Ääremärkusi ilule

"'Erki ja Tiina"';Autorid Mart Kangro, Tiina Tauraite, Erki Laur. Laval Tiina Tauraite, Erki Laur. Videotehniline teostus Lauri Sepp. Graafiline kujundus Arbo Tammiksaar.;Esietendus 31. oktoobril Von Krahli teatri suures saalis, järgmised etendused 10. ja 11. novembril.;Esietendus 31. oktoobril Von Krahli teatri suures saalis, järgmised etendused 10. ja 11. novembril.

Ma üritan rääkida "Erkist ja Tiinast". Seda on raske teha, rääkimata Erkist ja Tiinast. Erki on siis Erki Laur ja Tiina on Tiina Tauraite. Ja "Erki ja Tiina" on Von Krahli selle sügise kolmas soolo, sedapuhku tantsuduett.

Ma võiksin alustada koreograafilise partituuri mitmekesisusest, tantsukeele rafineeritud selgusest ja liikumisjoonise puhtusest, aga ma ei oska - füüsilise eneseväljenduse teoreetiliste taustade mõistmisest olen ma kaugel. Mõtlesin siis veeretada peenelt poosetavat mõttelõnga suhtestereotüüpidest, armastuse traagikast, poetades kui muuseas märksõnu nagu Godard, mütoloogilised paarid Antoniusest ja Kleopatrast Bonnie ja Clyde'i, Barbie ja Kenini, fiktsionaalmaailmade suhestumine reaaleluga ja vice versa, soorollid ning nende ümbermängimised ja kinnistamised... Aga kultuuriline ekshibitsionism tundub etenduse avala aususe taustal tühja ja rumalanagi.

Mida siis üldse öelda? Kuidas anda edasi liigutusseisundit, millega Krahli rohelise koridori trepist alla astusin? Kuidas esoteerikasse laskumata kirjeldada, kui sügava jälje jättis hinge Erki ja Tiina täiuslik energeetiline kokkusobivus? Ma olen sentimentalist, kes kaotas usu armastuse võimalikkusse ja leidis selle taas kuuekümnes minutis sünkroniseeritud liikumises, vahest andestatakse mulle sel puhul pisuke ülepoetiseerimine ning võimetus elamust sõnadesse seada?

Erkit ja Tiinat näeb laval suhteliselt harva koos, paari mängimas. Ei teagi, on siin taga lavastajate hirm reaalsuse ja lavailma segamise ees, kahe silma vahele jäänud potentsiaal, suur juhus või kellegi valik, aga juba uuesti lavale toodud "Jänese aastas" mõjus nende vahetu ja siiras koosolemine saali soojendavalt, julgustavalt, sisendavalt - kaasaviivalt. Ma polnudki varem tähele pannud, kuivõrd kaunis naine on Tiina Tauraite ja kuivõrd kena mees Erki Laur. Ega endale aru andnud, kui võimsa idülli võib saada kaht sellist ilu liites, puhtas tühjas ruumis, täiesti kontrollimatutes tingimustes. Või kodus, kolmekesi kaameraga, täiesti tuttavas keskkonnas. See hüpnotiseeriv kahe inimese üksus (üks-us, üks-olemine) on nüüd võimendatud lava puhastamise teel teistest ja asjadest ning pingestatud füüsiliste võimete piirile. Ja see on ilus, tohutult ilus. Minge vaatama, siis võib-olla mõistate. Sest minu sõnad on otsas, tunne aga jääb veel pikaks ajaks...