A Place to Bury Strangers “Exploding Head”
Läinud aastal täiesti suurepärase debüüdiga lagedale tulnud A Place to Bury Strangers on ka siin, oma teisel albumil jätkamas sama joont, sulatades kokku erinevatest harukarpidest väljapressivat müra, aga kui varem andis tooni selgelt My Bloody Valentine, siis teine album on pilgud pööranud pigem postpungi ja gothrock’i kuldaegade poole ning lisanud märksõnade hulka The Cure ja Joy Divisioni. Kõik siin on sobivalt mustvalge ja kõrvakraapiv, aga traatharjade vahelt ujuvad vahepeal välja aasta parimate poplugude hulka kuuluvad ekstaasihetked, nagu “Slipping Away” või “Exploding Head”.
Hoolimata faktist, et A Place to Bury Strangers suudab hea ja halva maitse miiniväljal astuda ühtki vale sammu tegemata, on selge, et üksnes heast maitsest ei piisa. Siin on kuulda puhast andmisrõõmu – antakse kuulajatele endast kõik, antakse kitarridele pihta ja mulle tundub, et antakse oma panus ka aastalõpu parimate plaatide edetabelisse. 9
