8 PLAATI
Damian Jr. Gong Marley
“Mr.
Marley”
(Tuff Gong)
Vana Bobi järjekordne
“pärandus”.
Kuulsate meeste ja naiste
võsukestel pole kunagi kerge olnud oma vanemate varjust välja
paista ja ennast (õigetel põhjustel) maksma panna. Võtkem
näiteks Julian Lennon või Joe Sumner. Või Kerli Veski. Eks
ta ole. Pole lihtne, kui su isa või ema on mingi jube tähtis staar,
aga sina tahaks, et sind tunnustataks sinu ees-, mitte perekonnanime
pärast. Pahatihti on muidugi see jama ka, et lapsukese talent ei suuda
esivanema omaga väga konkureerida.
Damian Marleyl on samuti
väike koorem turjal. Olla üks Bob Marley kolmeteistkümnest(!)
pojast pole tõenäoliselt meelakkumine, aga Damian tundub sellega
isegi toime tulevat. Tema 2005. aasta plaati kiideti mulle küll igatahes
päris kõvasti. Et pidi sisaldama täitsa söödavat
segu dancehall’ist, hip-hopist ja R&Bst. Peab kuulama. “Mr.
Marley” on aga 1996. aastast pärinev Damiani debüütplaat,
mis nüüd uuesti välja antud. Ma ei ole küll mingi reggae
asjatundja, aga näib, et see on küll väheke ebaühtlane
produkt. “Party Time” või “Keep On Grooving”
kõlavad nagu Peeter Rossi poolt produtseeritud Shaggy. Siuke
raadiosõbralik, pealiskaudne ja totakalt naiivne palmisaarebiit, mille
põhitarbijaskond peesitab tõenäoliselt rikastele briti
turistidele ehitatud Jamaica kuurortides, kus pole muret miskit. Samas leidub
ka tunduvalt mahlasemaid tükke. Toorema saundi ja mõtestatuma
sõnumiga “Old War Chant” või “Mr. Marley”
suudavad jätta päris ausa ning realistliku mulje ja lubavad loota, et
Damian võiks hakkama saada ka siis, kui ta otsustaks ühel
päeval oma perenimest loobuda. 5
Lauri Tikerpe
Sebastian Bach
“Angel Down”
(MRV)
Žanriomane Ameerika hevi, pretensioonikas ja tüütu.
Skid Row’ ekslaulja on pärast bändist lahkulöömist
rohkem Broadwayl kui rokklavadel ilma teinud, ent muusikalimõjusid
krestomaatilise juuksehevi-taadi tänavusel kauamängival siiski ei
kohta. Et plaat ometi mitte tähelepanuta ei jääks, on
värvatud ühest küljest Axl Rose, kelle kähe
signatuurkisa sobib muidu veretusse Aerosmithi-töötlusse
“Back in the Saddle Again” hästi ega reosta ka teisi palu
(“(Love Is) a Bitchslap” oleks siiski võinud tegemata
jääda, sest olgu koos Guns’N’Rosesi kõrioreliga
või ilma, on tolle staadioniroki tüüpvormeli järgi
vorbitud loo tekst liiga räigelt piinlik), teisalt aga tõsine
metal-kahurvägi Steve DiGiorgio (basskitarr, Death, Sadus) ja Metal Mike
Chlasciaki (kitarr, Testament, Halford) kujul. Üliraskerokipeerude
dünaamiline ja kohati ootamatu, ent enamasti stiilile omaselt etteaimatav
täristamine lisab Bachi nasaalsele indlemisele käredust; korralikku
thrash-plaati ei sünni aga punnitamisest hoolimata – nimipala ning
“American Metalhead” annavad ehk “Painkilleri”-perioodi
Priesti vungi välja, ent testosteroonivaene produktsioon klapib paremini
mesimuusikaga. Nii jääbki plaadi pärliks “By Your
Side” – hingestatud ja virtuooslik ballaad, mida on teatud
magusvalusas meeleolus kena kuulata ning mis jätab varju isegi
hitivabrikant Desmond Childi voolitud lõpupala “Falling into
You”. 5
Mart Kalvet
Stereophonics
“Pull The Pin”
(V2)
Rokk, mis ei roki.
Olgem ausad, “Pull The Pin” on ikka surmigav plaat.
