Mutya Buena
“Real Girl”
(Island)
Suhkrubeibe tagasitulek.

Kunagise Sugababesi (väidetavalt talendikaima) liikme esimene sooloplaat on vaieldamatult kvaliteetselt produtseeritud popp-r&b. Mis kokkuvõttes tähendab, et ikka üsna igav on. Puhas ja etteaimatav, kalkuleeritud luksuskaup. Samas tuleb muidugi tunnistada, et haigutamaajavate ballaadide sekka on eksinud lugusid, mis sunnivad end tähelepanelikumalt kuulama.
Näiteks Groove Armadaga tehtud “Song For Mutya” kõlab nagu Madonna “Material Girl” või varajane Depeche Mode. Mõnusalt naiivne ja kergejalgne sündipopp. Või siis kummaliselt võluva meloodiaga “It’s Not Easy”, kus Mutya laulmine on kuidagi lähemal, inimlikum ja mitte nii silutud. Amy Winehouse’iga lauldud duett “B Boy Baby”, mille refrääniks filmist Ronettesi “Be My Baby” Mutya versioonis, on jaburalt naljakas, aga kindlasti väga kõva hitipotentsiaaliga. Seda siis heas mõttes.
Halvemas mõttes hitt on aga Geor­ge Michaeliga esitatud “This Is Not A Real Love”, mis on pea sama kohutav kui George’i ja Eltoni kurikuulus ühisšedööver. Hõisata midagi pole, aga halada pole ka vaja. Keskmiste r&b plaatide rivis üks album lihtsalt jälle rohkem. 6
Lauri Tikerpe 

Rounce
“17 aastat”
(Bigtree)
Debüüt, mis võinuks veel küpseda.

Minu tagasihoidlik arvamus on, et tegelikult poleks see plaat pidanud ilmuma. Kohe räägin ka, miks. Ma tegin ka 17-aastaselt bändi ja oleksin olnud valmis igaühega kaklema, kes oleks ütelnud, et minu muusika on amatöörlik ning ebaoriginaalne. Ma andnuks oma väikese varba, et ainult plaati välja lasta. Kui see oleks aga juhtunud, oleksin ma tänasel päeval andnud tõenäoliselt midagi veelgi valusamat, et seda piinlikku fiaskot olematuks teha.
Türi-Allikult pärineva Rauno Schiffi ehk Rounce’i “17 aastat” on toores, esimeste katsetuste faasis materjal, mille koht on kusagil kõvaketta sügavustes. Õppus, millega lahingusse ei lähe. Halb kuulsus ja eelarvamused on kerged tekkima, aga lahti saada on neist sama raske nagu suitsetamisest. Ma olen üsna veendunud, et Rounce’i hip-hop pole päris tema ise, vaid pigem alateadlik katse järele aimata oma pleieri pleilisti – taustad, mis kõlavad nagu 90ndate lõpu Eminem, NAS, Sean Combs või teised nendetaolised.
Riimidest rääkides ei usu ma, et gängstad, geto ja hõumid oleksid Türi-Allikul (või üldse Eestis) mingi jube suur teema (muideks, mis see “hõumi” vaste muidu eesti keeles oleks? Koduvana?). Eestikeelse hip-hopi suurim võlu ongi see, kui sa riimid tähtsaks selle, mis toimub siinsamas meie ümber, on see siis Kopli, Tartu või Kärsa. Hip-hop on muusikaline ringvaade.
Aga noh, eks sõnavara täieneb iga päev ja küllap tuleb ka soov omanäolisem olla (peaasi, et niisama jooma ei kuku). Ja ühe laiema kõrvaringiga biidimeistri võiks ka sõbraks hankida. 4
Lauri Tikerpe

The Mission
“God Is A Bullet”
(Cooking Vinyl)
Vananevate gootimisjonäride teine lapsepõlv on emotsionaalne.

Loend olulistest muusikutest, keda The Mission on otseselt või kaudselt mõjutanud ning fenomenidest, mida ajendanud, saaks pikem kui rong – leppigem nendinguga, et kui The Sisters Of Mercyst lahkunud Wayne Hussey poleks enam kui 20 aasta eest seda punti kokku pannud, poleks meil täna tõenäoliselt makis The White Stripesi ega kaubamajades meigitud noormehi.
Pärast kuueaastast pausi varjusurmast ärganud tumedapoolne pop-rokk-bänd kõlab natuke nagu U2, mille liikmed on liiga palju Type O Negative’i ja The Culti kuulanud ning teevad nüüd nägu, nagu poleks Depeche Mode’i ja Nine Inch Nailsi veel välja mõeldud. Võiks arvata, et flirt tänapäevase emoga soolab sellise tumepopi-supi suisa naeruväärseks, ent palad nagu “Belladonna” ja “To Love & To Kill with the Very Same Hand” kõlavad vaat et veenvamaltki kui bändi vanemale loomele lähemal seisvad, keset palavat suve uimasevõitu “Keep It in the Family” või “Draped in Red”. Baritonaalne ballaad “­Father” mõjub selles kontekstis juba tõelise anakronismina. Samas, kui midagi ärksat ja teravat (näiteks juba mainitud The White Stripesi) on kohe peale võtta, võib “God Is A Bulletit” õhtujaheduses jupikaupa nautidagi; korraga läbimiseks on 15 pala siiski liiga palju. 6
Mart Kalvet

