Antud liikumise üheks kõige värvikamaks ja jõulisemaks esindajaks on kujunenud karismaatilise jaapani helifriigi Kawabata Makoto ümber koondunud sõprade muusikute ja kunstnike ring, mille ühiseks nimetajaks on Acid Mothers Temple.

1965. aastal Osakas sündinud Kawabata on aktiivselt muusikaga tegelenud alates 70ndate lõpust. Olles mänginud arvukates eriilmelistes kollektiivides (Baroque Bordello, Mainliner, Musica Trasonic, Toho Sara, Tsurubami jt.), jõudis mees aastal 1996 Acid Mothers Temple asutamiseni.

Sageli on seda umbes 30-liikmelist grupeeringut ekslikult peetud ka religioosseks kultuseks. Pigem oli ikkagi eesmärgiks luua väljund mitmetele andekatele, kuid tundmatutele muusikutele ja liitumise eelduseks mingi ühine “vibratsioon” ning sarnane elustiil.

Kawabata enda sõnul puudub grupil kindel liider. Kõigil on omad head ja halvad küljed. Kawabata talent aga avaldub just muusikalise produtsendi rollis.

Esialgu ei olnud omaette eesmärgiks üldse AMT nimelise püsiva bändi loomine. Selleni viis asjade loomulik käik. Aastal 97 ilmunud Acid Mothers Temple’i debüütplaat sai ülemaailmselt elitaarsemates popmuusikaringkondades ülihea vastuvõtu osaliseks. Järgnenud turneed (varem kontserte ei antud) Euroopas ja Põhja-Ameerikas ning andeka folkmuusiku Tsuyama Atsushi kaasamine, lisasid püsiva ansambli loomiseks kindla aluse.

Viimase kuue aasta rohkete laivesinemiste atraktiivsus ning meeletu plaadiproduktsioon - nii AMT enda, kui ka liikmete sooloprojektide albumite ja erinevate kordustiraazhide näol (Nt hiljuti ilmus uuesti 10 CDst koosnev Kawabata Makoto “Early Years 1978-1981”) - on viinud ansambli juba püsivama tähelepanu orbiiti.

Ei saa märkimata jätta ka väljaannete geograafilist ulatust. AMT ja tema liikmete plaate on ilmunud tundmatute väikeleibelite all Jaapanis, USAs, Kanadas, Norras, Inglismaal, Itaalias ja järgmine album "St.Captain Freak Out and the Magic Bamboo Request"ilmub lähiajal eksklussiivselt Soomes, Ektro Records’i vahendusel. Kas siin ei peitu mitte üks ansambli globaalse invasiooni põhjusi? Või on tegemist juba tagajärjega?

Igatahes on saanud AMT-st üks viimase aja enim kõneainet pakkunud Jaapani band Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Ja samas ei tunne AMT end ise Jaapani scene’i esindajana, vaid pigem sarnaselt mõtlevate inimeste rühmitusena, kes ei püüa eristuda ei stiililiselt ega geograafiliselt.

Suhtumist peegeldab ilmekalt Kawabata väide, et muusikuna püüab ta kindlate stiilikategooriate ja koolkondade järgimise asemel, arendada kosmiliste signaalide vastuvõtuvõimet, et õppida vahendama üha kõrgemate dimensioonide helisid kuni absoluutse muusikani välja. See on juba kättesaamatu kaugus, aga asi mille nimel üldse tasub muusikaga tegeleda.

AMT loomingu näol on tegemist ausalt otsekohese muusikaga, mille esitajad pole mitte pillide taha põgenenud, vaid haaranud need selleks, et end väljendada kosmilistesse mastaapidesse ulatuva ekspressiivsusega, mis esitamise ja kuulajapoolse kogemuse hetkel (ja miks mitte ka tagantjärele) tagab läbi seina mineku, vee peal kõndimise või mis iganes muu üliinimliku võime – ehk siis tripikogemuse selle sõna kõige otsesemas tähenduses.

AIVAR TÕNSO