Progehelid on vaikselt meie seas tagasi. Seekord mitte nõudlikul ja peletaval, aga mahedamal, muusikašokkidega harjunud kõrvadele peibutavamal viisil. Jah, lained, mis mingi hetk toidavad kuulmist ulmelise digi-piiksuga, muutuvad millalgi sooviks nautida õhulist heli, mängivat ja suhtlevat kollektiivi, maisemaid nüansse, mis tooksid tagasi seltskondliku elu väärtused. Et oleks tõsimeelseid suurbände, kelle eepika pärineks romantilisematest aegadest, mil albumimõõt sisaldas tervet maailma ja sügavaid palu nauditi päevaraadios. Progressi oli tollal ehk liigagi, virtuoos-rokk tardus oma tippu ja nutikamad tegijad jäid heade oskuste, kainemate kunstiambitsioonide ja lihtsama poptunnetusega 70ndate AOR loomes heljuma. Pärast järgnevat pikka punkimist ütleks, et hästi ja tarmukalt tegid. Aga nüüd ja praegu – on see siin siis selline lubatud taevamanna?


Albumi pealkirja kohaselt on tegu kogutud teostega. See tähendab siinkohal kahte seni avaldatud EPd ja ühte lisalugu. Pole nagu palju. Tegijateks Londonis techno-radu tallanud produtsendid Leo Elstob, Mo Morris ja laulev pianist Zeb Jameson. Teate neid? On selgunud, et vähemalt viimane neist on mänginud The Pretendersis sünti. Siiski. Mõjutajate galerii tundub grandioossem kui tegijad ise – Pink Floyd, Moody Blues, Fleetwood Mac, Santana, Mike Oldfield, siis veel Talk Talk, Ozric Tentacles, The Beloved, alguaegade The Orb, Ultramarine... no mitää vaan!


Peab rahustuseks nentima, et A Mountain of One kõlab pärast pauku üpris tavaliselt.


Eeskujude ambitsioonikust nad eriti ei kanna, on väheke villased selleks, et niimoodi häälekamalt tähelepanu nõuda. Muud ebakerge kergmuusika tunnused on olemas: taluvust nõudvad soolod, rannabongod, viirukihõngune spirituaal-vaib ja külalispoeedid, kes tõsimeeli panevad armastuse-mantrat.


Kihte on rohkelt ja lood progressiivselt pikad, tundlemine jeeli-jeeli viisaka piiri peal. Kõik pealtnäha ersats, lähemalt aga usutavalt ehtne – klassikalised pürgivad meloodiad täis mõõdukaid kurve ja ootamatuid avarusi, meeldiv hoolas pillindus, kaikuvad, üldistavad häälepartiid ja tantsupõrandate ajalugu tundev groove-pulss. Päris klassikalisel viisil toimib see kogum terviku albumina, kuigi sõnumit, ega isegi küsimusi, me siit veel ei leia. Igal juhul lootusrikas värk, mis nii mõnelgi juhul hakkab tähistama tuleviku balearic-hümne kui mitte enamat.
8