Kremli tähtede all. Tallinn, 2002. Kirjastus Monokkel, 279 lk.

     Lugedes hiljuti läbi Henry Kissingeri mõtte ja faktitiheda uurimuse “Diplomaatia”, tundsin end mõnevõrra kurnatuna. Tekkis kohe hästi kange soov lõõgastada end millegi  lahedalt naljakaga. Ja ennäe – pooljuhuslikult sattusid pihku hoogsalt, kohati lausa vodevillilikult kirjutatud Tema Ekstsellentsi, suursaadik (tiitel on muide eluaegne) Mart Helme diplomaatilised memuaarid. Need põhinevad nii kirjalikel materjalidel kui ka eelkõige autori enda mälul.

Hr. Helme aktiivne poliitiline tegevus algab 1994. välisministeeriumi nn vene büroo juhina. Põletavamate probleemide seas olgu mainitud vene vägede evakueerimine, siiajäävate erusõjaväelaste edasine saatus, Paldiski tuumareaktor, Ämari sõjaväelennuväli, suhted Balti naabritega. Üsna keeruliseks kujunesid Eesti–Läti merepiiri märkimise läbirääkimised 1995. aastal. Kohati kulgesid nad vägagi tormiliselt: läti rahvuslasest peaminister Maris Gailis, teda saatev välisminister Valdis Birkavs ning meie huvide eest viimseni seisev patrioot Helme sõna otseses mõttes mõnikord lausa karjusid üksteise peale. Huvitav siiski, mida konkreetselt karjuti ja mis keeles? Lõpuks sekkus tülli tolleaegne peaminister Andres Tarand ning käskis kisma lõpetada. Jõuti ette valmistada mõlemaid pooli enam-vähem rahuldav kompromisstekst. Hiljem olevat Gailis Tarandile öelnud, et eestlastel on pagana kõvad diplomaadid – seega ka Tema Ekstsellents ise.

     Põhilised raskused olid noorel, taasiseseisvunud Eesti diplomaatial muidugi venelastega. Loomulikult ei saadud läbi ilma vastastikuse üliemotsionaalse tõe näkku ütlemiseta. Näiteks üks vene poolsetest  läbirääkimiste delegatsiooni juhtidest, Vitali Tšurkin,  loopis ägedusehoos pliiatseid ja märkmepabereid, lajatas  korduvalt peopesaga lauale ning aina räuskas “jolki-palki!”(=”kuused- kepid”). Arvestades vene keele rikkust, piirdus  idanaaber tõesti väga tagasihoidlikult siivsa, kuigi mõnevõrra monotoonse sõnavaraga.

     Mart Helme ametialase karjääri üheks kirkamaks tähiseks sai kahtlemata toimekas osavõtt kuulsate juulilepete ettevalmistamisel ja nende allkirjastamisel. Ajaloolise väärtusega on tema meenutused presidentide Lennart Meri ja Boriss Jeltsini vahelistest pikkadest vestlustest, samuti tähelepanekud mida keegi sõi ja jõi (nii eelistas Venemaa riigipea juua desserdiks Amaretto likööri). Alguses oli vene tsaar üsna kuri, heites eestlastele ette 1991. aasta jaanuaris sõlmitud lepingute rikkumist ning siinsete venelaste diskrimineerimist. Meeldetuletuseks: eesti poole arvates kaotasid lepped kehtivuse koos Nõukogudemaa varinguga, venelased olid aga loomulikult teist meelt. Meri ei löönud vihasest rünnakust sugugi kõikuma, vaid osutas rahulikult vene kolleegi ebapiisavale informeeritusele selles küsimuses. Lõpuks käratas Jeltsin välisministrid hoogtööle ning vajalikud paberid valmisid mõne tunni möödudes.

     Rahvuslasest riigimehe käekäiku vormis paljuski  kirjanikust presidendi Lennart Mere ettenägelik soosing. Tema erakordsel isiksusel peatutakse memuaarides korduvalt. Näiteks Kremlis korraldatud pika lõunasöögi ajal märkas autor äkki kohkumisega, et Meri on tukkuma jäänud ning koogutab peaga nagu koormat vedav hobune (või ikkagi kaamel?). Üle laua põrnitses pahuralt oma tukkuvat ametivenda  sõrmi trummeldav  kogenud joodik Jeltsin. Kriitilise olukorra suutis Helme lahendada ülimalt osavalt, viies  jutu mõlemat erutavale vene põllumeeste olukorra teemale.

