8 plaati

Tokio Hotel
“Zimmer 483”
(Universal)

Saksa keele uus lootus.
Muidugi ei huvita mind nende Mag­de­burgi tiinerite muusika – midagi sellist võiks teha Vanilja Ninja, kui koosneks 15aastastest poistest. Ja ma pole ka selle muusika sihtgrupp loomulikult. Intrigeeriv selle lastebändi juures on vaid, et Tokio Hotel pani pubekad maailmas massiliselt saksa keelt õppima. Umbes nagu Brainstorm muutis Eestis Läti kuvandit. Kes saksa keelt kui niisugust fännab, võib Tokio Hoteli kuulata: kui poisid laulavad “nach dir kommt nichts” või “ich bin da wenn du will”, siis see ikka kuidagi paitab kõrva. Saksa keeles saab teadagi surmast ja armastusest kuidagi teisiti kõnelda (jätaks riigi ja rahva siinkohal kõrvale). Loomulikult pole ansamblis Tokio Hotel märkigi Rammsteini ega isegi DDRi rock’grupi Die Puhdys pauerist, ka mitte Frank Schöbeli camp’i, aga ikkagi.
Bänd on veel kuulsam oma välise imago ja lavaesinemiste poolest: pois­te androgüünseks kuulutatud pubekaerotism peaks kõhus võdinaid tekitama kõikidel (kapi)­pedo­fiilidel. Väikesed tüdrukud üle kogu maailma on aga sillas, nii et ilusad saksakeelsed poisid on vallutanud nii Vene- kui Prantsusmaa. See kõik algas aga 2005: Tokio Hoteli solist Bill Kaulitz oli vaid 15, kui ilmus muusikaajakirja Bravo kaanele. Sellest ajast peale räägitaksegi vendadest Kaulitzitest (bändis on ka Billi kaksikvend Tom) ja sellest, kuidas “lapskeiser” Bill troonib Saksamaa poplavadel. Laval väänlevat ta nagu Iggy Popi lapselaps või David Bowie reinkarnatsioon, on iseloomustanud bändi Frankfurter Rundschau. Muu hulgas aga õpetab bändi solist Bill tiinerite­ajakirjades tüdrukuid meikima. Punktid saksa keele eest. 2
Barbi Pilvre

Air
“Pocket ­Symphony”
(EMI)

Rohkem kui lihtsalt chill.
Hiljuti kuuldud uus ja moekas rahvatarkus kõlas umbes nii, et “vaesed hängivad, rikkad chill’ivad”. Ehk siis põhimõtteliselt on tegemist ühe ja sellesama tegevusetuse, suhteliselt mõtestamata jobutamisega. Chill kõlab lihtsalt veidi glamuursemana, seda teostatakse veidi peenemates lokaalides ning sellele on ka lausa oma muusikastiil välja mõteldud (stiilist “Hang Out” pole vist veel midagi kuulda olnud?).
Aga igal juhul on Air kõiksugu “Chill Out”-kogumikel alati hästi esindatud olnud ning “Pocket Sympho­ny” oleks ka igas mõttes sobiv materjal, kui ta poleks nii melanhoolne ja introvertne. Ja just see mulle selle albumi juures meeldibki. Siin ei ole enam nii palju püüdu olla ultratrendikas retropop. Uus Air on ausam, unistavam, nukram ja täiskasvanum. JB Dunceli hääl on muutunud julgemaks ning küpsemaks, mis tähendab ka seda, et instrumentaallugude osakaal on Airi kohta üllatavalt väike.
Külalisesinejate valik on muidugi viis pluss. Maestro Jarvis Cocker teeb seda, mida ta kõige paremini oskab, ehk siis laulab madalalt ja seksikalt tavaliste inimeste tavalistest pidudest (“One Hell Of A Party”) ning Divine Comedy Neil Hannoni etteaste on just nii säravalt poeetiline ja inglaslik, nagu temalt ootakski (“Somewhere Between Waking And Sleeping”). Esimese suvise lõkkemeeleolu saab siit plaadilt kätte küll. 7
Lauri Tikerpe

