“Palunõiaq” on Ülle kaheksas luuleraamat, kui eestikeelne valikkogu “Emaemamaa” (2005) välja arvata. Pealkiri ei viita tegelikult maagiale: palunõiad on hoopis sisalikud, kes muudavad värvi vastavalt ümbrusele. Samanimelises osas leidub viisteist luuletust, kus on peamiselt juttu lastest: “Väiku palunõid / uma imä hõlmah – / ku inne kiäki / es nõstnuq katust päält” (lk 52). Sain sellest aru nii, et lapsed kasvavad kord suureks, lähevad laia maailma ja muutuvad seal oma ümbruse sarnaseks, kuigi igaüks isemoodi. Lapsena on Ülle vaadanud ajakirjast põtrade, metsiste ja rebaste pilte, nüüd vaatab pisipoeg telekast filme “vaglakõisist, kel pujaq / näriväq söögis imä säläst nahka” (lk 51).

Lapsed ja lapselapsed ongi selle raamatu keskne teema. Kunagi, oma esimeses raamatus “Kesk umma mäke” (1987) võttis Ülle sageli väikelapse vaatepunkti, andes edasi vanaema sõnu; nüüd vaatab ta ise last kõrvalt, püüab edasi anda lapse sõnu ja aimata lapse mõtteid. Osad on seega vahetunud, ja Ülle on omaks võtnud ka vanaema vaatepunkti, kust sündimine ja sünnitamine paistavad juba teistmoodi:

Aga hallu es kannaq inämp maq.
Aga piimä es purska inämp maq.
Aga üüse ei valva inämp maq.

Um tä varastõt
vai jo ammukiq haluga massõt
õnn?
(“Tähe sünd”, lk 50)/span>

Niisugust hoiakut võiks nimetada filosoofiliseks (või vähemalt võis seda teha enne analüütilise filosoofia tulekut). Sündimise ja sünnitamise filosoofia kõige traditsioonilisem eestkõneleja on õhtumaises kirjanduses nõid Diotima, kes Platoni “Pidusöögis” sellest Sokratesele kõneleb, seletades, et just sünnitamine ongi ilus. Kauksi Ülle oleks sellega muuhulgas ka ühe platoonilise traditsiooni jätkaja.

Kes Ülle varasemat luulet hästi tunneb, saab sisalike-raamatut lugedes muidugi aru, et Ülle maailmavaade ei ole muutunud. Muutunud on ainult tema maailmas olemise viis, ja vastavalt sellele ka mõtiskluste laad. Kõrvaltvaataja pilk ei tähenda siin eraklikkust või maailmast eemaldumist: pigem tahetakse teistele rohkem ruumi ja hingamist anda, jälgides toimuvat selge pilgu ja meelega. Põllu peal põtra nähes ei minda mitte seina pealt püssi tooma, vaid võetakse selle asemel fotokas: siis võib poeg Truvarile laulda “Põdõr jäie pildi pääle” (lk 28).

Vanamemmelt saadud kangastelgedel kududes tunneb Ülle, et nüüd on tal lõpuks olemas oma kiri – “vana kiri, miä om / KIRI” (lk 76); ta tänab memmekest ja mõtleb juba, kes võiks tema telgede peal edasi kududa. Luuletus “Imält tütrele” algab pöördumisega: tütar, kui sulle kord sünnib tütar, ütle talle, et sinu ema, kelle emale ütles tema ema, kes oli seda kuulnud oma ema käest...

Nii väljendab Ülle suurt emajärgset pärimust, mis talletatakse iseenesest ja mille sisu ei olegi nii tähtis kui edasiandmise vorm, jätkuvuse rituaal. Just nõnda võib mõista ka Ülle pöördumist kauge emaemaema poole, kellele ta lehvitab “sügävähe, pümehehe, / selgehe, valgõhe” (lk 49). Kauge on siin korraga lähedane, vana ja uue otsad puutuvad kokku – sest uus oli vana sees juba ammuilma olemas, nii nagu lapse sees on olemas Aafrika esiema hing.


Kauksi Ülle
“Palunõiaq”

Seto Ateljee Galerii, 2012. 95 lk.