Lastele keelatud: Eestis näeb J?kabs N?kumsi tagumenti ja muudki alates 15. septembrist CC Plazas. Läti tuntuim näitleja Uldis Dumpis (vasakul servas) viibib ekraanil sama vähe kui Kaljo Kiisk, aga nii, et isegi tervet nägu pole näha. ACUBA FILM

12.34

Sel ajal, kui kogu filmirahva koorekiht ja vesisem osa olid teel Cannes’i või juba kohal, sõitis Eestist Riia poole tagasihoidlik seltskond, kel sihiks Eesti-Läti-Sloveenia koostööfilmi "Pantvang" esilinastus. Roolis filmi operaator ja produtsent Arko Okk, kõrval tema tähelepanelik abikaasa Sandra ja tagaistmel Ekspressi ajakirjanik.

18.28

"Maandume" Riias lõunanaabrite kohaliku Coca-Cola Plaza lähedal tillukeses parklas. Lähedalasuvas Salt’n’Pepperi kohvikus ripub telekas, Arko palus baarmanil MTV kanali rahvusliku LNT1 peale keerata, kus poole tunni pärast esilinastuva filmi lavastaja Laila Pakalnina on otse-eetris, peale meie ei heida teleri poole pilku ükski külastaja. Niipalju siis huvist omamaise filmikunsti vastu. Saate formaat meenutab pigem Tartu kui Tallinna "Terevisiooni". Ekraanile ilmub Kaljo Kiisk (kelle cameo filmis, nagu hiljem selgub, on täpselt seitse sekundit pikk), kes vastab intervjueerijale midagi stiilis, et "väikseid rolle ei ole olemas". Oluliselt pikema ekraaniaja saab filmis Jaan Rekkor.

19.15

Esikas. Kobarkino uksest sisse astudes leiame end hoopis Stockmanni toiduosakonnast. Õige koht on teisel korrusel. Ei ole punast vaipa ega staaride promenaadi. Ent selle eest on kino punaseid tagumikke täis kleebitud. Tegu on Laila Pakalnina uue filmi plakatiga. Ainuke film siin kinos, mis staarinägusid enesereklaamiks ei kasuta. Tegu üle aja ühe Läti filmiga, mille tootmine on jõudnud ka tulemuseni. Eks siingi oli Cannes sihiks, kuid seekord ei osutunud film valituks. Tänaseks on koopia saadetud juba Veneetsiasse ja Locarnosse.

Sügis tuleb Lätis tihe – ees on üle aasta toimuv festival "Arsenals" ja ka Läti filmifestival. Selleks ajaks peaks valmis saama veel kaks mängufilmi. Kolm on päris hea saak, kuigi Eestiga võrreldes on filmide eelarved siin ikka low-budget’i piirimail. Kõvasti alla kümne miljoni krooni. Ja hea, kui üle viie.

Laila kutsub lavale pea pooled saalisolevad inimesed – assistentidest alustades ja toitlustajatega lõpetades – see on ju ainus kord, mil kõik need asendamatud inimesed aplausi osaliseks saavad. Õhkkond on soe, kuid ootusärev.

Esikapublik pole päris see, kelle pealt võiks lugeda, kuidas lätlastele Laila absurdimaiguline huumor ja iroonia peale läheb, ja minul, kes ma ahmisin dialoogitõlget paberilt, oli raske kaasa naerda või nutta. Lugu on esiotsa jabur mis jabur – kaaperdaja sunnib reisilennuki maanduma Riias (sest terroristile juhuslikult meeldivad R-tähega linnad). Ainsaks vabatahtlikuks pantvangiks jääb talle seitsmeaastane poiss, kelle nõudmisteks on kohalik šokolaad ja lätikeelne turismi-CD. Sealt ammutatakse mõte pressida välja laulupidu ja laskesuusatajate demonstratsioonesinemine, mida siis illuminaatoritest, suu kõrvuni, vaadatakse. Kaamera jälgib isepäise uimasusega mitmeid tegevusliine, mis omavahel lõpuks lennuväljal "lõimuvad". Domineerib lokaalne kolkalikkuse pila, mis internatsionaalsema auditooriumini ei pruugi jõuda.

Läti kultuuriminister Helena Demakova, kes on Laila suur fänn, ei saa esilinastusel osaleda. "Pantvangi" toetasid aga lisaks Läti kultuurkapitalile ka Eesti kultuurkapital ning kultuuriministeerium.

21.03

Laila on kaamerate ja ajakirjanike piiramisrõngas. "Kas sa ei karda, et pahandad kaasmaalased sellise pilaga ära?" küsin. "Ei, ei usu. Ühest küljest on see film kõigist rahvustest. Ja teisest küljest, nad saavad naljast aru küll. Aga jah, olin nädal aega Taiwanis, ja telefon näitas kogu aeg mingit tundmatut numbrit. Tagasi helistada ma ei raatsinud, saatsin sõnumi, et räägime 17ndal, kui tagasi jõuan. Sain vastuseks, et "kes iganes on selle taga, et filmi reklaamitakse lausega "Terrorist tellib laulupeo", võtku see lause kohe plakatitelt ära. Tegu oli Läti rahvusliku koorilaulu ühinguga, keda see lause ärritas ja solvas. Nad polnud ju filmi näinudki, aga juba nõudsid ei tea mida. Mind see ei heiduta, igasugune skandaal, vaadake või "Da Vinci koodiga" kaasaskäivat ažiotaaži, mõjub filmile positiivselt. Igatahes, helistasin kohe Diena toimetusse, kus reklaamid ilmusid, ja hoiatasin, et ärgu jumala eest midagi kuskilt maha võtku."

