Juba 1977. aastast väljaantavad Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemiad on eesti kultuurimaastikul ühed vanemad ja lugupeetavamad. Alles tänavu lisandus esimest korda tunnustuskuubile rahaline preemia (5 x 20 000 krooni). Žüriisse kutsutakse lisaks kolmele sisearhitektile alati juurde tootedisainer, arhitekt, kunstnik ja kunstiteadlane ehk tänavu siis Tiina Mang, Priit Põldme, Reio Raudsepp ning Sven Sõrmus, Margit Mutso, Kaido Ole ja allakirjutanu. Ehitusaktiivsel ajal on žüriil tööd palju, sest järjest rohkem valmib korralikult lõpuni viidud ehitusi. Alati võib leida, et tahaks rohkem säravaid tippe, aga vähemalt Eesti sisearhitektuuri, nagu ka arhitektuuri koolkonna professionaalsus on väljaspool kahtlust. Kahjuks ei saa sama öelda maastikuarhitektide kohta, sest haljastuse ülejäänud lahendusest madalam tase riivas silma korduvalt.

Tartu Mänguasjamuuseum (Tea Tamme­laan, Krista Lepland, Malle Jürgenson, OÜ Laika, Belka & Strelka) oli žürii üksmeelne lemmik. On suur asi panna 18. sajandi restaureeritud puumajja nüüdisaegne interaktiivselt keerulise ekspositsiooniga muuseum, nii et siseneja naudib ajalugu ja näitust. Kõik toimib, kuhugi ei komista ja kogu aeg on huvitav, ilma et sa märkaksid sisearhitekti tööd. Tasa ja targu külastajat juhtiv delikaatsus ongi väärtus. Teostuse puuduste pärast – Facio õigustas oma mitte just parimat mainet ja mööblihanke võitnud AS Standard sokutas ebaeetiliselt tööd allhankena edasi suvalistele soss-seppadele – otsustati mitte sisearhitekte nuhelda.

Laika, Belka ja Strelka on kogenud muuseumidisainerid ja see on võimas, et meil on saanud osa sisearhitekte end selles nišis üles töötada. Märgaku vaid eesti ühiskond muuseumiasjanduses toimunud hüpet; kipub jääma tunne, et üha peetakse muuseume kurjade tädidega kopitanud kohtadeks, mis aga ammu enam ei vasta tõele. Muuseumis on huvitav ja iga endast lugupidav kodanik läheb pühapäeval perega mõnele näitusele!

Argo ja Katrin Vaikla ning Tiina Teng kujundasid Miidurannas üleni betoonist ainult merele vaatava Emil Urbeli projekteeritud kastvilla sisemuse. See on väga stiilne, best of minimalist modern. Ehkki seda sorti maitse diktaadi all elavad eesti rikkurid juba aastaid, mööndi lahenduse laitmatut professionaalsust ja eksimatut maitset.

Särtsakam oli KOKO noorte sisearhitektide Liisi Murula ja Raili Palingu lahendatud Georg Ots spa hotell Kuressaares. Mageda koduka järgi ei oskaks oodatagi, et nii vinge koht ees ootab. Kui fuajee nipitamise kallal ka noriti, siis veekeskuse ja hotelli lahendust peeti konkurentidest selgelt paremaks. Siin oli edasi arendatud signekivilikku oskust käsitleda eesti rahvakunsti tänapäevaselt. Kui voodiotste vitspunutiste etnošikki võis soovi korral tajuda ka äraleierdatud afrikanismina, siis rahvariideseelikust tuletatud vaipkatted on üheselt löövad. Spaade muidu isetu eurolikkuse taustal mõjub siinne oskus kohalegende ja identiteeti ära kasutada kõrgema tasemena.

Esemepreemia pälvis Toivo Raidmetsa tool “John“, mis sündis Viinistu restorani tarvis. Vimkaga autor on loonud tavamaitsele ehmatava, tooli traditsioonilisi proportsiooniootusi eirava, ent seda lõbusama lahenduse. Tegevuspreemia anti üksmeelselt Maile Grünbergile Laste Maailma disainigalerii vedamise eest. Entusiasmist üleval hoitud kohalikku disaini ja arhitektuuri esitav galerii on kinnitanud maailmale Eesti potentsiaali olla enamat kui banaanivabariik rohkem kui kõik need Welcome’idele kulutatud miljonid.

Näitus on avatud Arhitektuuri- ja disainigaleriis 7. maini.