Foto: Bandcamp

Umbes-täpselt alates gängstaräpi tõusust mein­striimi on hiphopis olnud koht – ja tundub, et isegi vajadus – tõsiseltvõetavaks räpiks. Ma ei mõtle siin Tema Pühadust „for reali“. Vaid reaktsiooni sellele, et kui gängsta­räpi pealiiniks jäi räige hedonism ja miso­günism, jõhker vägivald ja kriminaalsus, kleepusid need omadused kogu räpile ja siiani leiab inimesi, kes peavad räppi puhtalt kuritegelike või kuritegelikkust etendavate jõmmkärakate muusikaks. Tekkis tellimus räpile, mis oleks ­gängstast puhas. Mis oleks intelligentne, teadlik elust laiemalt kui narkodiileri tänavanurk ja, khm, woke,ning muusikaliselt kunstipärasem ja filigraansem. Ja nii on alal tegutsenud lai valik artiste, kes on laia silmaringiga soulipoisid või kasutavad päris instrumente või kas või kohe päris džässi ja psühhedeeliat. Ega tänaseks olukord suurt muutunud pole. Trap on keskmise arvamuse kohaselt samasugune nürimeelne elunautlemine, seksism ja vägivald ja kõik.

Ning tollel rõhutatult kunstiliste ambitsioonidega räpi territooriumil on oma vakantne koht abstraktsel, sürrealistlikul ja eksperimentaalsel hiphopil. Mis rõõmustab kindlasti kriitikutest, hipsteritest ja heli­gurmaanidest peent seltskonda ka sellega, et ei ole nii koguperesõbralik, nagu näiteks The Roots, Kendrick Lamar, Tyler, the Creator ja sellised võivad olla. Mõtlen siin artistide rida nagu Cannibal Ox, Run the Jewels, Death Grips ja nii.

Selle nimekirja otsa sobitub hästi JPEGMAFIA. 30aastane Barrington DeVaughn Hendricks, kellel on ülikoolist ­ajakirjaniku diplom ja kes on töötanud ja teeninud aastaid USA armees. Just armeeteenistuses, Jaapanis, hakkaski mees muusikaga tegelema – õppis ja harrastas produtseeerimist, sämplimist, räppimist. Oma mõjutajatena on ta nimetanud artiste Ol’ Dirty Bastardi, Throbbing Gristle’it, Hansonit, Ice Cube’i ja The Backstreet Boysi (allikas Wikipedia).

„All My Heroes Are Cornballs“ on JPEGMAFIA kolmas album. Ühtlasi tema seni kõige mahedam, rahulikuma oleku ja selgema gruuviga teos. Lugude põhjad ei rabele seekord nii metsikult ja ettearvamatult kui möödunud aastal ilmunud ja ta kunstnike, kellega arvestatakse, sekka tõstnud albumil „Veteran“. Siin on isegi mahlakat souli ja funk’i, aga siiski lööb sisse metal-kitarre ja hardcore-elektroonikat, mis näitab, et ta meel ei püsi taltunult paigal ja ohutut sulepatja temast veel nii pea ei saa.

„All My Heroes Are Cornballs“ on fantaasiaküllane, reaalsust moonutavate efektidega, ootamatute pööretega tekstide ja helide kihtide kuhi, mida lõpuni kinni vist ei püüagi või siis läheb sellega hulk-hulk aega.

Ma küll spekuleerin jultunult võõraste inimeste retseptsiooniga, aga ­JPEGMAFIA toodi juba eelmise albumi puhul eksperimentaalse lähenemise eeskujuks, ning ilmselt see jätkub uue plaadiga – noh, see on teos, millest rääkides kasutatakse kiituskõlksu „võimalik, et aasta album“ –, ja sedasi jääb mind siiski häirima, et ega ta tõsiste inimeste poolt kirutud tänapäevasest träpist ja mumble’ist nii väga kaugel polegi. Tema räppimismaneerid on isegi viisakamad ja traditsioonilisemad kui mõnel träpifriigil. Ehk siis: ma ei näe põhjust, miks uhkelt katsetajaks kiidetud JPEGMAFIA muusika on keerulisem kunst kui Thaiboy Digitali, Noir Brenti, Fijimacintoshi, Duwap Kaine’i, Herme$e või Pollari muusika. Lihtsalt seepärast, et ta hoolib vähem gruuvist?

Aga ei, jaa-jaa – „All My Heroes Are Corn­balls“ on ülemise riiuli kraam ja seigelda sellega saab.