valmis 1934 kahe võrdlemisi erineva käekirjaga meisterarhitekti ühistööna. Aasta varem väljakuulutatud konkursi kunstihoone projekti saamiseks võitis Anton Soans, kes kutsus kaasprojekteerijaks Edgar Johan Kuusiku. Kui 1937. aastal paigaldati fassaadi kaarniššidesse Juhan Raudsepa allegoorilised pronksfiguurid “Töö” ja “Ilu”, oli multifunktsionaalne kunstihoone valmis. 1935. aastal tegutsema hakanud kunstiklubi ehk suupärasemalt Ku-ku oli selleks ajaks Tallinna kunstirahva poolt juba lõplikult kodustatud. 1944. aasta märtsipommituste lööklained purustasid kunstihoone aknaid, kaarjaid vitriinklaase ja saalikorpuse klaaslae ning veel pärast sõda projitseeris hoone idakülje välisseinale trofeefilme vabaõhukino. Ometi, nõukogude okupatsiooni jooksul sümboliseeris kunstihoone meile sentimentaalseid mälestusi kunstnike vabariigist ja müüdistunud Eesti ajast. Et 1960. aastatel ehitati kunstihoonele korrus lisaks, rikkus muidugimõista hoone algseid proportsioone, kuid ma olen kindel, et iga ajalugu tundev inimene näeb kunstihoonele mõeldes ikkagi silme ees seda neitsilikku kõrgendamata fassaadi, seda kuulsat emblemaatilist avamisjärgset fotot monumentaalsena mõjuvast ekraanaknaga kastmajast – rahvasuus kunstikummutist – Vabaduse väljaku tühjal põhjaküljel. Illusiooni tõepäral on mõnikord tegelikkusest suurem veenmisjõud. Tänu “Ruumi naasmise” projektile 1996. aastal saame me vana vabariigi aegse kunstihoone võlust praegu palju autentsema ettekujutuse. Muuseas, ka kunstihoone kohvikut kutsume me inertsist Wiiraltiks, ehkki sellise nimega kohvik kolis mitme aasta eest rahvusraamatukokku.
Ma armastan kunstihoonet kui lummava arhitektuuriga maja. Pole kaunimat ega ka iseloomulikumat 1930. aastate esteetikaga saali Eestis kui kunstihoone peasaal, ilusamaid Euroopas. Teiste näidete kõrval näib ta kujundus lausa spartalik, kuid funktsionalism, art déco ja totalitaristlik uusklassitsism avalduvad siin ometi kõik delikaatselt ja harmoonilises tervikus. See inimesele haaratavate mõõtmetega saal ei peta ega varja, ta räägib meile vihjete keeles oma sünniajastust.
Mulle on alati tundunud mentaliteediajaloo ja rahvuspsühholoogia raames mõtlemistvääriva paradoksina, et kuigi radikaalne eesti intelligents distantseerus 1930. aastatel saksa kultuurist ja kunstis pääses maksvusele Pariisi orientatsioon, sidus Tallinna Kunstihoone asutamine Eesti kunstiruumi formaalselt uuesti saksa traditsiooniga. Kunstihoone – Kunsthalle – tuleb ju Saksamaalt. Meile lähimad kunstihoonedki paiknevad germaani keeleruumis või selle mõjusfääris, Stockholmis ja ametlikult kakskeelse Soome pealinnas.
Kunsthalle’sid asutasid kohalikud kunstiühingud kaasaegse kunsti näitamiseks, kuid nende identiteet pole ühesugune. Mõnel pool täidavad Kunsthalle’d moodsa kunsti muuseumi ja galerii ülesannet, teisal töötavad ainult vahetatavate näituste galeriina, kus põhiekspositsioon puudub.
Ka Tallinna Kunstihoone loomise taga seisid kunstnikud ning kunstihoone näitusepoliitika ehitati üles nonprofit-galerii põhimõttel. Kunstnikud ei pea siin näituste eest maksma nagu teistes galeriides. Kombinatsioon näitusesaalidest ja ateljeede-korterite-büroode plokist on aga võrdlemisi erandlik. Pole võimatu, et sellises koosluses heiastub mingil kujul omal ajal nii populaarse maja-masina idee. Või ehk alateadvuse tasandil hoopis hedonistlik mälestus seltskondlikku hubasust pakkuvast Pariisi kunstnikekolooniast Mesipuust? Või seisid silme ees sotsiaalsele kontrollile allutatud kunstnikemajad NSV Liidus?
Ühelt poolt tehti kunstnikul elu olmeliselt mugavaks, teiselt poolt on privaattsoonide, ühiskondlike pindade ja avaliku ruumi kooseksisteerimine ühes majas toonud kaasa vaidlusi omandi- ja alluvussuhete üle. Kelle remontida on näiteks aastakümneid katkise peegliga räpane lift? Või tagatrepid? Alatihti tekib tunne, et kunstihoone peidab endas veel teist ja kolmandatki kunstihoonet, mis on palju suuremad kui see, milles me liigume ja praegusel hetkel viibime.
Eesti ajal haldas kunstihoonet kultuurkapital, tänapäeval peavad kunstihoonet (kuulub Kunstnike Liidule) kui näitusi korraldavat institutsiooni ülal Kunstnike Liit, kultuuriministeerium ja Tallinna linn.
Toon minevikust veel ühe kaugema Saksamaaga seotud paralleeli. Nagu Hansa liidu liikmestaatus andis Tallinnale privileege ja eeliseid rahvusvahelises kaubanduses, võimaldas esimest korda Eestis ainult kunsti jaoks ehitatud Tallinna Kunstihoone eksponeerida suurmeistrite personaaliaid, fenomenaalseid grupinäitusi ja esinduslikke välisnäitusi ilma eksponeerimispaika häbenemata. Esimese isiknäitusena korraldati juba 1934. aasta sügisel professor Nikolai Triigi 50 aasta juubeli näitus. Esimene välisnäitus toimus 1935. aasta novembris.
Ühegi režiimi ajal pole uuenduslik näitusetegevus selles majas katkenud, üks eesti kunsti laiaulatuslikumaid ülevaatenäitusi “Kolm inimpõlve eesti kunsti 1840–1942” korraldati 1942. aastal kahasse kunstimuuseumiga. On lohutav mõelda, et kuigi me ei saanud enne Teist maailmasõda endale moodsat kunstimuuseumi hoonet, kompenseerib seda mõnevõrra Tallinna Kunstihoone püstitamine.
Kunstihoone ajaloos ja identiteedis on olnud mitu arenguetappi ning ma arvan, et käimasolev, mis algas 2002. aastal, on alles ühe innovatiivsema kujunemisjärgu esimene faas. Enesestmõistetavalt on suurenenud ja suureneb näituseplaanide koostamisel-suunamisel veelgi kunstihoone palgaliste kuraatorite roll. Milliseks kujuneb kunstihoone väljapanekutes eesti ja väliskunsti osakaal, uute meediate ja traditsiooniliste kunstiliikide vahekord, kontseptsiooni- ja personaalnäituste vahekord või millise positsiooni ja imago tahab kunstihoone enesele Eesti kunstipildis kujundada, peaks selguma lähematel aastatel. Kuid kunstihoonest ei tohi tekkida ainult ühe seltskonna või ideoloogia foorumit. Tähtis pole stiil, vaid kvaliteet. Järgmise aasta sügisel teeb uksed lahti uus Eesti Kunstimuuseum ja ma loodan väga, et kunstihoonega ei juhtu siis nii nagu Helsingis, kus Kiasma avamisele järgnes Taidehalli marginaliseerumine.
