Swizz Beatz
“One Man Band Man”
(Universal Motown Records)
Mitte nii kuulsa super­produtsendi mina-hetk.

Mulle tundub, et Swizz Beatz hüüab liiga tihti “hei-hei”. Otseses ja kaudses mõttes. Sest kui me seda fraasi just otse ei kuule, siis on see sõnum, et hei, ma olen kõvem mees kui sina, siin igal pool laiali. Seda see ühemehebändi jutt plaadi nimes tähendabki – mitte et ainult stuudios, klapid peas, nohiku kombel. Seda on ta varemgi teinud – olgu või Beyonce’i viimasel plaadil. Aga nüüd on ta Kanye Westi ja Timbalandi ja teiste eeskujul produtsenditoolilt otse valgusvihku astunud ja see tähendab meile paratamatust tema suurte neoontähtedega MINA pealt vaadata. Teate küll, papp ja bitšid, räpparite värk. (Valgetel) muusikakriitikutel pole kombeks sellise bravuuri üle naerda – nad saavad aru, kust see kultuuriliselt kerkinud on. Teie võite. Aga lood ise (kui jätta kõrvale plaadi autori läbivalt argine räping) on suurepärane pop ja see tasub veendumist.
Valida siin on. Näiteks “You Know Your Boy Did That” ja selle sünteetiline loop trummide futu-funktsionaalsusest raamituna. Või siis laulud “Take A Picture”, “The Funeral” ja “Top Down”, kus kosmoseajastu ultratehnitsism nihutab siia-sinna vanu soul-stiilis kihistisi. Kuigi jah, see on selline pop, mida (valgel) kriitikul OK on kiita. Siin pole vulgaarsust, lihtsustusi emotsionaalse unitaarsuse suunas, püüdlikku meeldida tahtmist. Ja mis eriti oluline – see on tehnilise konstrueerituse mõttes väga läbipaistev muusika. Me võime näha, kui keeruline ta tegelikult on, kui täpne ja tõhus. Kuid kui te kalkuleerituse kiuste näiteks tantsida tahate, siis on seda hämmastavalt lihtne teha plaati lõpetava remiksiga esikhitist “It’s Me Bitches”. 7
Tõnis Kahu

Mari Kalkun
“Üü tulõk”
(Õunaviks)
Inimlik padu- ja popfolk.

Mari Kalkun jõudis laiema avalikkuse ette kogumikult “Toatuur”, kuid jäi seal oma igati korraliku esitusega teiste ja isikupärasemate lo-fi trubaduuride varju. Pikal debüütplaadil näitab Võru-Kihnu juurtega neiu end aga märksa mitmekülgsema ja veenvamana. Tema muusika jääb kuhugi padu- ja popfolgi vahelisele hämaralale, kuid suudab end siiski piisavalt kehtestada vältimaks lihtsat liigitumist üheks või teiseks.
Ehkki esmakõrvul võib eriti kirjakeelsete lugude puhul tekkida paralleel Jääääre-laadse “ilutsemis-folgiga”, on Kalkun märksa lihtsam ja otsekohesem. Muusika lihtsat ja inimlikku loomust toetab hästi ka produktsioon (sh folk-elektroonik Pastacas) – nimme kostma jäetud sahinad, akordioniklahviklõbinad, näppude libisemine kitarrikeeltel, lisaks meeleolukad sämplingud metsahuigetest ja vanatädi meenutustest.
Lauljatar võlub eriti oma tugeva ja otsekohese laulumaneeriga, mis ei ole niivõrd omapärane kui just oma tasasel moel jõuline ja ideaalselt sobiv valitud tekstidele (nii luuleklassika kui omalooming) ning pillisaatele – kannel, akustiline kitarr, akordion. Plaadil on mitu pisihiti potentsiaaliga lugu, nt “Kevadaimus 1951” või “Priidu laul” (kus kostis ka üllatavalt ­smithslikku kandlemängu). 7
Tauno Maarpuu 

KT Tunstall
“Drastic Fantastic”
(Relentless)
Ülehaibitud ja üleprodutseeritud.

