29.11.2007, 00:00
A Mountain of One "'Collected Works"'
A Mountain of One
“Collected Works”
(10
Worlds/Mountain Records)
Täitsa zen – balearic
soft-proge.
Progehelid on vaikselt meie seas tagasi. Seekord
mitte nõudlikul ja peletaval, aga mahedamal, muusikašokkidega
harjunud kõrvadele peibutavamal viisil. Jah, lained, mis mingi hetk
toidavad kuulmist ulmelise digi-piiksuga, muutuvad millalgi sooviks nautida
õhulist heli, mängivat ja suhtlevat kollektiivi, maisemaid
nüansse, mis tooksid tagasi seltskondliku elu väärtused. Et
oleks tõsimeelseid suurbände, kelle eepika pärineks
romantilisematest aegadest, mil albumimõõt sisaldas tervet
maailma ja sügavaid palu nauditi päevaraadios. Progressi oli tollal
ehk liigagi, virtuoos-rokk tardus oma tippu ja nutikamad tegijad jäid
heade oskuste, kainemate kunstiambitsioonide ja lihtsama poptunnetusega 70ndate
AOR loomes heljuma. Pärast järgnevat pikka punkimist ütleks, et
hästi ja tarmukalt tegid. Aga nüüd ja praegu – on see siin
siis selline lubatud taevamanna?
Albumi pealkirja kohaselt on tegu
kogutud teostega. See tähendab siinkohal kahte seni avaldatud EPd ja
ühte lisalugu. Pole nagu palju. Tegijateks Londonis techno-radu tallanud
produtsendid Leo Elstob, Mo Morris ja laulev pianist Zeb Jameson. Teate neid?
On selgunud, et vähemalt viimane neist on mänginud The Pretendersis
sünti. Siiski. Mõjutajate galerii tundub grandioossem kui tegijad
ise – Pink Floyd, Moody Blues, Fleetwood Mac, Santana, Mike Oldfield,
siis veel Talk Talk, Ozric Tentacles, The Beloved, alguaegade The Orb,
Ultramarine... no mitää vaan!
Peab rahustuseks nentima,
et A Mountain of One kõlab pärast pauku üpris tavaliselt.
Eeskujude ambitsioonikust nad eriti ei kanna, on väheke villased
selleks, et niimoodi häälekamalt tähelepanu nõuda. Muud
ebakerge kergmuusika tunnused on olemas: taluvust nõudvad soolod,
rannabongod, viirukihõngune spirituaal-vaib ja külalispoeedid, kes
tõsimeeli panevad armastuse-mantrat.
Kihte on rohkelt ja
lood progressiivselt pikad, tundlemine jeeli-jeeli viisaka piiri peal.
Kõik pealtnäha ersats, lähemalt aga usutavalt ehtne –
klassikalised pürgivad meloodiad täis mõõdukaid kurve
ja ootamatuid avarusi, meeldiv hoolas pillindus, kaikuvad, üldistavad
häälepartiid ja tantsupõrandate ajalugu tundev groove-pulss.
Päris klassikalisel viisil toimib see kogum terviku albumina, kuigi
sõnumit, ega isegi küsimusi, me siit veel ei leia. Igal juhul
lootusrikas värk, mis nii mõnelgi juhul hakkab tähistama
tuleviku balearic-hümne kui mitte enamat.