1920.-30. aastatest Eestis ja paguluse esimestest aastakümnetest annavad ühe sedalaadi ülevaate andeka ajakirjaniku Voldemar Kurese "Seitsme lukuga suletud raamatu" kaks ilmunud köidet (Tartu, Ilmamaa, mõlemad 2006). Saksa aja juttudest pakub head süstematiseeritud ülevaadet "Eesti Julgeolekupolitsei aruanded 1941-1944: Eesti üldine olukord ja rahva meeleolu Saksa okupatsiooni perioodil politseidokumentide peeglis" (Tallinn, Riigiarhiiv, 2002). Sõjajärgseid kuulujutte on innukalt üles märkinud Jaan Roos oma paoaastate päevikutes aastatest 1944-1952: "Läbi punase öö" I-IV (Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1997-2004). Vabadel aegadel langevad ajakirjanduse ja inimeste jututeemad olulisel määral kokku, suukorvistatud ajakirjanduse ajal muidugi mitte.

Millest räägiti Eestis aastal 2006? Missugused jututeemad vajusid, missugused tõusid, missugused jäid jätkuvalt päevakorda? Mille üle Eesti inimene muretses? Mis teemasid võib ennustada aastaks 2007? Uurimisandmeid mul kasutada ei ole, on vaid ühe inimese tähelepanekud.

Ilmselt suurim sündmus jututeemade ringis oli see, et koos tööpuudusega kadus tööpuuduse teema, mis oli aastaid domineerinud paljude inimeste jutus ja jättis muud teemad väga tihti varju näiteks poliitikute kohtumistel valijatega.

Tuult sai lõppenud aastal tiibadesse nõukogudeaegse kollaboratsiooni õigustamine. Omaaegsed tähtsamad tegelased pühendavad sellele raamatuid, väiksemad vennad lugejakirju ajalehtedes. Argumendid on ikka ühed-samad, niisama vanad kui maailm. Võiks ju leppida sellega, et inimesed oma koormat vanuigi veidi kergendavad. Ilmselt kestis iseseisvus Eestis ka liiga lühikest aega selleks, et kõik oleksid jõudnud riigi omaks võtta. Aga just riigi püsimise nimel ongi vaja neid eneseõigustusi ikka ja jälle ümber lükata. Asi tuli päevakorda eriti mulluse teenetemärkide jagamisega seoses. Üks võimalik lahendus neis asjus oleks: hoida üksikuid väärttegusid tunnustavad teenetemärgid (n-ö medalid) lahus kogu elukäiku tunnustavatest teenetemärkidest (n-ö ordenitest, mis ju algselt tähistasid eluaegset kuulumist ordusse). Tuleks kiita inimesi konkreetsete teenete eest Eesti riigi ees, selle asemel et kogu nende elukäiku kasvavale põlvkonnale eeskujuks seada. See teema jääb ilmselt päevakorda, sest ühed soovivad end õigustada ja teised tunnevad õigustatud hirmu riigi tuleviku pärast, kus kollaboratsionismi õigustavad argumendid inimestele juba lapseeas selgeks õpetatakse.

Need, kes ikka veel pole suutnud end turumajanduses ja demokraatias sisse seada, on hakanud avalikult kiitma toda ühiskonda, milles nad oskasid elada. Argumendid on otseselt valed ega väärikski kummutamist, aga vahel peab siiski tõtt meelde tuletama - eriti nende pärast, kes ise tollal elanud pole. Et tollal olid inimesed võrdsed? Kallis halastus! Mis kostaks tänapäeva Eesti laps, kui tänaval oleks kaks suurt poodi, millest ühes pole midagi saada j a teises on kõike saada, aga teda ei lastaks selle teise poe uksest sisse, sest see on ainult nomenklatuuriinimeste jaoks? Või: klassiekskursioonile lastaks ainult osa lapsi, aga teistele ei antaks välismaale sõidu luba, kuna nende vanemad pole poliitiliselt usaldusväärsed? Rahaühiskonnas on inimesed palju võrdsemad kui seisuslikus ühiskonnas. Kuna aina suurem osa Eesti inimestest ütleb avaliku arvamuse uurijatele, et on eluga rahul, siis kaob ilmselt peagi vajadus mineviku valeliku idealiseerimise järele.

Ajaloosõda Venega jätkub, kuni seal eitatakse tõsiasju, mida kogu ülejäänud maailm tunnistab, ja õigustatakse Stalini, Molotovi jt massimõrvarite välispoliitikat ning repressioone vallutatud maades. Mida rahulikum, läbimõeldum ja valikulisem on meie reageerimine Venemaa propagandarünnakutele, seda parem. Kui Venemaa toetusel produtseeritakse Eesti-vastane laimufilm, siis on meie asi muuhulgas tähelepanu juhtida sellele, missuguseid filme seal tehakse teistestki rahvastest - suurepärane näide on õigeusu kiriku kõrge aukandja õnnistusel (nii ongi karbile kirjutatud) aastal 2005 vändatud film "VENEMAA - noaga seljas. Juudi fašism ja genotsiid vene rahva kallal", mis võiks vabalt olla Goebbelsi ametkonna väheintelligentse ametniku looming.