Raske on
kuulata lugu üle 30 sekundi, kui silme ees hõljub
õõvastav pilt ühele lavale surutud Bryan Adamsist ja
Kolumbus Krisist, kes üritavad koos Foo Fightersit mängida. Ainuke
enam-vähem lugu, “Bank Holiday Monday”, algab nagu Pistolsi
“God Save The Queen”, ent transformeerub siis kohe varsti
“Summer Of 69” taoliseks õllekõhurokiks.
Klišeedest punnis, raske kujutlusvõime defitsiidi all kannatav ja
täiesti karismavaba. Lihtsakoelist rifirokki saab ju tegelikult esitada
üsna usutavalt, aga siis peab ideede asemel olema arrogants ja seksapiil.
Muusikalised vajakajäämised tuleb korvata muljega oma
voodivõimekusest. Tõestusmaterjali, et see töötab, on
piisavalt. Aga Stereophonics ei püüa ka sellele mängida. Kus sa
sellega. Nemad on “eetilisemad” ja lõikavad profiiti hoopis
teiste õnnetusest (nagu paljud “superstaarid” armastavad
teha). See tähendab, et kohustuslikus korras on siin laul, mis
räägib sõjaõudustest (“Soldiers Make Good
Targets”), ja Londoni pommirünnakutest “inspireeritud”
avasingel “It Means Nothing”. Kõik see tipneb suhteliselt
ilase akustilise ballaadiga “Bright Red Star”, mis toob meelde
mõnsade lokkidega 90ndate alguse pophevikad à la Extreme. Ehk
oleks olnud targem jääda ühe-plaadi-imeks? 4
Lauri
Tikerpe
Dahling
“Dahling”
(Tallinn Records)
Põhjamaiselt intellektuaalne rokkimine.
Viise
muusikamaailmas tähelepanu äratamiseks on mitmeid. Hiljutine
Bedwettersi näide tõestab, et karisma najal võib piisata ka
ühestainsast õnnestunud loost/videost. Suuremal osal alustavatel
artistidel kulub mingile tasemele jõudmiseks siiski aastaid, mille
käigus debüütalbumi materjal neli korda ümber kirjutatakse.
Mitte et see käesoleva ansambli puhul just nii pidi olema, aga veidi
sedamoodi paistab küll. Dahlingu intelligentses pop-rock’is on
hoomatav hoolikas ja ehk isegi ülemäärane viimistletus. Igas
loos on erinevaid käike ja osasid vähemalt kaks korda rohkem kui
keskmiselt hitiks mõeldud laululoolt seda oodatakse ja need korduvad nii
harva kui võimalik. Arranžeeringuid kirgastavad klaveri,
süntesaatori ja efektidest rikastatud kitarrisaundi poolt punutud
tekstuurid. Kindlasti panete veel tähele hõbehäälset (mis
on kohati – madalamates registrites – veidi üleforsseeritud)
lauljat ja kodeeritud sõnumitest tiineid laulutekste.
Kõik
kokku tähendab see seda, et album hakkab avanema heal juhul kolmandal
kuulamisel ja tabab teid nagu rusikas silmaauku tingimusel, et teete seda
kargel talvehommikul, mil õhk ei liigu ja puud on härmatisest
valged. Massidest jääb see plaat ilmselt suurema tähelepanuta,
aga mõõdukat kogust pühendunud fänne võib
ansamblile küll prognoosida. 7
Andri Riid
Led
Zeppelin
“Mothership”
(Atlantic)
Emalaev ilmutab
end taas.
Olgu – teeme lühidalt – neid
väheseid tähemärke ei jätkuks iial kokku võtmaks
nähtust, mille vaatlemiseks on meil isegi kohalik Led R-instituut loodud.
Suur mull on jälle üles puhutud selleks, et kõik saaks Zepi
kuuvarjutusest osa, vähemalt korrektse meeldetuletava kogumiku kujul. Kui
kellelgi on mingitel põhjustel need igikuulsad vaod veel läbi
kündmata, siis siin on kohustuslik kirjandus tipp-vormistuses.
Põhiplussiks on loojate endi poolt puhtaks pühitud helivalik, mis
laseb lugudel värskelt ja elavalt, ja muidugi – ajatult
kõlada. Bändi suurimate hittide kronoloogilin
e järjestus näitab ilmekalt, kuidas kõikehõlmav,
täpselt ajastatud rokiplahvatus hajus 80ndate ukse taga.
