Damian Jr. Gong Marley
“Mr. Marley”
(Tuff Gong)
Vana Bobi järjekordne “pärandus”.

Kuulsate meeste ja naiste võsukestel pole kunagi kerge olnud oma vanemate varjust välja paista ja ennast (õigetel põhjustel) maksma panna. Võtkem näiteks Julian Lennon või Joe Sumner. Või Kerli Veski. Eks ta ole. Pole lihtne, kui su isa või ema on mingi jube tähtis staar, aga sina tahaks, et sind tunnustataks sinu ees-, mitte perekonnanime pärast. Pahatihti on muidugi see jama ka, et lapsukese talent ei suuda esivanema omaga väga konkureerida.
Damian Marleyl on samuti väike koorem turjal. Olla üks Bob Marley kolmeteistkümnest(!) pojast pole tõenäoliselt meelakkumine, aga Damian tundub sellega isegi toime tulevat. Tema 2005. aasta plaati kiideti mulle küll igatahes päris kõvasti. Et pidi sisaldama täitsa söödavat segu dancehall’ist, hip-hopist ja R&Bst. Peab kuulama. “Mr. Marley” on aga 1996. aastast pärinev Damiani debüütplaat, mis nüüd uuesti välja antud. Ma ei ole küll mingi reggae asjatundja, aga näib, et see on küll väheke ebaühtlane produkt. “Party Time” või “Keep On Grooving” kõlavad nagu Peeter Rossi poolt produtseeritud Shaggy. Siuke raadiosõbralik, pealiskaudne ja totakalt naiivne palmisaarebiit, mille põhitarbijaskond peesitab tõenäoliselt rikastele briti turistidele ehitatud Jamaica kuurortides, kus pole muret miskit. Samas leidub ka tunduvalt mahlasemaid tükke. Toorema saundi ja mõtestatuma sõnumiga “Old War Chant” või “Mr. Marley” suudavad jätta päris ausa ning realistliku mulje ja lubavad loota, et Damian võiks hakkama saada ka siis, kui ta otsustaks ühel päeval oma perenimest loobuda. 5
Lauri Tikerpe


Sebastian Bach
“Angel Down”
(MRV)
Žanriomane Ameerika hevi, pretensioonikas ja tüütu.

Skid Row’ ekslaulja on pärast bändist lahkulöömist rohkem Broadwayl kui rokklavadel ilma teinud, ent muusikali­mõjusid krestomaatilise juuksehevi-taadi tänavusel kauamängival siiski ei kohta. Et plaat ometi mitte tähelepanuta ei jääks, on värvatud ühest küljest Axl Rose, kelle kähe signatuur­kisa sobib muidu veretusse Aero­smithi-töötlusse “Back in the Saddle Again” hästi ega reosta ka teisi palu (“(Love Is) a Bitchslap” oleks siiski võinud tegemata jääda, sest olgu koos Guns’N’Rosesi kõrioreliga või ilma, on tolle staadioniroki tüüpvormeli järgi vorbitud loo tekst liiga räigelt piinlik), teisalt aga tõsine metal-kahurvägi Steve DiGiorgio (basskitarr, Death, Sadus) ja Metal Mike Chlasciaki (kitarr, Testament, Halford) kujul. Üliraskerokipeerude dünaamiline ja kohati ootamatu, ent enamasti stiilile omaselt etteaimatav täristamine lisab Bachi nasaalsele indlemisele käredust; korralikku thrash-plaati ei sünni aga punnitamisest hoolimata – nimipala ning “American Metalhead” annavad ehk “Painkilleri”-perioodi Priesti vungi välja, ent testosteroonivaene produktsioon klapib paremini mesimuusikaga. Nii jääbki plaadi pärliks “By Your Side” – hingestatud ja virtuooslik ballaad, mida on teatud magusvalusas meeleolus kena kuulata ning mis jätab varju isegi hitivabrikant Desmond Childi voolitud lõpupala “Falling into You”. 5
Mart Kalvet

