Autentne Viini hip-hop, otsaga dubstepis.

"Keepin' Me" on täidetud seda sorti muusikaga, mille pärast ma hip-hoppi ja r&b'd kunagi üldse kuulama hakkasin. Siiani rohkem dancehall'i ja dub'iga pusinud Stereotyp ehk Viini prodjuusser Stefan Moerth on pannud oma teisele plaadile 14 lugu vahest veidrat, vahest isegi natuke tabelimaigulist, aga alati superkvaliteetset Viini koolkonna bassi- ja trummiprogrammeerimisega hiilgavat trippivat hip-hoppi. See on ehe linnasoul - Motowni meloodiad minimalistlikul, kalgil klaasi ja metallikõlalisel biidil. Suurimaid elamusi (ja üllatusi) on siin tõenäoliselt ava- ja nimilugu "Keepin' Me", sest plaati masinasse pannes ei aima veel ükski kuulaja, et Lauryn Hillil on teisik! Ta nimi on Sandra Kurrzwell ja see naine mitte ainult ei laula täpselt samal hääle ja stiiliga nagu Lauryn, vaid suudab sinna panna ka täpselt sama palju hinge. Täielik déjà vu - tunne on samasugune, nagu kuuleks "The Miseducation of Lauryn Hilli" uuesti esimest korda. Puhas pärl, terve plaat. 9
Lauri Tikerpe

Bent
"Intercept!"
(Godlike & Electric)

Sissevaatav tantsumuusika.

Kõik vähegi head bändid näevad oma muusika valmistamisega palju vaeva. Ja paljude muusikast on seda ka kuulda. Nottinghami duo Bent on üks väheseid häid bände, kelle vaevaga valmistatud muusika kõlab, nagu oleks see tehtud mängides. Nad võiksid olla Fatboy Slimi jahutusbänd. Benti meloodilise ja maheda estraadi-hausi saatel saab küll edukalt tantsida, kuid harva rokkida. Tundub, et nad nii-öelda ei ole näoga publiku poole, nad ei uuri meid seal tantsupõrandal, vaid vahivad oma muusika sisse. Keegi - ilmselt Bent ise -, rääkis kord, et bänd saigi alguse sellest, et mehed kuulasid palju magedaid plaate, leidsid sealt mõned head kohad, sämplisid neid ning kopsisid kokku midagi enda meelest head. Ja ma ei tahaks näha inimest, kelle meelest see tulemus hea ei ole. Sellel plaadil on 11 lugu, mis tähendab, et siin on 11 erinevat õnnelikku lõppu. 8
Erik Morna

The Mars Volta
"Amputechture"
(Universal)

Varasemast rohkem vilkuvaid tulukesi.

The Mars Volta suurejoonelise proge-rock'i teeb kaugemalt huvitavaks ehk liikmete taust - nad on ju pärit pungist pre-Strokes rock-bändist At the Drive-In. Aga säravam ja proge-rock'i mallist erutavam on nende muusika ennekõike seal elavate valede ja väga teravate häälte tõttu. Uinutav ja sume saksofon siin ja seal. Ja kitarrid, mis on kohati ise puhkpillide eest, või need kitarrid, mis pärit funk'i seksmasinliku glamuuri laborist. Ja siis neist häältest see kõige tähtsam - andke andeks, pillimängu jumaldajad - Cedric Bixler-Zavala vokaal. Peaaegu naiselik ja kriiskav, kas töödeldud vokooderis, temponupuga või päris puhtalt, tema hääles on alati suurt ja väikest melodraamat ja teatraalset hüsteeriat. Ja selline rahutu hing teeb The Mars Volta muusika päriselt kauniks. 8
Siim Nestor

X-press 2
"Makeshift Feelgood"
(Skint)

Kuidas tantsumuusikud vananevad.
Omaaegsed inglise house-huligaanid Rocky, Diesel ja Ashley Beedle on keskikka jõudnud. Nende uus, järjekorras küll alles teine album kõlab nagu seisusele ja vanusele kohane: soliidselt. Ei leia me siit teravat ega toorest, küll aga väljap eetut ja madalatempolist.