James Yorkston
“Roaring The Gospel”
(Domino)
Pastoraalsed elupildikesed keset Inglismaad.
Olen siin natuke hädas. Šoti päritolu folklaulik James Yorkston on teinud vaikse ja melanhoolse folkalbumi, mis kõlab väga euroopalikult, aga ma ei oska täpselt öelda miks. Igatahes meenutab see paat mulle pigem Donovani ja Van Morrisoni pastoraalseid elupildikesi kui Ameerika akustilist folki. Uuema aja võrdkujud kipuvad ka olema pärit Briti saartelt, Badly Drawn Boy või The Pogues kas või. Okei, mööndus, natuke Pavementi ka (aga nad olid samuti anglofiilid).
Käisin kunagi ühes kesk-Inglismaa väikelinnas, kus autod vurasid uniselt valel pool teed ja lambad niitsid tee kõrval muru. Yorkstoni plaadi tahaks just seal peale panna ja kujutada ette, et oled tegelane mõnes Briti tõsielusarjas, kus räägitakse tavaliste inimeste igapäevasest elust. Armas plaat nagu postkaart. Lood kah paremad peal kui enamikel omasugustel. 7
Tristan Priimägi

Karizma
“A Mind
Of It’s Own”
(R2 Records)

Theo Parrish
“Sound Sculptures vol. 1”
(Sound Signature)
Baltimore’i ja ­Detroidi uus house.

Kuidas kõlab nn sügav tantsumuusika ehk deep house? Ütleks, et see on nagu elektrimootoriga Moskvitš, kus tagaistmel keegi näpib sämplerit, juhi kõrvalistmel sõrmitsetakse basskitarri ja autoraadiost on vahepeal kuulda korduvat klahvpilli motiivi. Deep house produtsendid on seega tantsumuu­sika kategooriates indiemuusikud. Int­rovertsed tüübid, kelle kolm­ainsuseks on Minimalistlik Gruuv, Meloodiakordused ja Püha Funk. Moskvitši mehed on ka Karizma Baltimore’ist ja Theo Parrish Detroidist.
Karizma aka Kris Klayton ei üllata oma plaadiga ühegi olulise kandi pealt. Kasutades lihtsaid, erineva kiirusega rütmiskeeme, lisades väikese meloodiasämpli või häälekese, ei jõua lookesed sihtmärgini. Ideedest on puudus, vaheldusest on puudus, funkist on puudus. Plaat ise vaheldub küll techno house’ist, instrumentaal hip-hopini, kuid see on make up, mille all pole nägu.
Theo Parrishi “Sound Sculptures vol. 1” on kasvanud samal muusikalisel kompostil, mis Karizmagi, aga sirgunud kirjumaks. Nagu Theo Parrishil kombeks, on plaadil mõned tüüpiliselt üles ehitatud aeglase tantsimise biidid ja lisaks paar kuldset õunakest. 12 minuti pikkune Alena Watersi lauldud “Soul Control” on selle aasta motoorse souli missikandidaat. Koos Detroidi produtsendi Omar S-iga kahasse tehtud “Synthetic Flemm” viib meid aga aegadesse kui diskoperse John Travolta läks erru ja uueks tantsupõranda valitsejaks sai Jack.
Baltimore 6, Detroit 8
Aleksander T. Yostafa

Plaan B
“Puupeatus”
(GrandStar Records)
Ott Arderi viimasest luulekogust sai heliplaat.

Nõukogude ajal, tsensuuri “viljastavates” tingimustes, arenes eesti rockmuusikas välja vist kogu maailmas unikaalne tendents kasutada laulutekstidena päriskirjanike väärispoeesiat. Kuigi selles vallas oli kindlasti ka õnnestumisi, jääb perioodi meenutama suur hulk apoliitilisi, asotsiaalseid, muusikast möödarääkiva lüürika ja antud kontekstis kohatult intellektuaalse sõnumiga laule. Käesoleva albumi näol – hüüdnimede taha peituv, ent tuntavalt kogemustega muusikuist koosnev kollektiiv, on viisistanud Ott Arderi viimaseks jäänud luulekogu “Puupeatus” – võib kardetavasti rääkida eelmainitud absurdse nähtuse reanimeerimisest.
Iseenesest on irooniline, et asjaolu, mida kasutatakse plaadi reklaamimisel n-ö tõmbenumbrina, osutub albumi suurimaks nõrkuseks (olgu, laulja hääl pole ka just selline, mida korralik tütarlaps oma vanematekoju pühapäevasele lõunale viiks, aga see on juba harjumise asi) ning rõhutab tarbetult projektipõhist olemust. Plaadil kõlav muusika, mis kujutab endast ebatõenäolist sulamit Ultima Thulest ja Singer-Vingerist/Friday’s Dealist, millesse on segatud kobe annus 80-ndate progerocki, on tekstilisest poolest aga märksa kõnekam ning minu rikutud mõtlemise juures pole mingi imetegu näha Plaan B-s Genialistide mantlipärijat (kui vaid edasiseks jaksu jätkub). 7
Andri Riid