AASTAPREEMIAD 2004: Meie nominendid

Areeni kultuuripreemia žürii kiidab nominente.

Jaan Manitski

vääris nominentide hulka sattumist muidugimõista oma kunstimuuseumi – esimese erakunstimuuseumi rajamisega Viinistus. See on pretsedent, mida võiksid eeskujuks võtta teisedki eesti kunstikogujaist miljonärid. Viinistu tasemel kollektsioon annab piisava läbilõike eesti kunstiajaloost alates Hoffmannist kuni Mäetammeni ning tõestab, et tänapäeva muuseumiks sobib ka märksa tagasihoidlikum hoone kui 700 miljonit maksev KUMU maja.

Tiina Lokk

Muuseas – kas keegi mäletab esimest PÖFFi, väikest idukest praeguse kolossi kõrval? Vaevalt. Praegu aga ei leidu Eestis inimest, kes ei teaks, mida tähendab lühendsõna PÖFF. Lisaks festivali loomisele on Tiina Lokk olnud ka noorema eesti režissööride põlvkonna koolitajaks-lektoriks filmiajaloo alal. Nüüd siis koolitab kogu rahvast. Ovatsioonid.

Priit Raud

… on mees, keda võib ilma naljata kutsuda Eesti tantsuguruks. Raud on Eesti kaasaegse tantsu raudvara, kunagine Tantsuagentuuri liider, olnud tegev Von Krahli teatri juures, käivitanud Kanuti Gildi. Rauda ennast laval tantsimas küll (enam) ei näe, tema on tantsu-manager, kuraator, seejuures väga usin ja tubli. Üheks suuremaks ettevõtmiseks on Uue Tantsu festival, mis sel aastal toimub juba 7. korda.

Peeter Lauritsa ja Ain Mäeotsa

…näitus “Mullatoidu restoran” on meie oludes enneolematu suurprojekt ja mitte ainult teostusmahult. Mitukümmend suureformaadilist lavastusfotot visualiseerivad looduse (või Emakese Maa) mässu liiale läinud inimkonna vastu ja teevad seda verd, vägivalda ja surma rõhutades.

Peeter Jalakas

“Eesti ballaadide” kohta on öeldud “loominguline triumf” ja “suursündmus”. Siiski ei maksa unustada, et kui Von Krahli teatri juht Jalakas oma hiigelprojekti käivitas, suhtusid väga paljud üritusse kahtlusega – kusagil heinaküünis Veljo Tormis, Tõnu Kaljuste ja butoh-tants?!? Jalakas läks hullumeelse ideega lõpuni ja suutis luua midagi sellist, mis pani teravkeelsed kriitikud katarsisest puterdama, lihtsal teatrikülastajal aga jalad värisema ja higi voolama. Braavo!

Magnus Ilmjärv

…elektriseeris oma läinud aastal ilmunud suur­monograafiaga Konstantin Pätsist kogu eesti ajalooteaduse, puhudes ka avalikku­ses lõkkele suurema huvi kodumaa ajaloo ja suurkujude paradoksaalsete tegude vastu. Reetmisel on hind, summeerib Ilmjärv, ja seda tarkust on kasulik ka tänastel poliitikutel meeles pidada. Pärast Ilmjärve raamatu ilmumist pole eesti ajalooteadus enam endine.

Mark Soosaar

Soosaare möödunudaastane autoportree “Liblikate kodu” on kindlasti üks viimase aja huvitavamaid dokumentaalfilme. Töö mõjus autori intrigeerivast skandalisti-imagost hoolimata siira ja värskena. Soosaar ise on tunnistanud, et alles pärast “Liblikate kodu” valmimist sai ta lõplikult täiskasvanuks. Isiklik, ilus ja hõrk lugu armastusest ja igatsusest. Samuti on Mark endiselt dok- ja antropoloo­gia­filmide festivali hing ja Pärnu kunstielu elavdaja.

Peeter Mudist

Peeter Mudisti raamat “Illustreeritud Mudist ehk Tobias” on esiteks monumentaalne ülevaade ühe Eesti isepäisema maalija loomingust, teiseks ka efektne kirjandusteos. Tavalises kunstialbumis panevad kriitikud asja paika, siin asendab seda kunstniku enda nägemus, sürrealistlikud tähendamissõnad ja memuaarifragmendid.

Hando Runnel

Hando Runnelil oli jälle üks töökas aasta. 50. köiteni jõudis “Eesti mõtteloo” raamatusari, mida kirjastus Ilmamaa Hando Runneli algatusel avaldab. Nii saab eesti mõte jäädvustatud ja huvilisele üldkättesaadavaks. Avaldas hea lasteluulekogu “Suureks saamine”. Tiit Lepp Fotoajakiri Cheese on Eesti meediamaastikul saavutus omaette – korraliku väljanägemisega, tuumakas, peaaegu reklaamivaba ning ­seejuures pole see ajakiri oma tegevust lõpetanud! Hetkel on lettidel kümnes Cheese’i number. Süda ja aju selle projekti taga on Tiit Lepp – vabakutseline fotograaf, Tartu kõrgema kunstikooli fototehnika lektor ning ajakirjade Eesti Loodus ja Eesti Loomaarstlik Ringvaade küljendaja. Ajal, mil üha jõulisemalt annab fotograafias tooni asjaarmastajate diktaat, tundub õige ja õilis näidata aastas neli korda 1700-le inimesele parimat, mida fotoobjektiiviga on võimalik tabada.