      Kuid hoopis vilunumat diplomaatilist diskreetsust ilmutab härra suursaadik lõunasöögile eelnenud mõlema presidendi veerandtunnilist nelja silma kohtumist kommenteerides. Selle põhisõnum väärib igati tsiteerimist: ”Minult on küsitud ilmselt just selle veerandtunni tõttu, mis presidendid võõraste silmaparideta omavahel veetsid, kas vastab tõele, et Jeltsin näitas Kremlis Merile tema KGB toimikut. Loomulikult ei saa ma seda ei kinnitada ega ümber lükata”(lk 27).

      Mart Helme edasine diplomaatiline karjäär jätkus üha tõusvas joones suursaadiku ametikohal Moskvas (1995-1999). Seal ootasid teda peaaegu Heraklese väärilised teod – kõigepealt tuli kiirkorras parandada saatkonna  kõikvõimalikku turvalisust, teostada juurdeehitusi, muretseda antiikmööblit ja vabaneda mittevajalikest kaastöötajatest. Liisk langes muuhulgas ka kultuurinõunik Olga Bunderile ja hiljuti kaheksakümne aastast juubelit tähistanud majandusteaduste akadeemikule Mihhail Bronšteinile. Omamata piisavaid volitusi  huvitus viimane väga mitmekülgsest informatsioonist ning seetõttu oli härra suursaadik sunnitud lugupeetud akadeemiku sõna otseses mõttes saatkonnast välja viskama.

     Raamatu autor esineb vägagi perekeskse inimesena, oma arvult teisele, noorele abikaasale Monikale pühendatakse palju liigutavaid lehekülgi. Mõnikord lausa näib, nagu esindaks Eesti Vabariiki mitte niivõrd hr. Helme, kui ainuisikuliselt tema teinepool: Monika lobises vaimsetel teemadel teiste diplomaatide naistega, Monika arvas, Monika laulis, Monika korraldas laata – Monika, Monika ja ikka jälle see imeline Monika! Väga meeliülendav, tõepoolest.  Oh, oleksid meil  kõik diplomaadid oma peredele (ja mitte ainult neile)  nii truud. Silmnähtava asjatundliku südamesoojusega pajatatakse ka söögist ja joogist.

     Vene tippametnike (viimaseid nimetatakse reeglina bojaarideks) suhtes on hr. Mart Helme väga kriitiline, eks ikka venelaste deržaavamaigulise šovinismi pärast. Memuaristi üldhoiakut Venemaa suhtes võiks iseloomustada  ülimalt võõrastavana, isegi russofoobsena. Kui ma aga lugesin tema mõtteid Soome mõnikord kolonialismimaigulisest Eesti-poliitikast, siis veendusin, et aatemehele on igasugune konformism lihtsalt vastuvõtmatu! Minu imetlus!

      Suurteost lugedes hoomasin eriti sügavalt hr. Mart Helme lausa traagilist lõhestatust: ühelt poolt  heitles ta pervoprestolnajas (st Moskvas) suurvene imperialismiga, teisalt aga  kangutasid kodumail intrigaanid ning kadetsejad tema saadiku tooli. Sel ajal kirjutas ta “Päevalehes” pseudonüümi Martin Kirk all, tehes pihuks ja põrmuks välisminister Riivo Sinijärve Venemaa suunalised ponnistused. Kui aga ülemus otsesõnu aru nõudis, siis raius Helme nagu tshetsheeni vabadusvõitleja: ei kirjutanud ja punkt!

Ühele põhimõttekindlale aatemehele ei pruugi rutiinne välisteenistus sugugi sobida. Ja nii siirduski suursaadik Helme oma Suur- Lähtru mõisa, kus mõisaproua Monika aeg-ajalt laulab ekskursioonile saabunud külalistele.

      Mõningase kahjutundega jäi Tema Ekstsellents ilma nomenklatuursest komandeeringumaa aumärgist, kuigi siin resideerinud saadikule Aleksei Gluhhovile annetati Maarjamaa rist, millest tänamatu suurvenelane blameerivalt-avalikult keeldus. Oh neid väiklasi venelasi küll! Näiteks allakirjutanu ja kapten Rein Helme on samuti veel Eesti aumärkidega dekoreerimata, kuid läheneva vabariigi aastapäeva eel talume siiski mehiselt meile osakslangenud ülekohut.

P. S. Praegugi meenutatakse Tema Ekstsellentsi ehk kõige tuumakamat omaaegset mõtet: ”Mida vähem vene transiiti, seda rohkem on iseseisvust!”  Eriti tihti tavatseb sellel millegipärast mõtiskleda akadeemik Mihhail Bronštein.