“Elajas” algab 1415. aastal Konstanzi kirikukogul Jan Husi vastu algatatud inkvisitsiooniprotsessi ja tema põletamise kirjeldusega. Protsessi protokoll on kenasti tihendatult maha kirjutatud, aga toimunu kirjeldus on väga empaatiline. Peategelane, noor krahv/parun/vabahärra Adolf von Wanewar Liivimaalt (arvatavalt preisi päritolu), vastne Praha ülikooli lõpetanu mõistab toimunu olulisust ilma mingite ebalusteta. Ta peab end õigusega uue aja inimeseks, iseloomult on ta südamlik jalad-maas-küünik, hoiakult intellektuaal (sõna “elajas” kasutatakse romaanis vaid korra, see tuleb üle peategelase naise huulte pulmaööl). Üks romaani taotlusi on kirjeldada nn. uusaja inimese kujunemist iseloomustavat teadvuslikku murdehetke.

Ruben laseb vohada skolastilisel dialoogil ja aquinothomaslikul loogikal, poetades osavalt sekka uueneva elutunnetuse kübemeid. Skolastika on väga hea kattevari revolutsioonilistele ideedele. Romaan ei lähe mööda tollasest maailmapoliitikast, paaril leheküljel õpetab von Wanewar meile selgeks topeltraamatupidamise raudsed tõed ja kauplemise knihvid, üksjagu tähelepanu on pühendatud Pariisis ja Pariisi ülikooli umber toimunule. Nauditavad on episoodid Liivimaa olude ainetel. Ärge siiski arvake, nagu oleks teos kusagilt kandist kuivapoolne. Ei ole. Ruben valdab  lausa lummavalt kujundlikku keelt, mida saadab eriline (või siis üdini isikupärane) südamlikkusevari. Näiteks üks algus alguste seas: “Ingeborga oli armastuses väga tugev.” Sellele üllatavale lausele järgneb kirjeldus naisest, mis on ühtaegu kirjeldus sellest, kuidas kurtuaasne poeetika hakkab tasapisi täituma avameelse otseütleva meelelisusega. Wanewari naise Kunigunde lugu ongi juba naise “vabanemise" lugu. Raamatut toimetas väga põhjalikult (Rubeni enda sõnul lausa pedantselt) Jaakko Hallas, vulgatast käis üle Maria-Kristiina Lotman.