8 plaati
Swizz Beatz
“One Man Band Man”
(Universal Motown Records)
Mitte nii kuulsa superprodutsendi
mina-hetk.
Mulle tundub, et Swizz Beatz hüüab liiga
tihti “hei-hei”. Otseses ja kaudses mõttes. Sest kui me seda
fraasi just otse ei kuule, siis on see sõnum, et hei, ma olen
kõvem mees kui sina, siin igal pool laiali. Seda see
ühemehebändi jutt plaadi nimes tähendabki – mitte et
ainult stuudios, klapid peas, nohiku kombel. Seda on ta varemgi teinud –
olgu või Beyonce’i viimasel plaadil. Aga nüüd on ta
Kanye Westi ja Timbalandi ja teiste eeskujul produtsenditoolilt otse
valgusvihku astunud ja see tähendab meile paratamatust tema suurte
neoontähtedega MINA pealt vaadata. Teate küll, papp ja bitšid,
räpparite värk. (Valgetel) muusikakriitikutel pole kombeks sellise
bravuuri üle naerda – nad saavad aru, kust see kultuuriliselt
kerkinud on. Teie võite. Aga lood ise (kui jätta kõrvale
plaadi autori läbivalt argine räping) on suurepärane pop ja see
tasub veendumist.
Valida siin on. Näiteks “You Know Your Boy
Did That” ja selle sünteetiline loop trummide
futu-funktsionaalsusest raamituna. Või siis laulud “Take A
Picture”, “The Funeral” ja “Top Down”, kus
kosmoseajastu ultratehnitsism nihutab siia-sinna vanu soul-stiilis kihistisi.
Kuigi jah, see on selline pop, mida (valgel) kriitikul OK on kiita. Siin pole
vulgaarsust, lihtsustusi emotsionaalse unitaarsuse suunas, püüdlikku
meeldida tahtmist. Ja mis eriti oluline – see on tehnilise
konstrueerituse mõttes väga läbipaistev muusika. Me
võime näha, kui keeruline ta tegelikult on, kui täpne ja
tõhus. Kuid kui te kalkuleerituse kiuste näiteks tantsida tahate,
siis on seda hämmastavalt lihtne teha plaati lõpetava remiksiga
esikhitist “It’s Me Bitches”. 7
Tõnis
Kahu
Mari Kalkun
“Üü
tulõk”
(Õunaviks)
Inimlik padu- ja popfolk.
Mari Kalkun jõudis laiema avalikkuse ette kogumikult
“Toatuur”, kuid jäi seal oma igati korraliku esitusega teiste
ja isikupärasemate lo-fi trubaduuride varju. Pikal debüütplaadil
näitab Võru-Kihnu juurtega neiu end aga märksa
mitmekülgsema ja veenvamana. Tema muusika jääb kuhugi padu- ja
popfolgi vahelisele hämaralale, kuid suudab end siiski piisavalt
kehtestada vältimaks lihtsat liigitumist üheks või teiseks.
Ehkki esmakõrvul võib eriti kirjakeelsete lugude puhul tekkida
paralleel Jääääre-laadse “ilutsemis-folgiga”,
on Kalkun märksa lihtsam ja otsekohesem. Muusika lihtsat ja inimlikku
loomust toetab hästi ka produktsioon (sh folk-elektroonik Pastacas)
– nimme kostma jäetud sahinad, akordioniklahviklõbinad,
näppude libisemine kitarrikeeltel, lisaks meeleolukad sämplingud
metsahuigetest ja vanatädi meenutustest.
Lauljatar võlub eriti
oma tugeva ja otsekohese laulumaneeriga, mis ei ole niivõrd
omapärane kui just oma tasasel moel jõuline ja ideaalselt sobiv
valitud tekstidele (nii luuleklassika kui omalooming) ning pillisaatele –
kannel, akustiline kitarr, akordion. Plaadil on mitu pisihiti potentsiaaliga
lugu, nt “Kevadaimus 1951” või “Priidu laul”
(kus kostis ka üllatavalt smithslikku kandlemängu). 7
Tauno Maarpuu
KT Tunstall
“Drastic Fantastic”
(Relentless)
Ülehaibitud ja
üleprodutseeritud.
Uhh, mis see siis nüüd on?