Stereophonics
“Pull The Pin”
(V2)
Rokk, mis ei roki.
Olgem ausad, “Pull The Pin” on ikka surmigav plaat. Raske on kuulata lugu üle 30 sekundi, kui silme ees hõljub õõvastav pilt ühele lavale surutud Bryan Adamsist ja Kolumbus Krisist, kes üritavad koos Foo Fightersit mängida. Ainuke enam-vähem lugu, “Bank Holiday Monday”, algab nagu Pistolsi “God Save The Queen”, ent transformeerub siis kohe varsti “Summer Of 69” taoliseks õllekõhurokiks. Klišeedest punnis, raske kujutlusvõime defitsiidi all kannatav ja täiesti karismavaba. Lihtsakoelist rifirokki saab ju tegelikult esitada üsna usutavalt, aga siis peab ideede asemel olema arrogants ja seksapiil. Muusikalised vajakajäämised tuleb korvata muljega oma voodivõimekusest. Tõestusmaterjali, et see töötab, on piisavalt. Aga Stereophonics ei püüa ka sellele mängida. Kus sa sellega. Nemad on “eetilisemad” ja lõikavad profiiti hoopis teiste õnnetusest (nagu paljud “superstaarid” armastavad teha). See tähendab, et kohustuslikus korras on siin laul, mis räägib sõjaõudustest (“Soldiers Make Good Targets”), ja Londoni pommirünnakutest “inspireeritud” avasingel “It Means Nothing”. Kõik see tipneb suhteliselt ilase akustilise ballaadiga “Bright Red Star”, mis toob meelde mõnsade lokkidega 90ndate alguse pophevikad à la Extreme. Ehk oleks olnud targem jääda ühe-plaadi-imeks? 4
Lauri Tikerpe

Dahling
“Dahling”
(Tallinn Records)
Põhjamaiselt intellektuaalne rokkimine.
Viise muusikamaailmas tähelepanu äratamiseks on mitmeid. Hiljutine Bedwettersi näide tõestab, et karisma najal võib piisata ka ühestainsast õnnestunud loost/videost. Suuremal osal alustavatel artistidel kulub mingile tasemele jõudmiseks siiski aastaid, mille käigus debüütalbumi materjal neli korda ümber kirjutatakse. Mitte et see käesoleva ansambli puhul just nii pidi olema, aga veidi sedamoodi paistab küll. Dahlingu intelligentses pop-rock’is on hoomatav hoolikas ja ehk isegi ülemäärane viimistletus. Igas loos on erinevaid käike ja osasid vähemalt kaks korda rohkem kui keskmiselt hitiks mõeldud laululoolt seda oodatakse ja need korduvad nii harva kui võimalik. Arranžeeringuid kirgastavad klaveri, süntesaatori ja efektidest rikastatud kitarrisaundi poolt punutud tekstuurid. Kindlasti panete veel tähele hõbehäälset (mis on kohati – madalamates registrites – veidi üleforsseeritud) lauljat ja kodeeritud sõnumitest tiineid laulutekste.
Kõik kokku tähendab see seda, et album hakkab avanema heal juhul kolmandal kuulamisel ja tabab teid nagu rusikas silmaauku tingimusel, et teete seda kargel talvehommikul, mil õhk ei liigu ja puud on härmatisest valged. Massidest jääb see plaat ilmselt suurema tähelepanuta, aga mõõdukat kogust pühendunud fänne võib ansamblile küll prognoosida. 7
Andri Riid

Led Zeppelin
“Mothership”
(Atlantic)
Emalaev ilmutab end taas.

Olgu – teeme lühidalt – neid väheseid tähemärke ei jätkuks iial kokku võtmaks nähtust, mille vaatlemiseks on meil isegi kohalik Led R-instituut loodud. Suur mull on jälle üles puhutud selleks, et kõik saaks Zepi kuuvarjutusest osa, vähemalt korrektse meeldetuletava kogumiku kujul. Kui kellelgi on mingitel põhjustel need igikuulsad vaod veel läbi kündmata, siis siin on kohustuslik kirjandus tipp-vormistuses. Põhiplussiks on loojate endi poolt puhtaks pühitud helivalik, mis laseb lugudel värskelt ja elavalt, ja muidugi – ajatult kõlada. Bändi suurimate hittide kronoloogilin e järjestus näitab ilmekalt, kuidas kõikehõlmav, täpselt ajastatud rokiplahvatus hajus 80ndate ukse taga. Mõistlikult ja ilma suurema valuta. Neil oli kõike, mida parimatelt bändidelt oodatakse – kõrget leegitsevat lendu ja pauguga lahkumist. Järg anti institutsioonide loojatele, kes suutsid senitehtu prepareerida ja valada kõikidest riffidest veidi kandilisemad laiatarbevormid. Mida me kõik senini kasutame. Nii harva kui võimalik ja nii tihti kui vajalik. 8
Erkki Tero


