Viimati oli Vastseliina arhitektuurist põhjust kirjutada 1950. aastate alguses. Toona sai külast, kus 1934. aastal elas vaid 166 inimest, seoses haldusreformiga samanimelise rajooni keskus, mida hakati suurustlevas stiilis ümber kujundama. Valmis uhke stalinistlik keskus administratiivhoone, kino-kultuurimaja, sauna, söökla ja teiste vajalike ehitistega. „Mis seal ikka võib olla: paarkümmend tuuldunud majakest, paarsada elanikku, sügisel pori üle kalosside...“ vahendas ajakirjanik ja kirjanik Holger Pukk oma ootusi 1953. aastal. „Tõsi, vahel satub pilk ka luitunud majakesele, äbarikule kuurile või viltuvajunud ning katkenud aiale. Kuid need tuuldunud minevikumärgid ei iseloomusta enam Vastseliinat, need ei anna enam talle ilmet. Vastseliinal on nüüd uus nägu: külast kasvava linna nooruslik, ergas ja uhke nägu.“ Ometi jäi forsseeritud edendamine üürikeseks – 1959. aastal väikerajoonid likvideeriti – ja külalikult tukkuv ilme tuli alevikule tagasi.

Praegu on aga Vastseliinas valminud kaks praeguse aja tipparhitektuuri esindavat hoonet – puidust pritsimaja ja metallkuuega palverännumaja.

« Avalehele 0 Kommentaari