8 plaati

Malcolm Middleton
“A Brighter Beat”
(Full Time Hobby)
Õrn ja šoti aktsendiga kidrapop.
Kui Badly Drawn Boy oleks pensionil või manalamees, võiks Malcolm Middletoni tema mantlipärijaks nimetada. Kuna aga mõlemad härrad on täies elujõus, siis tuleb neil leppida ühe mantliga. See ei räägi paraku Malcolmi kui hilisema turuletulija kasuks. Albumi kujul on tegu hiljuti tegevuse lõpetanud šoti duo Arab Strap liikme kolmanda sooloplaadiga. Uuel plaadil jätkab mees juba tuttavat sõnakeskse folk-popi traditsiooni – läbivalt meloodiline ja klahvpillidega pikitud kitarripop, kus esiplaanil Malcolmi sugereeriv sõbrapoisihääl muhedalt esitamas argist ja elulähedast armulüürikat. Meloodiate sekka eksib ka rajumaid muusikalisi meenutusi Malcolmi pungiaastatest (nt tempokas avalugu “We’re All Going To Die” või tagumine pool loost “Death Love Depression Love Death”). Üldiselt meeldivale plaadile võib ette heita kohati ülemäära hoolikat produtsenditööd, mis poleerib lugudest välja eheduse, asendades selle õõnsapoolse pompoossusega. Ka näib Malcolm aeglasemates ja hõredamates palades (“Up Late At Night Again”) rohkem üksi ja ideedenäljas olevat kui otsekohesemates poplugudes (nt “Fight like the night”). Ilmseim kandidaat plaadi parimaks looks on hümnilik “Four Cigarettes”. Plaat pakub kindlasti suurema elamuse neile, kes suudavad end läbi ränga šoti aktsendi andekate laulutekstide nüanssideni murda. 7
Tauno Maarpuu

 

Bonobo
“Days To Come”
(Ninja Tune)
Pühapäevahommikute sume lebotamismuusika.
Simon Greeni ehk Bonobo kolmas kauamängiv on (nagu tegelikult ka kaks eelmist) sedasorti muusika, mille positiivsete omaduste kohta on üsna raske mingit ratsionaalset seletust anda. Pigem on asi nii, et ratsionaalselt võttes ei tohikski see plaat mulle eriti meeldida – vägagi klassikaline trip-hopi produtseering, mis on segu “päris” instrumentidest ja nende moodi kõlavatest arvutihelidest. Baijka lauldud “Days To Come” ja “Between The Lines” kõlavad umbes nagu Morcheeba ja võivad singlitena Bonobo tasku nii mõnegi lisanaela tuua. Siin ei ole midagi röögatult teistmoodi ega uuenduslikku. Aga samas kipubki ratsionaalne lähenemine kaunitele kunstidele tihtipeale üsna igav olema. Ma usaldan pigem oma seljaaju, mis ütleb, et “Days To Come” on täiesti okei plaat. Selline mõnus sume lebotamismuusika, mis manab silme ette suve ja laupäevõhtuse peo järgsed hommikud Pärnu rannas kergelt tuikava pea, põhjamaiselt mõõduka päikese ja briiseriga. Kui midagi ei taha teha ja midagi ei peagi tegema. Ei mingeid pretensioone, ei mingeid soove, sobib just nii, nagu parajasti on. Ja kui õhtu jõuab kätte, läheb “If You Stayed Over” repeat’i peale, sest Bonobo Ninja Tune’i kolleeg Fink laulab ka eesseisva esmaspäeva hommiku täiesti talutavaks. 8
Lauri Tikerpe

 

Beach House
“Beach House”
(Carpark)
Lo-fi folk või indi Baltimore’ist.
See paat (või peaks ütlema “maja”) sõidab USA lo-fi indi-mono-folkarite, nagu Ariel Pink jpt, kiiluvees. Huvitav, kui kauaks sel stiilil veel kütust jätkub. Beach House’i suurim hitt on “Saltwater”, kus krapikvaliteediga helile lisandub kurb sõna koos ilusa ja meeldejääva meloodiaga. Ülejä&a uml;nud lood on väheütlevamad. Samas peab ühest väga heast loost juba kuulsuse jaoks piisama, nii et häda pole teoreetiliselt midagi. Ka teised lood on normaalsevõitu. Duo koosneb naislauljast ja meeskodanikust, kelle plaadil on peidetud lugusid sama palju kui avalikke (5). “Lovelier Girl” näitab üles peaaegu sama tugevat meloodiaselgroogu kui “Saltwater”, viimane, nimetu peidulugu on aga saladusliku kuulaja rõõmuks kõige madalakvaliteedilisem. Kuna lugude formaat on raadiosõbralik, võib arvata, et nii mõnedki alternatiivsed folkarid, indiisikud ja miks mitte ka keegi tuvastamatu identiteediga inimene selle albumi üles leiab. 6
Erkki Luuk

