Accept @ RockCafe Foto: Mart Sepp

Tagantjärgi mõeldes, väga eluterve moodus endal lisaenergiat maha rabelda. Ainult eriti kahju, et seda filmda ei õnnestunud. Oleks Accepti meestele ka näidanud nüüd.

Põhivaidlus Acceptiga seoses tundus kontserdile eelnevalt olevat ikkagi see, kas tegemist on ainult minevikumälestusega või ka millegi reaalsega kaasajas. Nagu ütles üks tuttav kontserdil: “uued lood tunduvad head küll, aga ma ei saa sellest Dirkschneideri-nostalgiast üle!”

Päris paljudel mu ootamatutel tuttavatel on see poisikese-hevifaas peal olnud, suhteliseks üllatuseks, aga ega siis tõsiselt võetaval inimesel sellist pea karikatuurset muusikat täiskasvanuna enam kuulata ei kõlba. Need, kes julgesid aga näha Acceptis midagi enamat, need said Rock Cafe’st korraliku kahetunnise keretäie, mille järel valutavad liikmed ennast veel ilmselt mitu tundi tunda annavad. Samuti nagu need, kes Accepti klassikalist lauljat Udo Dirkschneiderit taga igatsedes ei tahtnud tunnistada, et uus laulja, ameeriklane Mark Tornillo sellele saksa blondile kriiskajale mitte millegagi alla ei jää.

Maksimalistlikus hevis on muusikaga sama oluline ka kogu see show, mis sinna juurde käib. Ärge tulge mulle ütlema, et Rammsteini laivide puhul on muusika esikohal, ega ikka ei ole küll.

Rammstein kuulub pigem Cirque de Soleil’i, või tegelikult isegi Grand Guignoli maailma. Rändtsirkus, mille keskseks motiiviks on meelelahutus. Accept ei ole sellest tegelikult kuigi kaugel.

Soomes soojaks mängitud täpne playlist tuleb esitusele ka Eestis – lisalugudega koos 22 lugu puhast vanakooli hevi – ning kinnitab veelgi hüpoteesi, et Accepti kahetunnine ülitäpne, ülitehniline ja veatu esinemine on hoolikalt selgeks harjutatud entertainment-act, milles on juhusele vähe ruumi.

Kas see on tagasilöök 60ndate lõpu ja 70ndate aastate improvisatsioonikesksest rokk-kontserdi formaadist? Jah ja ei. Mõneti oleks ju tore lasta end üllatada, aga teisalt see, mis Accept selle kahe tunni jooksul korraldada suutis, on ikkagi täiesti monumentaalne. Meeste vanus kõigub tänaseks 47 ja 62 vahel (kõige noorem on pragune trummar Stefan Schwarzmann ja vanim teine kitarrist Herman Frank), aga lausa valus oli vaadata, kuidas enamusele teismelistele lihtsalt tuul alla tehakse, seda nii jõulisuse, karisma kui professionaalsuse osas.

Juba intro ajal, kui mehed kavale tulid, oli esimseks positiivseks üllatuseks see, kuidas naeratasid rahvasse kaks põhimeest, kitarrist Wolf Hoffmann ja bassimees Peter Baltes (kes on ka kaks Accepti algkoosseisu liiget). Metalimaailmas peaks pigem küsima, mis sul viga on, et sa naeratad?

Tihti ei luba korralikult lihvitud imidž sellistel tundevälgatustel peale lasta tulla. Kontserdi jooksul tekkis mul lausa vandenõu Accepti meeste osas, et äkki nad on kõik budistid? Niivõrd vahetu ja helge oli nende suhtlus rahvaga ja selle asemel, et lukustada end elevandiluust torni ja vaadata maailmale ülalt alla, otsisid nad esimesest hetkest peale rahvaga kontakti, silmsidet. Selline asi võib ikka üsna võimsalt mõjuda, kui sinu poolt fännitud bändi liige sulle silma pilgutab, mikrofoni küljest medika võtab ja sulle loo ajal pihku ulatab, nagu mõne esimese rea tüübiga ka juhtus. Kogu energia oli nii helge, et mõjus kontrastina paljudele teistele laividele väga värskendavalt.