Paljukiidetud briti folk-trubaduuri teine album hiilgab nii libeda
produktsiooniga, et Pearu Paulus võiks sellel vabalt hokit mängida.
See on nagu luupainaja
. Blacky ja Shania Twain on saanud üheks. Selgelt
“ülestuudiostatud” imal kantrirokk, jõuetu pauerpop ja
rikka mehe bluus. Sõltumatutes raadiotes alustanud KT Tunstall on
võtnud sihiks massid, ja minu arust oleks õudselt õiglane,
kui ta ei tabaks mitte kedagi, aga ma kardan, et miljonid on temast
seavaimustuses. Isegi ultratrendikas 80ndate diskoklantsist sädelev
kaanepilt ja koomiksina kujundatud ümbrise sisemus ei anna KT Tunstalli
üllitisele erilist veenvust. Vastupidi. See teeb kogu asja ainult
naeruväärsemaks. Tõsi. On lugusid, mis algavad päris
hästi. “Funnyman” näiteks oma indie-fuzz kitarridega.
Kümmekond akordi hiljem murrab aga kohitsetud saundiga vokaal
jõhkralt sisse nagu narkopolitsei diileri korterisse ning kusagilt
ootamatult ilmunud mandoliinid väänavad käed valusalt selja taha
ja pinisevad sulle nii kaua kõrva, kuni sa kõik oma patud
üles tunnistad. Lihtsalt selleks, et seda jubedust mitte kunagi enam
kuulda. Fantastiline see album mu arust nüüd küll pole.
Drastiliselt fantastiline kaugeltki mitte. 4
Lauri Tikerpe
Foo Fighters
“Echoes, Silence,
Patience & Grace”
(RCA)
Seattle’i postbiitlite ülevõimendatud
pseudoalternatiivrokk.
Mürtsuvast avasinglist “The
Pretender” alates toob Foo Fightersi värske üllitis iga
natukese aja tagant meelde kas The Beatlesi või Led Zeppelini, mis on
laias laastus muidugi tore – mõjutatus klassikalise roki
suurkujudest on mõnes mõttes vältimatu, milleks seda siis
piinlikult peita.
Paraku kipub ühelt poolt sellise klassikute
käekirja matkimise ja teisalt mäekõrguste
kitarrimüra-massiivide vahele ära kaduma Foo Fightersi oma nägu.
Vaieldamatult geniaalne laululooja Dave Grohl ja semud rokivad plaadi esimeses
pooles nii, et kuulajal hakkavad kõrvad tuikama (ja “Let It
Die” lõpuröögatuse peale kerkib mõnel
empaatilisemal ehk vere maitsegi kurku), ent kogu see lärmitsemine
jätab natuke sunnitud mulje. “Long Road To Ruini” ajaks on
kõrvad elektripillide lakkamatust huilgamisest juba tuimaks tambitud ja
kuju hakkab võtma kahtlus, et Grohli leidlikkus ilmutabki end
kõige lennukamalt tsitaatides (võtke või paari aasta
tagune multi-austusavaldus Probot).
Plaadi paremaid palu, etteaimatava,
ent vahest just seetõttu tõhusa ülesehitusega “Come
Alive” tõmbab hetkeks tuurid maha, et lõpuks katust
kergitades, korstnatelliseid laiali pillutades plahvatada; kõik edasine
on esimesest, rokkpoolest isegi huvitavam, ent märkimisväärselt
laialivalguvam.
Boonusträkile eelnev ametlik lõpupala, ilma
kitarrideta ja klaveriga vormistatud “Home” meenutab aga liigagi
hirmsal moel Paul McCartney 80ndate mesimenukeid, mistõttu Foo Fightersi
2007. aasta plaadi meeldejäävaimaks pärliks on üllataval
kombel ajatu akustiline instrumentaal, külalisesinejana ainulaadse
trummeldava mängutehnikaga kitarrineiu Kaki Kingi annet rakendav,
kinnivarisenud tunnelisse lõksu jäänud Austraalia kaevuritele
lohutuseks kirjutatud ballaad otsekohese pealkirjaga “Ballad of the
Beaconsfield Miners”. 6
Mart Kalvet
Athlete
“Beyond The Neighbourhood”
(Parlophone)
Poole staadioni suurune staadionirokk.