 

69 Eyes
 “Angels”
(Virgin)
Teismelistele istuv kerglane gooti-rock.
Üle 15 aasta tegutsenud 69 Eyes kõlab esimesel pilgul nagu HIM, kuhu on min­gil segasel põhjusel Type O Nega­tive’i Peter Steele laulma võetud, ning teenib Kuldvaarika ainuüksi nelja viimase albumi pealkirjade (“Blessed Be”, “Paris Kills”, “Devils”, “Angels”) eest.
Täiendavad kuulamised toovad välja terve rea võluvaid detaile, nagu laulja Jyrki 69 (eriti palas “Never Say Die” silmatorkav) armsalt susisev s-häälik, laulu “Rocker” hard rock’i ulatuvad juured, üliiharalt kõlav fraas “You’ve got a perfect skin” esimese singlina välja lastud loo “Perfect Skin” alustuseks või laulu “Wings & Hearts” ilmne hitipotentsiaal.
Kuigi minu maitse jaoks on 69 Eyes liiga imal (loe: pop) ja ta alustaks albumi kuulamist meelsamini palast, millega see lõpeb (“Frankenhooker”), on ilmne, et just see popi fenomen on teinud Helsingi gothic rock’i bändist teismeliste lemmiku (soomlastel tundub teinipopi niši täitmiseks üldse soont olevat, meenutades Rasmust või kas või Lordit). 7
Andri Riid

 

The Stooges
“The Weirdness”
(Virgin)
Iggy ja kompanii jätkavad toore rock’n’roll’iga sealt, kus pooleli jäid.
Kahju, et ma The Stoogese neljandat plaati reedesel korteripeol peale panna ei viitsinud. Oleks möllanud. Laupäeval kipub sedasorti rock’n’roll’i kuulamine olema enesepiinamine. Vägisi tahaks Iggy, vennad Ashetonid ning Mike Watti makist välja visata ning mõne uduse kingapõrnitsejate kamba kitarriplõnnimise saatel päeva õhtusse veeretada.
Niipalju suutsin ma kirjutada laupäeval. Pühapäeva hommikul ei tundunudki “The Weirdness” enam nii jubeda lärmamisena. Väike ajarännak The Stoogese varasemate plaatide seltsis pani valemi paika. “The Wierdness” on asjalik järg “Raw Powerile”. Ning faktil, et kahe albumi vahele jääb kolmkümmend viis aastat, pole siinkohal sõnaõigust. On asju, mida ajahammas läbi ei ampsa.
Ja nüüd miljoniküsimus – retro või mitte? Vastame nii – kui “The Weirdnessi” oleks kirjutanud ja salvestanud mõni viie aasta eest kokku tulnud Rootsi bänd, oleks tegemist püüdliku retroga. Õnneks pole rootslastel The Stoogesega mingit pistmist ning “The Weirdness” kõlab nii, nagu peab – vanameistrite lõdva randmega jämmitud egotripina. 7
Mart Niineste

 

