9 plaati
Krää
“Läti
lugu”
(Krää)
Krääksuv meestevaba
nu-etno.
Kui Eesti uuspoppi etnot iseloomustab sageli saksik elegants,
kassikuldne lihvitus, võõravõitu esteetilisus või
lausa kole pompöössus, siis Tardoliina päämiselt naastest
koosneva ning muuseumist leitud lõõritusi esitava kamba
pärisosaks on traatkeeltega kandled, nõukaaegsed
lastekarmoškad, viledavõitu torupill, rohmakas läti trumm,
kriiksuv viiul ja mitte eriti harmoonilised kõrid. Pluss stuudio kusagil
latgalite maal. Aga Krää puisevõitu helidest ilmub välja
kui mitte just plikavägi, siis vähemalt vana hea ugri naase jonn ja
vintskus, kas või igaveses võitluses meeste vasta.
“Maarojanis” plaanivadki kaks õde asutada meestevaba linna
ja ligitikkujad piibutajad mõõgaga läbi pista. See
ürgne rohmakas süütus, mida enam naljalt ei kohta, on siin igal
pool.
Aga siiski ei saa sugud üksteiseta hakkama, ainus klimp supi
sees ehk siis Toomas Valk ehk tema elektriline rokibass mõjub
rahvapillide krääksumise seas lausa kahtlaselt meelalt. 7
Margus Kiis
Talk Talk
“Natural History”
(EMI)
Kogumik kogumik.
Üks asi: millegipärast on juhtunud
nii, et iga kord, kui ma viimasel ajal olen takso kutsunud (palun tehke seda
vähem, see nakkab!), kõlab seal “It’s My Life”,
esitajaks Gwen Stefani vana bänd No Doubt.
Teine asi: Talk Talk on
natuke sinnapoole kamp, kes luges David Bowie sõnu, vaatas Roxy Musicu
riideid, kuulas natuke Gary Numani ja Kraftwerki helisid siia-sinna, ning
otsustas, et nendele asjadele tuleb leida teaduslik tõestus.
Kolmas: jah, selle kogumiku esimeste lugudega võib Duran Durani
fänn väga hästi koos elada. Isegi kui Talk Talk tahtis oma
tekstidega kedagi mõtlema panna, läks lõpuks ikka sedapidi,
et: “Ohoo, nüüd tuleb see kihvt ja lihtne refrään
(“Today! Today!” või siis “Talk talk! Talk
talk!”) ja need ägedad sündihelid tulevad kohe!”
Neljas: Mark Hollis, Talk Talki peamees, on tagasi vaadates umbes samasuguse
saatusega tegelane, nagu on David Sylvian grupist Japan. Ka Japan alustas
elektro-disko-poosetamisega ning jõudis lõpuks punkti, kus pealik
hakkas rääkima sellest, kuidas nootide vaheline vaikus on olulisem
kui need noodid seal vaikuse ümber. Sylvian tilistab endiselt aeg-ajalt
edasi, Mark Hollis aga on – hetkel tundub nii –, jõudnud
muusiku ülima arenguastmeni ehk siis täieliku vaikuse juurde.
Oluline: Talk Talki suht hooletult koostatud hitikogumiku suht närviline
algus ja suht raskemeelne lõpp on vajalikud, et nautida selle
episoodilise, kuid paljude jaoks (Bark Psychosis näiteks) väga
mõjuka grupi parimaid hetki. Friese-Greeni poolt lindistatud
enam-vähem täisakustilised ja igal juhul täismelanhoolsed laulud
on nagu lunapargi hirmutuba, ainult et higiste kollide asemel katsuvad sind
venivad fretless-bassihelid, sünkoobis teravad trummiharjad ning
resoluutselt jämedad klaverikeeled. Jah, ma pidin kasutama keerulisi
sõnu, sest muidu ei usu tõsised inimesed, et see kerglane muusika
päriselt ka hea on. Kuulake “Happiness Is Easyt”,
muusikateoreetikud. Kuulake “Living In Another Worldi”! Ja kuni
nemad neid kuulavad, kuulame meie “Life’s What You Make
It’i” ning mõtleme, et huvitav, miks P. Diddy pole seda veel
sämplinud. 8
Erik Morna
Dikta
&
ldquo;Haunting For Happiness”
(Smekkleysa)
Islandi
rokipeeru-emo, mis on võimeline palju enamaks.
