Juba geograafiliselt – Norra, eks ole – oli A-ha keset briti 80ndate elektropoppi igati teise liiga bänd. Ja kuulus ta selliste hiliste tulijate sekka nagu Nick Kershaw või Wham!, kel polnud väidetavalt vaimseid ressursse ega huvi artikuleerida Bowie ja Roxy glam-dekadentlike ideede kogu haaret ning kes ründasid seega lihtsalt edetabeleid ilma mingi kunstipärase alibita.

A-ha tundus ehk paljudele lihtsalt küünilise paroodiana – solist Morten Harket nägi posteritel üleliiagi nunnu välja ning tema hääl ei olnud mitte niivõrd dramaatiline (nagu Marc Almond või Billy Mackenzie), vaid kooripoisilikult püüdlik ja ilutsev. Ja siis veel kõik need keelpillipassaažid ja pseudoklassikalised harmooniad, vahele mõni veidi vintskem rock-kitarr, siis puhas meeleolumuusika, kust vaid paaniflööt näis puudu olevat… Ühesõnaga, pidi ehk olema üksildasevõitu teismeline tüdruk – soovitatavalt Harketisse armunud –, et tema sarmi päris õigesti hinnata. Kuid midagi neis oli. Isegi A-ha rütmidraiviga laulud, nagu “The Sun Always Shines On TV”, võisid oma intelligentse, hästikultiveeritud tubase nukruse osas olla sama efektiivsed kui Nick Drake või The Smiths, ballaadidest rääkimata.

Et 39 laulu on A-ha väärikaks mäletamiseks liiga palju, selgub siis, kui võtame ette siinse best of-kogumiku teise plaadi ja tunneme kohe ära tendentsi, mida kõigi koolkondade muusikateoreetikud tunnevad bonofitseerumise nime all. Pisenemine U2-mõõtu mastaapide sisse on lõiv, mida täiskasvanuks saades on maksnud paremadki bändid kui loomult igati surelik A-ha. 5