Art Garfunkel
“Some Enchanted Evening”
(Atlantic)
Art Garfunkel tõmbas mütsi pähe.
Mingis m&otild e;ttes oli see kõik ootamatu. Mida aeg edasi, seda enam on Paul Simon, 50 per cent duost Simon and Garfunkel, süüvinud üha sügavamale oma sisemusse. Tulemuseks pole mitte sügav muusika, vaid tunne, nagu vahiks kuulajat teisel pool kõlarit üks suur ja mõttetu silm, millel küll midagi öelda ei ole, ja mis ka ise maailmast enam mõhkugi aru ei saa.
Õnneks ei ole teine pool duost ehk Art Garfunkel jõudnud oma kuulajaid ära tüüdata. Või pole tema ebaõnnestumisi lihtsalt nii edukalt tiražeeritud. Uue plaadiga ta midagi uut öelda ei ürita, vaid teeb ootuspärase tantsusammu – pöördub oma lapsepõlve armastatud laulude ehk Great American Songbook’i juurde. Ikka need vanad head Rodgers & Hammerstein, Irving Berlin, Harold Arlen, Antonio Carlos Jobim ja George Gershwin.
Garfunkeli hääl on mõõdukas, liialdusteta ja vaoshoitud, kuid kummaliselt tasalülitatud. Just nagu ujuks merikilpkonnade parv troopilises meres, mille lainetel sädeleb kuu. Just nagu oleks ka kuulaja üks merikilpkonn. Mitte liiga arukas, aga ka mitte rumal. Nii umbes keskmine. Kõva kilbiga. Mõõdukas. 6
Priit Hõbemägi

 

Calla
“Strength in ­Numbers”
(Beggars Banquet)
­Indie pimedam külg.
Aastat kümme tagasi alustasid Brooklyni melanhoolikud eksleva ambient-muusika ja performance-kontsertidega. Oma neljanda ja eelmise albumi “Collisions” ajaks oli ­Calla aga juba peaaegu päris-rokk­bändiks hakanud. Uus üllitis astub sellest saavutatud ekstreemumist jälle sammu tagasi, “Televise’il” kuuldud hillitsetud sosinapopi juurde, ja seal ongi Calla õige koht.
“Strength in Numbers” on kokkuvõtvalt öeldes väga kurb plaat. Muusikale annavad näo kõle kitarri-sound ja südamelöökidena pulseeriv bass, millele Aurelio Valle’i poolsosistav vokaal soojemaid pealiskihistusi laob. Seda äraolev-monotoonset põhja laiendatakse omakorda kobavateks interlüüdideks näiteks katkendlikku rokki (“Bronson”) või minimalistlikult krigisevasse elektrosse (“Simone”). Samas ei jäta kuulajat hetkekski maha aimdus sealsamas nurga taga luuravast vaikusest.
“Strength in Numbers” on intiimne muusika, minoorne nii meeleolu kui ambitsioonide poolest. Depressiivsus on muidugi juba iseenesest väsitav asi, teadlik ja väljapeetud depressiivsus seda enam. Aga need õhkõrnad meloodiad suudavad lohutada ka. 9
Mart Kuldkepp

 

XXI Sajandi Orkester
“Kaheksa”
(XXI Sajandi Orkester)
Popmuusikud orkestri ees toidavad filmifantaasiaid.
XXI Sajandi Orkester on realiseerinud iidvana ja äraleierdatud idee ehk siis ühendanud popmuusika(u) ja sümforkestri. Kuid nad on teinud seda nii filmilikult, et plaati kuulates turkavad kohe pähe kümned stsenaariumid. Kui koos Orkestriga laulab Tanel Padar “Kuu on päike”, siis tekib silme ette 80ndate stiilis draama ületöötanud yuppie’dest, kes, lips kaelas, kohe lõhkevat majandusmulli puhuvad. Jaan Pehkiga idiootgeniaalne “Maiu on piimaauto” sobiks hästi Jaan Rannapi motiividel kooliseriaali heliribale. Ivar Põlluga “Täna ma ei skoori” toob silme ette jaankrossiliku kostüümidraama mõnest barokiaegsest Eesti kepimehest, kes Peterburis tsaari õukonda üritab seemendada. Sal-Salleriga “Ma palun andeks su käest” sobiks illustreerima mõnda Taskade produtseeritud lääget “menufilmi”. Jaagup Kreemiga “Inetu” aga läheks hästi mõnele Ida-Euroopas filmitud Zorro-seebikale introks. Peeter Oja originaali igas mõttes ületav versioon Toe Tagi “Deja Vust” paneb küsima, miks pole veel tehtud kindlasti kas või “Shrekki” löövat täispikka animatsiooni “Bläkk Rokit”? Koit Toome lõõritatud “Allikas” sobiks hästi Jaak Joala kangelaslikust elust rääkivale pompöössele eluloofilmile. Ning Lauri Saatpalu kähisev “Hiired tuules” oleks rusikas silmaauku endiselt realiseerimata projektile “Tõde ja õigus”. 9
Margus Kiis