Laila meenutab ka lugu, et kui eesti tõlk stsenaariumi Arko ja näitlejate jaoks ümber pani, siis oli ta kuni sinnamaani, kus terrorist tellib laulupeo, mõelnud, "täpselt nagu Eestis". Aga selle koha peal ohkas kergendatult, et "õnneks ei ole Eestis".

22.49

Oleme Riia lennujaamas, kust toimusid "Pantvangi" võtted. Ootame Dublini lennukit, millelt peaks maha astuma üks filmi peakangelane, endine tipplaskesuusataja J?kabs N?kums. Tema tagument, muide, kaunistabki filmi plakatit. Tegelikult on veider see, et linnapildis ühtegi plakatit silma ei hakka – reklaami peale raha ei raisata. Samas kummaline – filmitootmist küll riiklikul tasandil tillukeste summadega toetatakse, mitte nagu Leedus, kus riik on filmikunsti oma prioriteetide hulgas välja lükanud ning seal tegeletakse peamiselt vaid teenuse osutamisega – kuid uhkust nagu ka ei tunta.

Nädala sees on peopealinnas Riiaski raske leida kohta, kus boheemlaslikult võiks hommikuni tähistada. Lähim bensiinijaama küljes külitav pitsabaar Lulu sobib küll. J?kabs N?kums pihib siira murega, kuidas Riiast on saamas prostitutsiooni pealinn. Paar tundi lennukis koos Iiri poissmeestega, arusaadav. Soome fotograaf Jarno Juuti Iltalehtist aga veenis mind samal ajal, kuivõrd tõsine on Eesti aidsiprobleem. "Vähe sellest, et te seal omavahel, te nakatate ju meie mehed ka aidsi! Ja üldse, ma olen kolm korda Kosovos käinud, aga kõige hullem koht maailmas on ikkagi Narva-Joensuu."

Teine päev

14.12

Ehituspalavikus Läti pealinn ähvardab oma kaunist rohelist panoraami kaotada, selle asemele kerkivad Merko ehk siis Merksi ehitatavad Panorama Plazad – pilvelõhkujad ei lõhu niivõrd pilvi, kuivõrd miljööväärtuslikku agulikultuuri. 150aastased pärnad, mis pole seni kellelegi ette jäänud, peavad nüüd tegema ruumi uutele klaasist ja betoonist büroohoonetele. Istume Laila ja tema abikaasa Jurisega nende õunaõitevahuses hiigelsuures aias, grillime kanakoibi, kirume vastutustundetult paanikat külvavat meediat, Lätit tabanud jõhkrat röövkapitalismi, kus ellu jäävad vaid kõige sitkemad. Vahepeal pistab pea ukse vahelt välja poeg, kel seljas erk-kollane "Welcome to Estonia"-logoga särk. Pidavat olema trendikaup ja koolis oled kohe tehtud mees, kui sihuke särk seljas.

Juris Pakalnins, kes on ka VGIKi haridusega režissöör nagu Lailagi, kel küll on dokumentalisti eriala ja ajakirjaniku kutse, on oma naise kõige karmim kriitik. "Mina oma rahvast küll nii halvasti ei arva," mõtleb ta valjult, kommenteerides Laila filmis kõlavat repliiki: "No on idioot, täpselt nagu eestlane!" Aga rahvusest edasi rääkides, Eesti patriootilise hiti "Nimed marmortahvlil" järgi hakkasid ka lätlased kärmelt oma rahvusühendavat draamat väntama, ja teevad seda siiamaani. Sellena mõeldud megaprojekt "Riia väravad" on neelanud miljoneid, pooled peaosalistest on juba surnud, filmi on mitu korda ümber võetud, ja lõpp ei paista ikka veel. Tragöödia, mitte draama.

17.48

Oleme taas Riia lennujaamas, ja Helsingist saabub veel üks külaline – Aku Louhimies, Areeni kaanepoiss mõni kuu tagasi. Laila jääb meist maha, kirjutamaks järgmise päeva jaoks artiklit, sest tema põhitöökoht ja sissetulekuallikas on hoopis kolumnistitöö Läti suurimas päevalehes Diena. Ta on respektaabel arvamusliider, kellelt küsiti näiteks kommentaari "Da Vinci koodi", filmi, mis tema enda mängufilmi esilinastust edasi-tagasi solgutas, saatvate probleemide kohta. Juuni keskel aga läheb tal jälle võtteks, valmib lühifilm "Tuli" sarjast "Elemendid". Selle esimene osa "Vesi" osales tänavu Berlinale lühifilmide võistlusprogrammis.

Laila Pakalnina

(sünd 1962), abikaasa Juris Pakalnins, kaks last.

1991 lõpetas ta VGIKi režissöörina, enne seda õppis Moskva ülikoolis teležurnalistikat.

Tuntumad filmid – dokumentaal "Buss" (2004), mängufilmid "Püüton" ja "King" (1998, PÖFF, peaosas Jaan Tätte).

Läbimurre tuli dokumentaalfilmidega "The Ferry" ja "The Mail", mis kuulutati 1996. aastal Cannes’is FIPRESCI žürii poolt parimateks.

Võitnud auhindu "Arsenalsi", Oberhauseni, Imola, Veneetsia filmifestivalidelt.

Autasustatud Itaalia teeneteordeniga aastal 2006.