Mstrkrft
“The Looks”
(Pias)

Tsiteerides South Parki – “Blame Canada!”
Täiesti isikliku probleemi ette põrkasin Kanada grupi Death From Above 1979 endiste kuttide plaati kuulates. Probleem nagu ikka on mittemõistmises. Tõesti ei saa aru, miks kaasaegset mainstream-tantsumuusikat valitsevad elektrosurrogaadid. Kas potentsiaalne noorsoost sihtgrupp, kelle hulka isegi kuulun, peab püherdama lahjendatud muusika valil hüüdel? Vaatad MTVst dance chart’i ja kratsid imestusest peanahka, et lakknahast kontskingadega teutooni estetism on järjekordsel lahjendusringil. Alles 2001–2002 vallutas maailma electroclash’i laine, kus menüüs kokaiin ja otsa vaatasid punklikult solgiaugust sülitavad kivinäod. Nüüd seesama asi, aga veelgi nõutumal ilmel. Sellisel ilmel, et davai, kes te tahate oma boredomi toorest särtsu saada – võtke sappa! Davai, kahemeetriste jalgadega tüdrukud, kallame teile punast värvi pähe ja paneme Marshalli võimendite ette robotlikult tantsima! Davai, poisid, paneme Carrera päikeseprillid ette!
Keegi kusagil kirjutas, et Mstrkrft kõlab osalt nagu Chicago house-legend Marshall Jefferson. Seepeale ütleks noorsoo valimata hääletoruna, et “Ema Sul Kõlab”. 4
Aleksander T. Yostafa

Deerhoof
“Friend Opportunity”
(Kill Rock Stars)

Kaootiline ja kevadine ‘lab-rock.
Alustuseks võtame ühe suvalise Stereolabi loo, lõikame selle tuhandeks jupiks ja paneme need uues järjekorras kokku. Mängime alla ja peale veidi käredamaid kitarrisaunde, ehk ka mõni törts pasunat ja bassi. Lisaks trummidele laseme käiku üht koma teist, mis köögis või garaažis haardeulatusse jääb. Seejärel kutsume punti veel lapseohtu häälega idamaist päritolu tütarlapse ja lubame tal laulda täpselt nii, nagu talle parasjagu meeldib, ning pole hullu, kui see kõik kokku veidi kaootiliselt kõlab. Sõnade kirjutamisel võib aidata ka naabrimees. Ei mingit punnitamist ega keisrilõike abil ilmale tulnud indijoru.
Deerhoofi kaheksas (mitte eriti)kauamängiv “Friend Opportunity” hüpleb nii omas taktis ja on samas ikkagi parajas annuses rokkiv-poppiv – selline mõnusalt naiivne ning kevadiselt kerge. Kui ma hommikul tööle hiljaks jään, siis just sellepärast, et “The Galaxist”, “Cast Of Crown” ja “Kidz Are So Small” on lihtsalt nii head lood, et neid tuleb üha jälle ja jälle üle kuulata. 8
Bertil Tüvi

30 Seconds to Mars
“A Beautiful Lie”
(Virgin)

Tühirokk tühikäigul.
30S2M’st rääkides ei jäeta kunagi ütlemata, et bändi laulja ja kitarrist on kuulus Hollywoodi näitleja Jared Leto. Seega tuleks see vist ka siinkohal ära mainida. Aga mis muusikasse puutub, siis esindab 30S2M’i uus album Ameerika viimase kümne aasta alternatiivroki igavamat pealiini. “A Beautiful Lie’l” on tüüpkonserv ikka ühtedest ja samadest kitarririffidest, millimeetritäpsusega paikarihitud vokaalist, žanrispetsiifiliselt üheülbalistest laulustruktuuridest ja üldse kõigilt Nickelbacki ja The Usedi plaatidelt tuntud klišeede taaskordsest ülekordamisest. Kadunud on needki õhulis-müstilised synth-rocki sugemed, mis 30S2M’i viie aasta taguse debüütplaadi keskmisest ehk karvavõrra huvitavamaks tegid. Alles on kõik see, mis juba Linkin’ Parki juures lame ja tüütu tundus.
Kogu albumi ainus veidigi huvitav hetk on kõige lõpus. Viimane peidetud boonuslugu on nimelt kaver Björki “Hunter-ist”. Ei ole eriti hea ega originaalne kaver, aga täieliku lootusetuse äärele jõudnud kuulaja lohutamise eest tuleb siiski üks punkt l isaks anda. 2
Mart Kuldkepp

