Afganistanis teeninud nõukogude sõduri silmade läbi vaadatuna (teenistusaastad 1984–1986, teenistuskohad Kandagar, Kabul ja Bagram) võiks filmile anda palju kõrgema hinde, kui see on Eesti asjatundjatelt seni pälvinud. Tõenäoliselt nõustub enamik nõukogude armee “piiratud väekontingendi” koosseisus Afganistanis teeninuid väitega, et tegemist on suhteliselt objektiivse ülevaatega sellest, mida nõukogude sõdurid (loe: valdavalt keskkooli või ülikooli esimese kursuse lõpetanud noormehed vanuses 18–22) Afganistanis kogesid.

Esiteks – film annab väga realistliku pildi ühe väeüksuse igapäevasest eluolust ning on selgelt tehtud inimeste poolt, kes on ise kõnealustes sündmustes osalenud. See paistab välja paljudest detailidest, mis muudavad filmi teadjama vaataja jaoks vägagi tõetruuks ning usutavaks. Seda alates maastiku, kohalike inimeste ja nende elupaikade (kišlakk ehk küla) kujutamisest kuni sõdurite keelekasutuse, riietuse ja relvastuseni, noorsõdurite väljaõppest ja nende kohtlemisest vanemate ajateenijate ning ohvitseride poolt kuni sõdurite toidumoona ja elutingimusteni (telgid ning savitellistest ja kividest ehitatud onnid). Kui palju oli tähelepanelikke filmivaatajaid, kes märkasid, et Aerofloti värvides lennukil, mis filmi peategelased Afganistani toimetas, olid peal parda- ja sabakuulipildujad? Seda põhjusel, et nõukogude armee kasutas Afganistanis väga palju transpordilennukeid, mis olid n-ö tsiviilvärvides (s.t nägid kaugelt välja kui tavalised Aerofloti lennukid), kuid tegelikult ­militaarotstarbelised.

Vägagi adekvaatselt oli kujutatud seda, kuidas ümbritsev olukord muutis filmi peategelasi – esimese rünnaku alla sattumisega kaasnev paaniline hirm ning adrenaliinitulv, kokkupuuted surmaga, sõpruse ja üksteise usaldamise tähendus ekstreemsetes olukordades, reaktsioon kaaslaste hukkumisele ning lõpuks teatav harjumine ning oskus hinnata ka sellises olukorras veedetud aega…

Ilmselt oleks filmi süžee vaatajale kergemini mõistetav, kui oleks selgitatud, miks pandi peategelased elama ja valvama mingit mõttetuna tunduvat kõrgendikku, millest aeg-ajalt sõitsid mööda autod varustusega. Tegemist oli “totškaga” – strateegilisel kohal asunud tugipunktiga –, millised palistasid kõiki olulisemaid maanteid Afganistanis. Neid kasutati nõukogude armee baaside varustamiseks. Kogu armee poolt kasutatud varustus, alates toidust ja riietest ning lõpetades kütuse ja laskemoonaga, veeti baasidesse autodega mööda maanteid. Pikad, soomukite kaitse all autokolonnid varustusega liikusid tavaliselt iga 3–5 päeva järel ning suuremate baaside ning teede ääres asunud “totška” ülesandeks oligi kontrollida ja puhastada maanteed sinna vahepeal pandud miinidest enne autokolonni tulekut ning julgestada ja kaitsta kolonni rünnakute eest. Kolonnide liikumise vahelisel ajal pidid “totškad” end ise valvama ja kaitsma ning elu seal oli suhteliselt “normaalne” – ei ranget distsipliini ega päevakava, lihtsalt aja surnukslöömine ning järgmiseks ülesandeks valmistumine. Ka seda osa nõukogude sõdurite elust on filmis realistlikult kujutatud.

Filmis näidatakse tegelikult eksisteerivaid paiku, nagu Taškendi lähedal Ferganas paiknenud ettevalmistuslaager, Bagrami lennuväli Kabuli lähistel. Filmi kodulehe andmetel oli reaalselt olemas ka selles kujutatud “totška” – kõrgustik nr 3234. Väga realistlikud on nii stseenid valvepostil magama jäänud sõdurist kui tema karistamisest (kuna valve tõhususest sõltus kõigi “totškal” viibinute elu, siis selliste eksimuste eest karistati alati väga rangelt) kui ka ­lennuki allatulistamise stseen (olen sealsamas Bagramis olnud tunnistajaks olukorrale, kus tabamuse saanud mootoriga transpordilennuk üritas maanduda, kuid kukkus koos viimase hetkeni seda päästa üritanud meeskonnaga alla enne maandumisrajani jõudmist). Tegelikkusega väga sarnased on ka ootamatu rünnak kolonnile (kõik suuremad teed Afganistanis olid palistatud põlema süüdatud veokite, tankide ja soomukite vrakkidega, seejuures olid ründajate erilisteks lemmikuteks kütust vedavad tsisternautod, mis väga efektselt põlesid ja plahvatasid) ning rünnak peategelaste “totškale” selle kõrval asunud mäelt.

