Taaselustuvad nõukogude ajast legendaarsed põrandaalused, nagu vennad Kreuksid ja Alma Vaarmann, kõnelemata eesti kirjanduses nii palju pruugitud Viktor Kingissepast. Alma Vaarmanni nägin lapsepõlves Lohusalu pansionaadis suvitades iga päev. Oleks väga põnev lugeda Rubeni kõrvale tema raamatut "Vennad Kreuksid ja nende aeg" - soovitav mõne perioodi tundva ajaloolase kommenteerituna. Materjali paistab olevat kogunud ka Ruben - ta tsiteerib ja refereerib hoolega tollaseid ajalehti.

Romaani ennast ma küll kiita ei saa, sest tegevus on katkendlik ja laialivalguv, tegelased ei joonistu kuigi hästi välja, tulevad kuskilt ja kaovad kuhugi oma funktsiooni avamata. Revolutsioonilise liikumise kõrval on kõne all ka 20ndate alguse noor kirjanduselu, aga selle kujutus pole kuigi sidus ja puhuti on ka ebausutav. Tundmatu nooruk ei kõneta aastal 1920 ometi imetletud poetessi sinatades, nagu võiks kujutleda Aarne Rubenit Andra Teede poole pöörduvat. 

Tahaks loota, et tegu on materjali esimese läbikirjutusega, eeltööga haaravaks revolutsiooni-romaaniks.