Mõistlikult ja ilma suurema valuta. Neil oli kõike, mida
parimatelt bändidelt oodatakse – kõrget leegitsevat lendu ja
pauguga lahkumist. Järg anti institutsioonide loojatele, kes suutsid
senitehtu prepareerida ja valada kõikidest riffidest veidi kandilisemad
laiatarbevormid. Mida me kõik senini kasutame. Nii harva kui
võimalik ja nii tihti kui vajalik. 8
Erkki Tero
Jack Penate
“Matinee”
(XL)
Otsiv, aga
ootuspärane briti pop.
Jack Penate on nagu alternatiivroki
priimus, viiemees, kes koolipoisiliku tuka välkudes uurib teadmishimuga
oma kitarri, võimalikke pruute ja esimesi tekkivaid tundeid. Sarnaselt
teismeliste maneeridega on ka siin plaadil sellist rapsivat otsivat rabedust,
mida mõned võivad küll sümpaatseks pidada, aga mis
mulle endale ausalt öelda veidi närvidele käib. Teisest
küljest värskendav, et Penate ei proovi olla cool, kui selle poole
püüdlevad Inglismaal sajad garage-rock-bändid.
Muusikaliselt on Jack Penate’i tihti kokku liigitatud Lily Alleni ja
Kate Nashi cockney-salmikestega tänapäevasest Inglismaast, aga
tegelikult on tema täiskoosseisuline laivbänd koos trummari ja
bassimehega õige erinev tüdrukute pehmest elektroonikast. Nii et
kui sõnalise osa mõningane sarnasus kõrvale jätta,
leiaks “Matinee” plaadipoest ikkagi rokiosakonnast, samas kui
teiste nätsuv-akustiline dub käiks ehk pigem popi alla. 6
Tristan Priimägi
Bugge Wesseltoft
“Im”
(Jazzland/Universal)
Sotsiaalse närviga
džässitükk.
Bugge Wesseltoft aastal 2007, mille
lõpus käesolev plaat ilmus, ei ole mingi rütmimeistrist
peo-Bugge, kes higise massi pööraselt tantsima hullutab, nagu
“Jazzkaarel” paar aastat tagasi. See on hoopis tüüp, kes
on kuulnud või lugenud või telekast näinud, mis
õudused maailmas päevast päeva toimuvad, ja tajunud
pidutsemise kohatust niivõrd ebaõiglasel planeedil.
“WY” on väga tõsise sotsiaalse närviga
statement-plaat, kust kumab intellektuaalsust, melanhooliat, konstruktiivsust,
protesti, aga ühtlasi avangardset, nutikat, süvenemist nõudvat
päris põnevat muusikat. Soovitatavalt klappidega kuulamiseks, siis
tabab paremini kõik krabinad, solinad ja linnulaulud klaverimuusika
vahelt ja tagant ära.
Plaadi suurim üllatus: jah, ka George
Bushi lolli loba ja Kongo naise õudse eluloo saab miksida esteetilist
elamust pakkuvasse muusikapalasse. 7
Mele Pesti
David
Gray
“Greatest Hits”
(Warner)
Mitte see, mis kaane
peal kirjas.
Nagu Kurt Cobain kunagi ütles, et
“Nevermind” juba ongi Nirvana “Greatest Hits”, siis
David Gray suurimad hitid olid samuti tegelikult juba ära. Selleks oli
tema neljas album “White Ladder” (98), millega seni tundmatu briti
folk-rock-artist tõusis ühtäkki popedetabelite tippu ja tema
kirbelt emotsionaalsed laulud, nagu “Babylon” ja “This
Year’s Love”, omandasid kiiresti klassikute sära.
Käesoleva kogumiku parimad lood on ka just sellelt plaadilt. Kahe esimese
albumi akustilistest ballaadidest pole siin midagi, samuti ei leidu ühtki
lugu 1996. aasta plaadilt “Sell Sell Sell”, kus ta tegi oma esimesi
katsetusi folk-rock’i ja elektrooniliste helinditega. Seevastu ohtralt on
esindatud “A New Day at Midnight” (02) ja “Life in Slow
Motion” (05), millel küll elektroonika veelgi suurema
t rolli mängib, kuid mis paraku kuidagi tema tipphetkedeni ei
küüni. Kaks päris uut lugu, mis plaadil leiduvad, on umbes
samasugused.
Paremad palad on kõik plaadi esimeses pooles, nii et
mida edasi, seda üksluisemaks see album muutub. Sümpaatsed on
kaasasolevad autori seletused iga loo sündimis- ja salvestamisloost. Aga
“White Ladderist” oleks igati palju rohkem rääkida.
6
Mart Kuldkepp