Filmis on mitmeid kohti, kus riivamisi puudutatakse küsimusi, mille sügavamaks käsitlemiseks ei ole ilmselt veel valmis ka vene ühiskond ise – näiteks moraalne ja füüsiline vägivald noorsõdurite suhtes. Sõja julmustega harjunud vanemad sõdurid, aga ka ohvitserid karistasid tihti nooremaid ajateenijaid väiksemate üleastumiste eest ning ka “preventiivselt” liigse julmusega. Samas võivad teatud olukordades olla õigustatud ka muidu jõhkrana tunduvad teod. Piir lubatu ja lubamatu vahel oli tihti hägune ja tunnetuslik. Näiteks oli minu noorsõduriks olemise alguses meie roodu komandöriks üks turkmeenist vanemleitnant, kes aga viidi sõduritelt laekunud kaebuste (!) alusel (sõdurite mõnitamise eest) üle teise väeossa. Hiljem sai sama ohvitser lahinguolukorras raskelt haavata ning ei leidunud kedagi, kes oleks vabatahtlikuna läinud teda tule alt ära tooma…

Tabude valdkonna parimaks näiteks on aga kindlasti episood, kus varustusega tegelev lipnik (praporštšik) annab ühele noorsõduritest välja kõvera rauaga kuulipilduja. Seepärast, et sõdurile tegelikult mõeldud relv oli müüdud kohalikele. Kuigi sarnast olukorda praktikas vaevalt ette tuli, on tegemist otsese vihjega väga tundlikule teemale – kuidas suhtuda olukorda, kui keegi ­sinu kaaslastest müüb relvi ja laskemoona vaenlasele, kes neid hiljem sinu enda ­vastu kasutab? Vaatamata sellele, et kõik olid sellest teadlikud, ei suudetud seda siiski piirata. Enamik inimesi ilmselt ei usugi, kui mastaapne selline “äri” kohalikega tegelikult oli. Müüjateks olid nii sõdurid kui üleajateenijatest allohvitserid ning müügiks kõlbas kõik, alates seebist ja toidust kuni kütuse, relvade ning laskemoonani välja.

Väga realistlik oli ka episood, kus üks peategelasest noorsõdur saab vanemalt kolleegilt käsu minna ja leida (otsetõlkes “kui vaja, siis sünnitada”) tikke. Füüsilise karistuse (loe: keretäie) ees hirmul noorsõdur lähebki kõiki määrustiku norme eirates ning eluga riskides üksinda külla tikke hankima. Selle stseeni kujul ei ole tegemist kunstilise liialdusega. Sarnaselt käidi külade läheduses olevatelt “totškadelt” tihti toomas ka vett (kui varud lõppesid) ning vahel ka toitu (leivakooke, lambaid), samuti korraldati “külastusi” viinamarjaaedadesse, granaatõuna- ning mandariiniaedadesse (vitamiinide eest oma toidulaual pidid sõdurid hoolitsema ise, sest kogu kroonu poolt ­pakutud toit oli konserveeritud selliselt, et taluda kuude pikkust säilitamist kuni 50kraadises kuumuses). Enamasti tehti selliseid “visiite” turvakaalutlustel küll mitmekesi, kuid mitte alati. Ja kuigi tavaliselt elasid “totška” ja selle vahetus ­naabruses olev kišlakk suhtelises sõpruses, ei olnud mitte alati selliste külastuste lõpp õnnelik.

Filmi kõige suurema ­“kunstilise” liialdusena tundus viimane lahingustseen, kus “dušmanid” korraldasid peategelaste “totškale” Punaarmee stiilis otserünnaku. Kuigi sellistest, peamiselt öösel korraldatud väiksematest rünnakutest oli kuuldud, tundus rünnak filmis kujutatud moel siiski ebausutav, sest vastase jõud olid reeglina piiratud ning nende relvastus kehvem, mistõttu nad eelistasid “totškasid” rünnata ootamatult ning ööpimeduse varjus (ja ööd on Afganistanis sõna otseses mõttes kottpimedad). Ainsaks sarnaseks “rünnakuolukorraks”, mis meenub, on sealsamas Bagrami lennuvälja juures ühel öösel juhtunu, kus valvepostil olnud tunnimees oli suitsetanud liialt hašišit (­Afganistan ning Pakistan on maailma suurimad hašiši tarnijad) ning ühel hetkel tundus talle, et ta on sattumas otserünnaku alla. Loomulikult avas tunnimees “vaenlase” pihta tule ning tegeliku olukorra (narkojoobe) avastasid alles tunnimehele appi tõtanud abijõud. (“Lahing” lõppes tunnimehele nädalaga arestis.)

Kokkuvõtteks – vaatamata väikestele kunstilistele liialdustele annab “9. rood” vägagi realistliku ülevaate sellest, mida Nõukogude armee sõdurid Afganistanis teenides tegid, nägid ja kogesid. Ja kõigile neile, kes veetsid sel kaugel, võõral ja väga teistmoodi kulutuuri ja inimestega maal kaks aastat oma elust, pakub film tõenäoliselt palju tuttavaid emotsioone, äratundmisrõõmu ja -kurbust.

Ja head filmikriitikud, Afganistanis võidelnute hulgas oli päris palju ka neid, kes olid sinna sattunud omal vabal tahtel. (Allakirjutanu ei ole küll kohanud ühtegi eesti soost vabatahtlikku.)

“9. rood” (Soome/Venemaa/Ukraina, 2005). Lavastaja Fjodor Bondartšuk. Osades Fjodor Bondartšuk, Aleksei Tšadov, Mihhail Evlanov, Ivan Kokorin. Tallinnas CC Plazas.