Kui ma selle plaadi
esimest korda peale panin, pidid mu kõrvad peast ära kargama
– tüüp laulab täpselt nagu Jeff Buckley! Samasugune
kõlavus, tundlikkus ja vaikselt pulbitsev pinge. Ma pean tunnistama, et
mind valdas tõeline heldimus ja ma kujutasin juba vaimusilmas ette,
milliseid kiidusõnu ma Dikta kohta puistama hakkan. See
“nõrkushetk” kestis umbes pool minutit. Avalugu
“Losing Every Day” oma jeffbuckleyliku blues’imeloodia ja
radioheadiliku raskemeelsusega oli veel kuidagi okei, aga sealt edasi algas
puhas allakäik nagu Rooma riigis barbarite tulekuga. Mina ei saa aru, et
kui neil siukese potentsiaaliga laulja on, miks need Islandi kutid siukest
jubedat Ameerika pop-pungi, emo ja klassikalise roki segu peavad tegema.
Kuskilt kostab Clapton, siis Panic! At The Disco, siis jälle Deep Purple
ja nii edasi. Ma olen kahel käel erinevate asjade kokkusegamise poolt, aga
mingit maitsekust ja kriitikameelt võiks ka ikka olla. 3
Lauri Tikerpe
Processory
“Processory”
(Playground Music)
Soomlased mäletavad hästi minevikku.
Ametlikult soome house-produtsent, tegelikult aga soome retromees Jori
Hulkkonen ei saa 80ndatest üle. Püüdnud sinilindu koos Ultravoxi
eksninamehe John Foxx`iga ja teinud aastal 2001 uushiti Corey Harti 1984. a
loost “Sunglasses at Night”, laseb Jori aga edasi. Pundis Jerry
Valuriga tehakse nüüd varjamatuid pastišše. Soome keeli
on Processory plaat – New Orderi pastissi, The Smithsi pastissi, Duran
Durani pastissi, Depeche Mode’i pastissi jne. Jori Hulkkonen võiks
ollagi The Smithsi mees Johnny Marr ja Jerry Valuri New Orderi solist Bernard
Sumner ehk kokku siis duo – Electronic, ainult, et AD 2007 Soomes.
Ka kogu oma armastusele 80ndate musa vastu ja Jori tundlikult taasloovale
käele vaatamata ei ole Processoryl ju suuremat mõtet, kui seda on
maailma parimal Eric Claptoni jäljendajal Mike Hallil. Samas usun, et
Processory on vähemalt korra, sünt-rockabilly palas “Evil
Twins, mõelnud oma iidolite tapmisele, mis annab õiguse
lõppu kirjutada – hieno pop-teos. 6
Aleksander T.
Yostafa
The Used
“Berth”
(Reprise)
Screamo-pundi
kontsert-CD/DVD-pakett.
Kellelt: The Used koostöös Warner
Musicuga
Kellele: andunud fänn
Täname teid huvi eest.
Käesolevaga teatame, et The Used on praegusel hetkel hõivatud oma
kolmanda albumi salvestamisega ning kahjuks teie piirkonda esinema tulla ei
saa. Ehk on lohutuseks kirjale lisatud livealbum/DVD.
Selline
konstruktsioon on isegi mõeldav, ehkki tasuta plaate muidugi kusagil ei
jagata. Suveniiri plusspoolele jääb täispikk
kontsertülesvõte (eriti tänuväärt meene juhul kui
oled The Used’i tõesti ka viimasel tuuril lives näinud) ja
senivändatud videod. Miinuspoolele raskustega jälgitav kaootiline
“dokumentaarium” ja vaid osa kontserdi lugusid (mis kõlavad
kui laksu all möllav U2 ja laulja on päris hüsteeriline)
dubleeriv CD. Aga – kuidas seda nüüd viisakalt öelda
– vähetõenäoline, et see multimeediatoode kellelegi
muule kui väljakujunenud fännile midagi jalustrabavat pakub.
5
Andri Riid
Seventeen Evergreen
“Life Embarrasses Me on
Planet Earth”
(Pacific Radio Fire)
Magus
kõrvaklapimuusika.
San Francisco duo debüütalb
umil on head väljavaated saada 2007. a üheks mäletatumaks
plaadiks; eriti muidugi nende seas, kellele Air või Radiohead midagi
pakkunud on. SE suudab oma elektrooniliste alatoonidega unelevat
soft-rock’i vürtsitada igasuguste erinäoliste sugemetega
näiteks 60ndate Ameerika folgist ja 80ndate Briti eskapistlikust
space-rock’ist, aga teistpidi ka Sonic Youthile omastest noise-vilinatest
ja -kriginatest ning jazz’ist.
SE märksõna ongi
eskapism; põgenemine oma hermeetilisse päikesesooja maailma, kus
võib igapäevaprobleemidele selja pööranuna linnulaulu ja
ojavulina saatel lõdvestuda. Plaadil annavad tooni neopsühhedeelse
värvinguga vähestruktureeritud lood, keskkonnasõbralikkus ja
hästiteeseldud pretensioonitus. Vahemärkusena sedagi, et bänd on
omale nime teinud pea puhtalt MySpace’is ja tavapärase
muusikatööstuse abita. Ütlematagi selge, et hipidele peaks see
album peale minema. 8
Mart Kuldkepp
Electrelane
“No
Shouts, No Calls”
(Too Pure)
Teise-Stereolabi
liipritel tõttav kraut-pop.