Uhh, mis see siis nüüd on? Paljukiidetud briti folk-trubaduuri teine album hiilgab nii libeda produktsiooniga, et Pearu Paulus võiks sellel vabalt hokit mängida. See on nagu luupainaja . Blacky ja Shania Twain on saanud üheks. Selgelt “ülestuudiostatud” imal kantrirokk, jõuetu pauerpop ja rikka mehe bluus. Sõltumatutes raadiotes alustanud KT Tunstall on võtnud sihiks massid, ja minu arust oleks õudselt õiglane, kui ta ei tabaks mitte kedagi, aga ma kardan, et miljonid on temast seavaimustuses. Isegi ultratrendikas 80ndate disko­klantsist sädelev kaanepilt ja koomiksina kujundatud ümbrise sisemus ei anna KT Tunstalli üllitisele erilist veenvust. Vastupidi. See teeb kogu asja ainult naeruväärsemaks. Tõsi. On lugusid, mis algavad päris hästi. “Funnyman” näiteks oma indie-fuzz kitarridega. Kümmekond akordi hiljem murrab aga kohitsetud saundiga vokaal jõhkralt sisse nagu narkopolitsei diileri korterisse ning kusagilt ootamatult ilmunud mandoliinid väänavad käed valusalt selja taha ja pinisevad sulle nii kaua kõrva, kuni sa kõik oma patud üles tunnistad. Lihtsalt selleks, et seda jubedust mitte kunagi enam kuulda. Fantastiline see album mu arust nüüd küll pole. Drastiliselt fantastiline kaugeltki mitte. 4
Lauri Tikerpe

Foo Fighters
“Echoes, Silence, Patience & Grace”
(RCA)
Seattle’i postbiitlite ülevõimendatud pseudoalternatiivrokk.

Mürtsuvast avasinglist “The Pretender” alates toob Foo Fightersi värske üllitis iga natukese aja tagant meelde kas The Beatlesi või Led Zeppelini, mis on laias laastus muidugi tore – mõjutatus klassikalise roki suurkujudest on mõnes mõttes vältimatu, milleks seda siis piinlikult peita.
Paraku kipub ühelt poolt sellise klassikute käekirja matkimise ja teisalt mäekõrguste kitarrimüra-massiivide vahele ära kaduma Foo Fightersi oma nägu. Vaieldamatult geniaalne laululooja Dave Grohl ja semud rokivad plaadi esimeses pooles nii, et kuulajal hakkavad kõrvad tuikama (ja “Let It Die” lõpuröögatuse peale kerkib mõnel empaatilisemal ehk vere maitsegi kurku), ent kogu see lärmitsemine jätab natuke sunnitud mulje. “Long Road To Ruini” ajaks on kõrvad elektripillide lakkamatust huilgamisest juba tuimaks tambitud ja kuju hakkab võtma kahtlus, et Grohli leidlikkus ilmutabki end kõige lennukamalt tsitaatides (võtke või paari aasta tagune multi-austusavaldus Probot).
Plaadi paremaid palu, etteaimatava, ent vahest just seetõttu tõhusa ülesehitusega “Come Alive” tõmbab hetkeks tuurid maha, et lõpuks katust kergitades, korstnatelliseid laiali pillutades plahvatada; kõik edasine on esimesest, rokkpoolest isegi huvitavam, ent märkimisväärselt laialivalguvam.
Boonusträkile eelnev ametlik lõpupala, ilma kitarrideta ja klaveriga vormistatud “Home” meenutab aga liigagi hirmsal moel Paul McCartney 80ndate mesimenukeid, mistõttu Foo Fightersi 2007. aasta plaadi meeldejäävaimaks pärliks on üllataval kombel ajatu akustiline instrumentaal, külalisesinejana ainulaadse trummeldava mängutehnikaga kitarrineiu Kaki Kingi annet rakendav, kinnivarisenud tunnelisse lõksu jäänud Austraalia kaevuritele lohutuseks kirjutatud ballaad otsekohese pealkirjaga “Ballad of the Beaconsfield Miners”. 6
Mart Kalvet

Athlete
“Beyond The Neighbourhood”
(Parlophone)
Poole staadioni suurune staadionirokk.