Athlete’i jaoks oleks parim päev tõenäoliselt see, kui
tulnukad tuleksid ja rööviksid terve Coldplay, et teha nende peal
eriti võikaid katseid. Sest siis saaks Athlete’ist uus
staadionite- ja südametemurdja. Võib-olla ma teen neile liiga, aga
no jumala eest, miks on suurem osa teie lugusid praktiliselt
üks-ühele Coldplay! Elektroonilised pininad, sirinad, väikesed,
mitte eriti julged eksperimenteerimised segatud massiivsete kitarri- ja
klaverimüüridega. Refräänid, mis tahavad olla ookeani
mõõtu, aga ei küündi järvest suuremaks. Kui
Coldplay julgeb oma staadionirokiga häbematult lõpuni minna ja
selle isegi usutavalt kõlama panna, siis Athlete jääb kuskile
poole peale pidama. Joel Potti hääl on ka liiga tavaline. Ei
kõla sealt nii suurt valu, kui ta tõenäoliselt sooviks. Ei
saa temast uut Thom Yorke’i. Pealegi muutub tema totakas komme
lauselõppe venitada päris tüütavaks. Just nagu Renars
Kaupers või Niki oma kurikuulsalt idiootse fraasiga “Sa oled see,
kes jääb”. Kui Suede’i Brett Anderson oskas seda teha
üsna seksikalt, siis kõik eespool mainitud mõjuvad tema
kõrval kaunikesti naeruväärselt ja odavalt. Samas on ka
vähe paremaid hetki. Need on siis, kui Athlete unustab oma
staadioniambitsioonid, pateetika ega püüa iga hinna eest olla
ülev. “Flying Over Bus Stops” ja “This Is What I Sound
Like” on lihtsad, vai
kselt kulgevad lood, mis ei ole küll singlimaterjal, aga mõjuvad
just tänu sellele siiramalt ning mõtestatumalt. 5
Lauri Tikerpe
David Toop
“Sound Body”
(Samadhisound)
David Sylvian
“When Loud Weather Buffeted Naoshima”
(Samadhisound)
Tundlikud ämbientmaastikud... kas midagi veel?
Ega see
muusika kerge või sõbralik kuulamine pole. Liiga palju
hämarust, ootamatuid teravaid nurki. Vahel lõtv, vahel lohisev,
vahel jälle hetkeks ülikontsentreeritud. Pead end sisse kuulama;
veidi kannatama; ja lõpuks antakse sulle selle eest siiski midagi.
Mõlemad David Sylviani plaadifirmalt ilmunud albumid on millegi
poolest sarnased, Toop siiski jagab plaadi nii-öelda lugudeks, Sylviani
originaalis kunstiprojekti soundtrack’ina mõeldud muusika on
üks üle tunni kestev pala, mis siiski struktureerub eriti tänu
aeg-ajalt ilmuvale inimhäälele. Kevadel Kumus Jah Wobble’iga
mänginud flötist Clive Bell teeb kaasa mõlemal plaadil;
tuntud esinejaid on eriti Sylviani teoses, kas või elektroonik Christian
Fennesz või trompetist Arve Henriksen. 7/7
Tõnu
Kaalep
Taraf de Haidouks
“Maškarada”
(Crammed Discs)
Mustlasmuusika abil
loodud klassika taasmustlastamine.
20. sajandi akadeemilise
muusika ajaloos on korduvalt mindud “juurte” juurde. Või
siis eksootikat otsitud. Mustlased ja ka nende muusika on olnud
kultuuriinimestele eksootika võrdkuju väga kaua, meenutame
kasvõi Puškinit või Kati Murutari!
Nüüd
võtab Rumeenia ilmselt tuntuim muusikaekspordiprojekt, mustlasorkester
Taraf de Haidouks kätte ja laseb loomaaialoomad, aastakümneid
akadeemiliste kontserdisaalide tõsist publikut rõõmustanud
teosed tagasi kodukoha loodusesse. Bartóki, Hatšaturjani,
Albenizi, de Falla palad saavad uue, rahvaliku, lohaka ja samas kirglikult
hoogsa töötluse osaliseks. Jalg hakkab kuulajal tatsuma, tema silme
ees jooksevad kusturicalikud filmikatked. Lisaks veel üks
šansoonilooja Joseph Kosma lugu ja hulk omaloomingut. Naljakalt
pöörane muusika, mis paneb mõtlema
“süvamuusika” piiridest. 7
Tõnu
Kaalep