Nõukogude ajal Eestisse tulnud venelastel ja nende järglastel tuleb valida, millele uhke olla: kas sellele, et nad elavad nüüd taas euroopalikult korraldatud riigis inimväärset elu, või sellele, et nad tulevad riigist, mis anastas poole Euroopast pooleks sajandiks ja tappis miljoneid inimesi. Mõlemat ei saa. Kui saaks kirja panna kõik, mis Eestis elavad eestlased ja venelased aastal 2006 omavahel rääkisid, siis oleks seda - julgen arvata - häbemata vähe. Üks lõppenud aasta hea uudis oli see, et Eestis elavate venelaste keskmine sissetulek on nüüd võrdne eestlaste omaga. See on suur saavutus, sest erinevalt eestlastest ja põlistest eestivenelastest ei ole Venemaalt tulnud venelastel elavat mälestust turumajandusest, mis aitaks uute oludega kohaneda. Kui hakkaksime nüüd veel ka üksteisega rääkima...

2006. aasta peamine peksupoiss ajakirjanduses ja mujalgi oli teadagi Riigikogu. Seda ennenägematust majanduskasvust, palkade ja abirahade suurenemisest hoolimata. Mis sellest teemast edasi saab? See sõltub Riigikogust endast, aga ka ajakirjandusest ja sellest, kuidas igaüks meist käitub. Valija ei tohiks anda oma häält inimesele, kes läbisegi riigiasjade ajamisega ostab, müüb, vahetab ja varastab. Kui annab, siis ärgu pärast imestagu. Kui poliitik tõesti ei raatsi mitte kummastki loobuda, siis võiks soovitada ühe Eestis hiigelannetusi teinud baltisaksa päritolu majandustegelase eeskuju. Kui temalt küsiti, kas ta Eestis äri ka ajab, vastas ta: "Ei. Eestis tegelen ainult heategevusega. Äri ajan teistes riikides. Eelistan neid asju lahus hoida." Niisiis: kes Eestis poliitikaga tegeleb, viigu oma äriasjad mõnda teise riiki. Või vastupidi!

Ajakirjandus. Ülalnimetatud Voldemar Kures meenutab jutuajamist Goriga 1934. aasta alguses, kui vapsid võimule väga lähedal olid. Gori kurtis, et tema "oma piitsutavate karikatuuridega osalt on tekitanud selle rahulolematuse meie praeguste olukordadega, vanema põlve riigimeestega, parlamendiga, kogu meie praeguse riikliku aparatuuriga, mis nüüd kannab vapside liikumist". Gori heitis endale ette, et tõi ""Vaba Maa" juurde tulles kaasa selle kraadepoisiliku vaimu, mis ilma valimata kõigele annab, kõike eitab, igale teeb "sinise silma"". Vaevalt Gori seda väites suurusehullustuse all kannatas. Kurese meelest oli tal tuline õigus. Veidi hiljem polnud meil enam ei parlamenti ega vaba ajakirjandust ega Gori karikatuure.

Ehk võetakse riigikogulaste tõepoolest kõrgete palkade kirumisel edaspidi arvesse neidki tõsiasju, et: 1. see palk pole seganud kolmveerandit (!) Riigikogu praegusest koosseisust mujale tööle siirdumast, 2. 2006. aasta lõpus oli ehitustöölisi, kelle palk oli riigikogulase omast suurem, ja tellereid, kelle kuupreemia oli sellest suurem.

Olulisematest asjadest jääb avalikkuses ilmselt kõne alla usuõpetus, täpsemalt selle kohustuslikkus keskkoolis ja gümnaasiumis. Raske on seada praegusest kõlbelisemat elu sisse ühiskonnas, kus ükskordühte peab teadma ja sellepärast ka teatakse, aga kümmet käsku võib mitte teada ja sellepärast ka ei teata. Igavikulistest asjadest mõteldakse meil veel vahest matustel. Peiedel enam mitte. Raske on öelda, miks selle asja arutamine nii emotsionaalseks on pööranud. Igatahes on taas õige aeg meenutada Saltõkov-Štšedrini "Ühe linna ajaloost" Glupovi linnapea soovitust oma järeltulijatele ses ametis: "Haridust edendada mõõdukalt, võimalust mööda ilma verevalamiseta."

Tervishoid ja pensionid on teiste riikide kogemuste põhjal otsustades igavesed teemad.

Iraagi sõda. Tekkinud arutelu on sümpaatne ja tähtis juba üksnes kui märk sellest, et mujal maailmas toimuv läheb meile korda. Seda juhtub harva. Küll tahame - ja õigusega -, et meil toimuv ja enam kui 60 aasta eest toimunugi teistele korda läheks.

Aastaid tagasi Tartu ülikooli aulas kõneldes ütles George Soros, et maailmas on asju, mida saab rääkimisega mõjutada, ja teisi, mida ei saa. Vaatas siis kuulajatele otsa ja lisas: "Aga teile pole vaja seda rääkida. Teie rääkisite ju Nõukogude Liidu surnuks." Minu soov aastaks 2007 on, et räägiksime ellu ammu otsustatud teadmispõhise Eesti ja sellesse sobiva õppekava ning kõrghariduskorralduse. Et kuuleks tänaval lauset: "Mida kuradit NAD seal Toompeal passivad, et ei saa seda uut õppekava ükskord vastu võetud."