Athlete’i jaoks oleks parim päev tõenäoliselt see, kui tulnukad tuleksid ja rööviksid terve Coldplay, et teha nende peal eriti võikaid katseid. Sest siis saaks Athlete’ist uus staadionite- ja südametemurdja. Võib-olla ma teen neile liiga, aga no jumala eest, miks on suurem osa teie lugusid praktiliselt üks-ühele Coldplay! Elektroonilised pininad, sirinad, väikesed, mitte eriti julged eksperimenteerimised segatud massiivsete kitarri- ja klaverimüüridega. Refräänid, mis tahavad olla ookeani mõõtu, aga ei küündi järvest suuremaks. Kui Coldplay julgeb oma staadionirokiga häbematult lõpuni minna ja selle isegi usutavalt kõlama panna, siis Athlete jääb kuskile poole peale pidama. Joel Potti hääl on ka liiga tavaline. Ei kõla sealt nii suurt valu, kui ta tõenäoliselt sooviks. Ei saa temast uut Thom Yorke’i. Pealegi muutub tema totakas komme lauselõppe venitada päris tüütavaks. Just nagu Renars Kaupers või Niki oma kurikuulsalt idiootse fraasiga “Sa oled see, kes jääb”. Kui Suede’i Brett Anderson oskas seda teha üsna seksikalt, siis kõik eespool mainitud mõjuvad tema kõrval kaunikesti naeruväärselt ja odavalt. Samas on ka vähe paremaid hetki. Need on siis, kui Athlete unustab oma staadioniambitsioonid, pateetika ega püüa iga hinna eest olla ülev. “Flying Over Bus Stops” ja “This Is What I Sound Like” on lihtsad, vai kselt kulgevad lood, mis ei ole küll singlimaterjal, aga mõjuvad just tänu sellele siiramalt ning mõtestatumalt. 5
Lauri Tikerpe

David Toop
“Sound Body”
(Samadhisound)

David Sylvian
“When Loud ­Weather Buffeted Naoshima”
(Samadhisound)
Tundlikud ämbientmaastikud... kas midagi veel?

Ega see muusika kerge või sõbralik kuulamine pole. Liiga palju hämarust, ootamatuid teravaid nurki. Vahel lõtv, vahel lohisev, vahel jälle hetkeks ülikontsentreeritud. Pead end sisse kuulama; veidi kannatama; ja lõpuks antakse sulle selle eest siiski midagi.
Mõlemad David Sylviani plaadifirmalt ilmunud albumid on millegi poolest sarnased, Toop siiski jagab plaadi nii-öelda lugudeks, Sylviani originaalis kunstiprojekti soundtrack’ina mõeldud muusika on üks üle tunni kestev pala, mis siiski struktureerub eriti tänu aeg-ajalt ilmuvale inimhäälele. Kevadel Kumus Jah Wobble’iga mänginud flötist ­Clive Bell teeb kaasa mõlemal plaadil; tuntud esinejaid on eriti Sylviani teoses, kas või elektroonik Christian Fennesz või trompetist Arve Henriksen. 7/7
Tõnu Kaalep

Taraf de Haidouks
“Maškarada”
(Crammed Discs)
Mustlasmuusika abil loodud klassika taasmustlastamine.
20. sajandi akadeemilise muusika ajaloos on korduvalt mindud “juurte” juurde. Või siis eksootikat otsitud. Mustlased ja ka nende muusika on olnud kultuuriinimestele eksootika võrdkuju väga kaua, meenutame kasvõi Puškinit või Kati Murutari!
Nüüd võtab Rumeenia ilmselt tuntuim muusikaekspordiprojekt, mustlasorkester Taraf de Haidouks kätte ja laseb loomaaialoomad, aastakümneid akadeemiliste kontserdisaalide tõsist publikut rõõmustanud teosed tagasi kodukoha loodusesse. Bartóki, Hatšaturjani, Albenizi, de Falla palad saavad uue, rahvaliku, lohaka ja samas kirglikult hoogsa töötluse osaliseks. Jalg hakkab kuulajal tatsuma, tema silme ees jooksevad kusturicalikud filmikatked. Lisaks veel üks šansoonilooja Joseph Kosma lugu ja hulk omaloomingut. Naljakalt pöörane muusika, mis paneb mõtlema “süvamuusika” piiridest. 7
Tõnu Kaalep