Briti tüdrukutebänd on
jõudnud neljandal plaadil sinna, kuhu neid loogilisema
mõtlemisega fännid ootasid juba pärast 2004. aasta
hitt-albumit “Power Out”. Toona pööras bänd aga
trotslikult selja ning salvestas oma algusaegade vaimus pea läbivalt
instrumentaalse rock-jam’i “Axes”. Uuel plaadil on pehmemad
toonid ja vaheldusrikkus tagasi, kuid tüdrukute suur armastus kraut-rock
on ka siin pea- või vähemalt olulises kõrvalosas. Samas
mahendavad Verity Susmani “Nico meets indie-pop”-vokaal ja soojad
sündisaundid krauti kalki metoodilisust sedavõrd, et võiks
proovida uudset žanrinimetust “kraut-pop” (heaks näiteks
plaadi esimene singel “To the East”). Grupi seni sügavaim
kummardus popile on aga muretu bändžo-saatega “Cut and Run”,
mõjudes vaatamata justkui kõrvaltoast kostvale laulupartiile
lihtsa ja vahetuna. Electrelane’ile ainuomane kõla sünnibki
“pehmete ja kõvade elementide” mõjuvast koostoimest
– punktis, kus kohtuvad Neu! tõsidus ja leibelikaaslase Stereolabi
lakoonilised harmooniad. 7
Tauno Maarpuu
Jesu
“Conqueror”
(Hydra Head)
Eepiline indie metal
sööb hinge.
Justin K Broadrick, kes on tegutsenud
näiteks Napalm Deathis, Techno Animalis, Godfleshis jt. on viimasel neljal
aastal pühendunud oma grupile Jesu. 2002 aastal Godfleshi laialimineku
aegu sai Broadrick närvivapustuse. Tema varasemate bändide
kompromissitu industriaalse metalliväänamise kõrval ongi Jesu
da point -Broadricki pohmelline ärkamine. Jesu on Alex ja tema semud
“Kellavärgiga Apelsinis”, kes pärast korraliku mollipesu,
Korova piimabaaris rahunenult moolokit peedivad ja Bosset ning tema Ingleid
näevad. Pärast vägivallakatarsist saab hästi aega maha
võtta, seda aeglasemalt paistab kõik muu peale vägivalla
voolavat. Saab lasta kitarriseinal seista nagu Broadricki sõber Kevin
Shields My Bloody Valentine`ga lasi, saab ideed hulpima nagu post-metal
bänd Isis tegi oma “Oceanic” plaadiga.
Jesu on
“Eesti otsib superstaari” saatest väljalangenute koloonia
ambient, kus emod, shemod ja Kemod õhkavad “Kogu maailmavalu on
minu õlgadel”. Broadrick sõnas, et ta tahtis teha
täiuslikku veenide lõikamise muusikat. Päriselt. “Try
not to lose yourself” laulab ta. Kuid ometigi on Jesu kaugel metal
ist, mida üksmeelselt sentimentaalseks lubaksime nimetada. 9
Aleksander T. Yostafa
Steven Stapleton, Sigtryggur Berg Sigmarsson, Jim Haynes,
R. K. Faulhaber, M. S. Waldron
“The Sleeping
Moustache”
(Helen Scarsdale Agency)
Maa-alune
tagurpidikäik jätkub.
Kui teile, nagu mullegi, meeldivad
tumeda ambient’iga segatud välilindistused ja juhuslikud mürad,
osutub “The Sleeping Moustache” võrdlemisi asendamatuks.
Kuna tegijaid on ootamatult palju, on ka kompositsioon pingeline, ja plaat
müttab tumeda ambient’i, konkreetse muusika ja elektroakustika
vahelises padrikus. Muusikalis-esteetilises plaanis on see täiesti hull
asi, aga mida muud Stapleton (Nurse With Wound) ja Waldron (Irr. App (Ext))
tegema peakski. Plaadi kuulamiseks soovitan väga uimane,
psüühiliselt stabiilne või eksperimenteerimisaldis olla, muidu
võib selline paks ja stiliseeritud absurd tüütuks muutuda.
Probleem on teatud klišees, mis neid (ja veel mõningaid) Briti
maa-aluseid artiste päris hästi iseloomustab, ja mida “The
Sleeping Moustache” ainult tsementeerib. Kõlaline süngus,
juhuse diktaat, heliline absurd, ebanormaalne kompositsioon – kõik
see ei tohiks ju kulununa mõjuda, aga nende esituses ikkagi
mõjub. Imelik, aga mitte väga. 6
Erkki Luuk