Jaan Kaplinski

…paistis silma oma ühiskondliku mõju poolest. Ta kinnitas, et ameeriklastele on vaja vastu hakata, ja hakkaski: tema algatatud liikumine Iraagi sõja vastu osutus kaalukaks ja edendas ühiskondlikku diskussiooni. Teine algatus oli selgesõnaline toetus sotsiaaldemokraatiale ning enda sidumine selle erakonnaga. Selge vaskpoolne enesemääratlus on olnud meil siiani üsna haruldane.

Aivar Tõnso

Muusik ja DJ Aivar Tõn­so korraldab väiksemaid ja suuremaid elektroonilise ja eksperimentaalse muusika kontserte ning festivali Hea Uus Heli. Tema plaadifirma Ulme­plaadid annab välja Eestis toodetud muusikat just selles valdkonnas. Ta motiveerib elektroonikuid tegutsema, katsetama, ta omal moel ka suunab neid. Tõnso hoiab elus eesti muusika marginaalseimat ja rajumat osakonda. Kui Tõnso seda ei teeks, siis kes seda teeks?

Kristjan Mändmaa

Nomineerimise põhjuseks pole mitte ainult tema tegevus graafilise disainerina (võib märkida tema raamatukujundusi Varrakule ja Tänapäevale ning Tallinna linna turismitrükiste kujundust), vaid eriti tema ettevõtmised erialahariduse arendamiseks. Mändmaa ei jäänud pidama oma legendaarse asjade seisu kirjeldava artikli “Sitt ehk põnevat Eesti graafilises disainis” (kunst.ee 3/2002) juurde, vaid asus osalema õpetuse uuendamisel Kunstiakadeemias, kus ta praegugi erakorralise dotsendina õpetust jagab. Samuti on värskendavalt mõjunud tema korraldatud külalislektorite loengud ja workshop’id ning õppereisid välismaale.

Lazer

Lazeril on disainis kiired, selged ja ­originaalsed ideed – eelmisel aastal mõjutas eesti disaini kolme märgiga: ID kaardi värviliste nägudega märk, Stereo logo ja uus Raadio kaks. Kuid tõe­näo­liselt mäletatakse teda aastate pärast pigem klubifolklooris kui disaini-tööde järgi. Lazeri pirue­tid avalikel üritustel külvavad õudu ja nalja. Tema ekstreemhuumorist saab aeg ajalt katalüsaator mõttekrampidest (ja lollidest kaaslastest) vabanemisel.

Rein Fuks

Pia Frausi minialbum “Mooie Island” on eelmise aasta parimaid plaate, Rein Fuks on selle bändi ninamees ja põhiline lugudekirjutaja. Tegelikult on preemiat väärt ka Fuksi panus hea muusika tutvustamisel ja propageerimisel. Eesti indi grand young man.

Ivar Kaasik

Berliinis elav Ivar Kaasik on väljapaistvamaid fotorealistikke maalijaid, põhimõtteliselt uus nimi eesti maalis, kelle näitused läinud aastal Tallinnas ja Kuressaares näitasid efektselt selle stiili uusi võimalusi. Banaalsetele motiividele annab ta ülevuse mõõtme ning manipuleerib julgelt madala/kõrge kunsti piiriga.

Tiit Ojasoo

Lavastaja Tiit Ojasoo suudab korraga kõnelda noore publikuga ja tuua teatrisse sotsiaalsust. Kindla peale väljaminevas riigiteatris on see erandlik. Oma lavastustega “Asjade seis” ja “Julia” on ta suutnud viia teatrit ka nendeni, kes sinna muidu ei läheks. Vanalinna Stuudio alanud uuendusprojekt on tema ja samas ka kodumaise otsingulise teatri Suur Võimalus, ohtlik ja suure läbikukkumisvõimalusega, kuid põnev.

Toe Tag

Hip-hop-kolmiku Toe Tag tänavune album “Legen­daar­ne” oli Areeni popmuusikakriitikute aasta 2004 parimate plaatide tabelis kohal number kaks. Parima kodumaise heliplaadina. Leidlikud tekstid, haiglaslikud looideed. Produktsiooni kirevuse, nutikuse ja uudsekõlalisuse poolest on järgmistel väga raske seda albumit üle trumbata.

Arne Maasik

Arhitekti haridusega Maasikut võib pidada Eesti parimaks arhitektuurifotograafiks. Kindlasti on olnud tema töödel väga oluline osa hoonete imago kujundamisel. Lisaks ajakirjafotodele on Maasik kureerinud väljapanekuid, nagu Eesti Arhitektide Liidu “Kortermaja ja asum” (2004). Fotonäitustest võiks esile tuua Kalle Vellevoo loomet portreteerinud ekspositsiooni “Majad”, mis koosnes mustvalgetest teostest, ja mõned aastad tagasi tutvustatud New Yorgi sarja.

* Aastapreemia žüriisse kuulusid Margit Adorf, Kalev Kesküla, Harry Liivrand, Siim Nestor, Karin Paulus ja Maria Ulfsak, Hans H. Luik, Tiina Kaalep, Jaan Ruus, Mart Juur, Tanel Veenre, Tõnu Kaalep ja Pekka Erelt.