Hoolimata sellest, et X-press 2 tuntuim külg on intrumentaalne tantsumusa, suudavad nad kirjutada ka täiesti korralikku popmuusikat. Lauljateks on siin albumil Lamchopi, The Musicu, Peech Boysi, Polyphonic Sphree, Radio 4 ja Kissing The Pinki vokalistid.

Eraldi tooks välja gootiliku "The Answer-i" ja gospelliku avapala "Give It". Samas leiab mõni teine siit hoopis teised lemmikud - seega tihe materjal.

Uue presidendi aastapäevaballi aftekal sobib seda plaati mängida küll, vist. 8
Raul Saaremets

Kosmikud
"Pulmad ja matused"
(Viska Mulda Records)

Kirjad haigla surijapalatist.

Eesti sugestiivroki lipulaeva kolmandat plaati võib võtta märgina kolmekümnenda eluaasta piiri ületanud muusikutepõlvkonna kasvavast relevantsusest.

Sel plaadil kõlavast muusikast, mis ühest küljest piirneb alt-metal'i (Tool, System Of A Down) ja teisest kohaliku kaamos-rock'iga (Metro Luminal, Sõpruse Puiestee), jääb esimesel hetkel kõrvu kitarrist Andres Vana intelligentne kitarrimäng ja lausuja Hainzi kordumatu hääletämber.

Seejärel jõuab kohale, et trummipartiid on asjalikud ja et tegelikult on saund ka väga vihane.

Ja siis need värsid. Kosmikute puhul, näib, on lüürikast rääkimine möödapääsmatu. Otsige üles mõni bändi poolt viimasel ajal antud intervjuu ja te saate teada kõik mis vaja.

"Pulmad ja matused" on Eesti selle aasta üks huvitavamaid albumeid ja oleks seda ka sel juhul, kui sisaldaks ainult kolme lugu ("Elu mõte", "Jeerum", "Lilled"). 9
Andri Riid

Beck
"The Information"
(Interscope)

Popisõltlase uusimad kummalised kõlad.
Beck ju ei saa olla raevukas? Ei, Becki natuuris pole kanaliseerimatut raevu, Beck on nii intelligentne, et tal pole mõtet ohtlikku kutti mängida. Kas Beck on laisk? Beck ei ole laisk, vaata diskograafiast plaatide ilmumissagedust, ta on nii intelligentne, et ta mängib laiska. Kuidas Becki tänapäeval mõista? Tänapäeval ei saa Becki mõista, sest Becki tänapäev on kusagil mujal.

Cut the crap, onja?

Täiesti tõsiselt on see kõik öeldud. Beck on ilmselt üks eneseteadlikumaid popmuusikuid ja nüüdne plaat on selle garantiiks. Räpp-folk-rock-hip-hop-house saaks ehk Beckile muidu lisada, aga "The Informationil" on aga. Aga on selles, et siin puudub liidetavate summa, "The Informationil" on suuresti ainult summa. Sellel plaadil on olemas veidralt digitaalne atmosfäär. See on kummist kõla, mida Beck koos produtsent Nigel Godrichiga on toppinud mõne teise Becki juhtumi vahedesse. See on täidetud helide maailm. See tundub ka põhjendatud helide maailm.

Beck ei paku uut heli, sest ta on intelligentne, Beck teeb näo, et ta on kuhugi pöördumas. Ma ei tea, kas see on hea. Ma tean, et see on võltsilt loose ja võltsis on harva efekti. 8
Aleksander T. Yostafa

Ursula
"Armastan end aeglaselt"
(MFM Records)

Talumatult "vaimukate" sõnadega peopop.

Enda sõnade kohaselt "tauriinipoppi" mängiv bänd on turule tulnud juba teise plaadiga. Vaatasin netifoorumitest huvi pärast, et kes siis on Ursula fännid - näib, et valdavalt noored vanuses 16-20. Samuti on täheldada, et samad inimesed kuulavad (ja ka kiidavad) nt Slide-Fiftyt. Millest on kahju, sest Ursula võiks kuuluda paremasse seltskonda ja omada mitmekesisemat publikut. Paraku on poisid valinud võimetele mittekohase tee ja asunud "rahvast hullutama" väheveenva siseringihuumori ja keskpärase, kohati isegi lauslameda sõnademänguga. Read nagu "keegi järab nirgi huult / kebab lendab", millele järgneb mitte eriti sujuv üleminek "vannipardi kõhutuulele" või "ümberringi maika / küljepeale laika / ja siis laikale ka maika" olgu siinkohal plaati mittekuulnutele hoiatuseks. Meenub, et bänd lubas ühes intervjuus "tõsineda" ja uuel plaadil lüürikas rohkem süviti minna. Valetamine pole ilus, poisid!