Jack Penate
“Matinee”
(XL)
Otsiv, aga ootuspärane briti pop.
Jack Penate on nagu alternatiivroki priimus, viiemees, kes koolipoisiliku tuka välkudes uurib teadmishimuga oma kitarri, võimalikke pruute ja esimesi tekkivaid tundeid. Sarnaselt teismeliste maneeridega on ka siin plaadil sellist rapsivat otsivat rabedust, mida mõned võivad küll sümpaatseks pidada, aga mis mulle endale ausalt öelda veidi närvidele käib. Teisest küljest värskendav, et Penate ei proovi olla cool, kui selle poole püüdlevad Inglismaal sajad garage-rock-bändid.
Muusikaliselt on Jack Penate’i tihti kokku liigitatud Lily Alleni ja Kate Nashi cockney-salmikestega tänapäevasest Inglismaast, aga tegelikult on tema täiskoosseisuline laivbänd koos trummari ja bassimehega õige erinev tüdrukute pehmest elektroonikast. Nii et kui sõnalise osa mõningane sarnasus kõrvale jätta, leiaks “Matinee” plaadipoest ikkagi rokiosakonnast, samas kui teiste nätsuv-akustiline dub käiks ehk pigem popi alla. 6
Tristan Priimägi


Bugge Wesseltoft
“Im”
(Jazzland/Universal)
Sotsiaalse närviga džässitükk.
Bugge Wesseltoft aastal 2007, mille lõpus käesolev plaat ilmus, ei ole mingi rütmimeistrist peo-Bugge, kes higise massi pööraselt tantsima hullutab, nagu “Jazzkaarel” paar aastat tagasi. See on hoopis tüüp, kes on kuulnud või lugenud või telekast näinud, mis õudused maailmas päevast päeva toimuvad, ja tajunud pidutsemise kohatust niivõrd ebaõiglasel planeedil.
“WY” on väga tõsise sotsiaalse närviga statement-plaat, kust kumab intellektuaalsust, melanhooliat, konstruktiivsust, protesti, aga ühtlasi avangardset, nutikat, süvenemist nõudvat päris põnevat muusikat. Soovitatavalt klappidega kuulamiseks, siis tabab paremini kõik krabinad, solinad ja linnulaulud klaverimuusika vahelt ja tagant ära.
Plaadi suurim üllatus: jah, ka ­George Bushi lolli loba ja Kongo naise õudse eluloo saab miksida esteetilist elamust pakkuvasse muusikapalasse. 7
Mele Pesti

David Gray
“Greatest Hits”
(Warner)
Mitte see, mis kaane peal kirjas.
Nagu Kurt Cobain kunagi ütles, et “Nevermind” juba ongi Nirvana “Greatest Hits”, siis David Gray suurimad hitid olid samuti tegelikult juba ära. Selleks oli tema neljas album “White Ladder” (98), millega seni tundmatu briti folk-rock-artist tõusis ühtäkki popedetabelite tippu ja tema kirbelt emotsionaalsed laulud, nagu “Babylon” ja “This Year’s Love”, omandasid kiiresti klassikute sära. Käesoleva kogumiku parimad lood on ka just sellelt plaadilt. Kahe esimese albumi akustilistest ballaadidest pole siin midagi, samuti ei leidu ühtki lugu 1996. aasta plaadilt “Sell Sell Sell”, kus ta tegi oma esimesi katsetusi folk-rock’i ja elektrooniliste helinditega. Seevastu ohtralt on esindatud “A New Day at Midnight” (02) ja “Life in Slow Motion” (05), millel küll elektroonika veelgi suurema t rolli mängib, kuid mis paraku kuidagi tema tipphetkedeni ei küüni. Kaks päris uut lugu, mis plaadil leiduvad, on umbes samasugused.
Paremad palad on kõik plaadi esimeses pooles, nii et mida edasi, seda üksluisemaks see album muutub. Sümpaatsed on kaasasolevad autori seletused iga loo sündimis- ja salvestamisloost. Aga “White Ladderist” oleks igati palju rohkem rääkida. 6
Mart Kuldkepp