Nauditavad vormid, huvitav faktuur: Jaak Soansi skulptuur, taustal Urmo Rausi maalid. (Jaanus Heinla)

Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus “Abstraktne”
Kuraator Leonhard Lapin.
Tallinna kunstihoones, avatud 14. augustini.

Tekstis meenutab kuraator heroilisi lehekülgi 1960. aastatest, mil abstraktne kunst oli tõepoolest midagi avangardset ja revolutsioonilist, kuna oli selge alternatiiv sotsrealismile, figuratiivsele ja nn temaatilisele kunstile. Nii oli see läänes juba 1950. aastatel muutunud külma sõja relvaks, mis murdis läbi ka “raudsest eesriidest”. Lapin on broneerinud kunstihoone näituse kõige tähtsama koha Lola Liivatile, kes 1957. aastal Moskvas ülemaailmsel noorsoofestivalil nägi esimest korda ameeriklaste ekspressiivset abstraktsionismi ja on sellele tänini truuks jäänud. Veel 1980. aastatel alustas selle koha peal ekspositsiooni Georgi Markelovi Lenini büst.

Aeg aga läks. Abstraktsest kunstist sai ametlik kunst ja meilgi jäi ta vaatamata tõrjutusele ikkagi “põranda peale”. 1960. aastail materdati abstraktset kunsti ja selle põhiideoloogi Clement Greenbergi, kuidas jaksati. Abstraktne kunst muutus kodukaunistuslikuks kunstiks ja nii võib siiani ladina-ameerika seriaalides näha seintel abstraktseid pilte. Mingi huvi sellelaadse kunsti vastu tekkis 1980. aastatel transavangardi laines, aga üldiselt unustati meilgi abstraktsionism popi- ja hüperrealismi vaimustusega.

Üks peaks olema selge: vaevalt tuleb abstraktsionism ei tea mis kunstiajaloo pendeldustega enam tagasi. Lapini jaoks nõuab abstraktne kunst “filosoofilist baasi” ja “intellektuaalset analüüsi”. Nii oli see meil veel geomeetrilise abstraktsiooni ajal: Tõnis Vindi esoteeriline koolkond, Lapini enda, geometriseeritud kujunditel põhinev nn objektiivne kunst, looritatud erootiline kunst, rahvakunsti ornamentika, abstraktne vormikeel skulptuuris jms.

Praegusel näitusel midagi kontseptuaalset vormi tagant läbi ei paista, kui välja jätta Jaan Elkeni monumentalism ja Lapini enda ponnistused. Näeb küll huvitavat maalitehnikat ja faktuure (Urmo Raus, Sven Saag, Katrin Amos), fantaasiaid käivitavaid arabeske (Andres Sütevaka), nauditavat kolmemõõtmelist vormi (Jaak Soans ja näituse üks tippe – Ekke Väli installatsioon), puhastatud geomeetrilisi vormimänge (Maret Olvet, Marje Üksine), sekka esteetilist erootikat (Mall Nukke, René Kari). Lõpuks ka Lapini enda “Geomeetria ilu”. Aga ainult ilu!

Põhimõtteliselt on Lapin koondanud näitusele tõepoolest “abstraktsiooni”. Kui küsitakse, mis see abstraktne kunst siis õieti on, tuleks vastata Michael Seuphori sõnadega: “Abstraktne on pilt, kus me midagi reaalsusest ära ei tunne”. See aga ei tähenda, et pildil puuduks pildiväline tähendus. Abstraktsionismi klassikat tuleb mõista pigem selle järgi, mida pildil pole: kunstnike teooriad, manifestid, poliitiline vastasseis, autobiograafilised assotsiatsioonid jne. Neid mõttearendusi tuli näitusel harva ette.

Tajupsühholoogia, eriti geštaltpsühholoogia, samuti mitmed kunstiteooriad, on uurinud inimese silma vormitaju: milline on ideaalilähedane, milline on norme rikkuv, ärritav vorm. Abstraktse kunstikeelega tuttav vaataja leiab siit oma silmale kas hedonistlikku naudingut või siis eemaletõukavust. Huvitaval kombel kasvab aga peale üha enam noori kunstnikke, kes huvituvad abstraktsest maalist, sellal kui nende eakaaslasi huvitavad uued hüperrealismile lähedased arengud ja sotsiaal-kontseptualistlik kunst. Huvitav, kuidas said noorema põlve feministlikud ja kõikvõimalikele vähemustele orienteeritud kuraatorid lubada Lapinil kunstihoones sellise näituse teha? Paistab, et kõik hoovad pole veel nende käes.