Bryan Ferry
“Dylanesque”
(Virgin)

Esmapilgul ­sobimatute veenev ­kohtumine.
Ei, ma ei armasta Bob Dylanit liialt. Minu jaoks on see viiekümneste muusika. Või siis: kunstinähtus minevikust, mõjukas, oluline miljonitele ja samas ikkagi mind otse mitte kõnetav, minu vaatenurgast siiski sekundaarne nähtus. Aga miks mitte aktsepteerida teiste valikut? Miks mitte tunnustada Bryan Ferryt, pigem eluaegseks glämmrokkariks ja kaunismeheks peetut, kui ta lõplikult Dylani oma paleuseks tunnistab ja cover’i-kogumiku välja annab?
Tagajärg ei ole dylanlikult räme ega ka ferrylikult glamuurne; need on lihtsalt väga head laulud veenvas ettekandes. Võib-olla ideedepuudusest sündinud, kuid veenev meelelahutus ja siiras kummardus, mis parandab minu, uskmatu jaoks ka Dylani imagot. 7
Tõnu Kaalep

Joss Stone
“Introducing Joss Stone”
(Universal)

Rohkem muusikat, aga vähem musikaalsust.
Kust tuli väärarvamus, et meloodiline R&B muutub paremaks ja väärtustub sotsiaalselt, kui seda miksida sahinate, raginate, naginate ja pärastlõunase neegritüliga, mis kostab New Yorgi musta slummi korrusmaja teise korruse akendest? Ma ei oska arvata muud, kui et selle taga on häbitunne puhta muusika pärast. Et puhas muusika on reetmine ja ainult puhas (tegelikult ikkagi must) viha pühitseb noodid.
Kui seda teeks mõni mittemusikaalne rahvas, siis ma ei tunneks südametunnistuse piina. Kahjuks olen plaadikuulajana muusikale kivi kaela riputamises ja kaevu lükkamises lausa kaastegev.
Joss Stone tutvustab oma kolmandal plaadil iseennast, väites, et ta on täiskasvanuks saanud. Kas ta ­ootab selle eest medalit? Iga muusikaline mõte lüüakse juba eos loogiliselt arenguteelt kõrvale ning uputatakse katseklaasi. Retro-funk, nu-soul, Motown, R&B – 19aastane Stone tahab ennast introdutseerida mineviku ja tuleviku kaudu. Olevik jääb selle kõrval olematuks. 3
Priit Hõbemägi

Clint Mansell
“The Fountain. Original soundtrack”
(Nonesuch)

Mogwai on nüüd Kronos Quarteti rütmigrupp.
Melanhoolne on see filmimuusika ikka küll. Ma ei ole Darren Aronofsky filmi “The Fountain” näinud, kuid lõbus see linateos olla ei saa.
Kunagi poplauljana (Pop Will Eat Itself) tegutsenud Clint Manselli muusikas segunevad ja sulanduvad akadeemiline keelpillimuusika Kronos Quarteti ettekandes ja Mogwai mängitud hillitsetud postrock, õigupoolest viiuleile lisanduvad bass, trumm ja klahvid. Õhus on muret, ängi ja klassikalise minimalismi pehmemaid versioone. Filmimuusikale olemuslikult korduvad samad motiivid eri lugudes, moodustades tumeda maastiku, millesse hetkiti lõikuvad nõudlikud kuldsed päikesekiired. 7
Tõnu Kaalep