Parematel hetkedel tärkas lootus (esialgu küll mitte millegagi põhjendatud), et bändist võiks kunagi, nt kümne aasta pärast, saada midagi Eesti oma Eppu Normaali taolist. Musikaalsust nagu oleks, muhedust ja loomulikkust ka, oleks veel ainult... kõike muud. Muusikaliselt ei ületa ans Ursula uuel plaadil oma tipphetke, eelmise plaadi lugu "Tiffer". 4

Tauno Maarpuu

Envy
"Insomniac Doze"
(Rock Action / Temporary Residence Limited)

Monumentaalne ja metalne post-rock Jaapanist.
Tokyost pärit Envy alustas oma tegevust juba 14 aastat tagasi. Selle aja jooksul on nad tõusnud kohalikus Jaapani hardcore/screamo scene's kõige kõvemaks tegijaks. Viimaste aastate jooksul on nad leidnud palju kuulajaid ka Ühendriikides ja Euroopas, põhiliselt post-rock/post-hardcore/emo scene's ning sellele on kindlasti tõuke andnud kolimine plaadifirmasse Temporary Residence Limited (Euroopas Rock Action), kelle hõlma alla kuuluvad ka näiteks nende auväärt maakaaslased Mono ning Explosions in the Sky USAst.

Nagu bändi varasem looming on ka "Insomniac Doze" massiivne, poeetiline ning südantlõhestav, kuid härra Fukagawa jutustab lugudes rohkem kui varem ja see teeb kogu kompoti minu arvates veelgi söödavamaks. Envy suudab luua suurepärase atmosfääri, saund ja pillide omavaheline harmoonia on lihvitud viimse piirini, mille tagajärjel mitte ainult kvarteti liikmed, vaid ka kuulajad tunnevad ennast üdini muusika sees olevat. Kõik see asi on laivis veelgi võimendatum - sellist emotsiooni ja voolu, mida need mehed endast muusikaga laval annavad, ei kohta tänapäeva muusikatööstuses just tihti.

Võimalus aga põhjamaa härradel Envy laivi näha on suhteliselt väike, juhul kui ei plaani üle maa ja mere trippi ette võtta. 9
Ronald Truvee

Joe Colley & Jason Lescalleet
"Annihilate This Week"
(Korm Plastics)

Konkreetsed helid, abstraktne "kuuldemäng".

Sammud, võtme pööramine lukuaugus. Olmekrabin. See on nagu kuuldemängu algus, küllaltki sünge kuuldemängu, sest kohe võtab juhtimise üle vabisev, surinate alla maetud drone. Ma ei mäleta enam täpselt legendi, mis selle plaadiga kaasas käis - midagi igavusest ja süngusest, ma oletan. Võib-olla. Öö ja loomemaja, kuhu suletud eksperimentaalsed helikunstnikud on sunnitud väljendama ja tundma igavust. Või oli see kurbus? Käsu peale igavlemine on üks huvitavamaid harjutusi, uskuge mind. Teine lugu algab merekaldal (kajakad), üksikute ebamääraste mürasignaalide peale hakkab kaugusest kostma tontide kaeblik ja kahisev hääl, millesse juuresolevad kajakad pidevalt sekkuvad. Üsna ootamatult võtab maad suur vaikus, mille sügavuses toimub uskumatult palju asju: korduvad mürad, tondid, vaikselt jõudu koguv trafopinin. Kolmas lugu on kõige artikuleeritum ja ähvardavam mürapõhine drone. Täiesti ootamatult liitub sellele ilus ja külm idm à la Christian Kleine. Lugu jätkub sama ootamatult ja veidralt. Neljandas on Lescalleet oma joigumist täis lintidega jälle mere kaldale sattunud, kuid peagi seegi seiklus peadpidi trafos ei lõpe. Palju muusikat eimillestki. 9
Erkki Luuk