Kui vaadata, mida mängiti, saab selgeks, et Accept on oma tugevustest aru saanud. Mulle on nad alati meeldinud ennekõik seetõttu, et nad on tavahevist grammi jagu vihasemad ja nende osade lugude teravam serv on pigem selline proto-thrash-metal. See neile 80ndate aastate keskpaigas saigi komistuskiviks Ameerika turu vallutamisel, ning järgnevad sammud muuta oma muusikat kommertsiaalselt vastuvõetavamaks lõppesid kohati väga piinlike momentidega.

Accepti kaks kammbäkk-plaati järgivad selgelt seda karmimat rida (kuuldavasti oli nende üheks suureks mõjutajaks olnud legendaarne produtsent Andy Sneap, kes käskis neil kodus kõik vanad Accepti plaadid korralikult läbi kuulata ja veenduda, “mis on see õige Accept”) – “Blood of the Nations” ja “Stalingrad” on mõlemad keskmisest hevist karmimad plaadid ja mõlemalt tuleb esitamisele neli lugu. Kõrghetki nendes on mitmeid. Olgu vahemärkusena öeldud, et algusest peale käivad lava ees pinda paar kõlupead, kes Accepti saatel natsitervituseks kätt püsti hoiavad. Täiesti ajuvaba. See oleks sama hea kui Accept oleks alustanud oma laivi sõnadega “Hello, Russia!”.

Igatahes oli väga koomiline vaadata, kuidas nad viimase plaadi nimiloo “Stalingrad” ajal kõlanud Nõukogude Liidu hümnikatke peale oma tegevust jätkasid. Kui loll saab üks inimene olla, ma ei mõista. Hiljem õnneks nad elimineeritakse turvameeste poolt. Ma ei tea, kas siin on tegemist mingi ettekirjutatud poliitikaga, või millegi muuga. Kergendus igatahes, väga piinlik hakkas juba mingi hetk kogu Eesti rahva pärast.

Mitmed lood leiavad loo keskel aega soolodeks ja muudeks ekstsessideks, töötluseks Edvard Griegi “Mäekuninga koopast”. Kokkumänguks, pillivõitlusteks a la “the duelling banjos” stseen filmist “Deliverance”, ja muudeks atraktsioonideks, unustamata hetkekski rahvast, kelle pärast kogu seda kino üldse tehakse. Accepti laiv on aga selgelt rõhuga muusikal. Kaks algliiget Baltes ja Hoffmann on kogu laivesinemise hingeks, nautides pealtnäha iga hetke. Kasvõi sellest Mosva laivi klipist loost “No Shelter” on natuke näha millega tegemist

Samuti tuli neli lugu plaadilt “Restless & Wild”, kus nad selle thrash metali asja enda jaoks paika said, aasta siis oli 1982. Lugudest meeldejäävamad on kindlasti “Princess of the Dawn”, mida kõik ka kaasa karjusid ja raju “Fast as a Shark”, mille introks mängitud Saksa 19. sajandi lastelaul “Ei Heller und Ein Batzen” tekitas parasjagu segadust. Olgu kõrvalmärkusena öeldud, et nimetatud laulust sai Teises Maailmasõjas Natsistliku Saksamaa armee armastatud marsilaul. Seos, millest Accepti tüüpidel laulu kasutamise ajal aimugi ei olnud ja mis pärast osutus kergeks probleemiks. Hoffmann on öelnud, et eesmärgiks oli üksnes humoorikas kontrast, ja “naljakast väikesest ideest sündis ootamatult koletis”.

Eraldi mainiks ära ka kõik lisalood. “Metal Hearti”, mille keskpaigas Wolf Hoffmann venitab pikaks loos kasutatud motiivi Beethoveni loost “Für Elise”. Ka rahvast sunnitakse seda kaasa laulma, mida tehaks üsna hea meelega. “Teutonic Terror” on taas lugu nende tagasituleku-plaadilt aastast 2010, “Blood of the Nations”, ning väärikalt koha vanemate Accepti klassikute seas lisaloona juba välja teeninud, ja loomulikult “Balls to the Wall”, niivõrd OTT sõnumi, sõnade ja imidzhiga lugu, et seda pole mõtet isegi karikeerida. Oma parematel aegadel oli Accepti homoerootiline kitsh võrreldav nii Judas Priesti kui Manowari paremate päevadega (lugu nimega “London Leatherboys”, gimme a break), ja see lugu on lõpuloona korraga kämp, aga samas tõsine kummardus sellele ajale.

Kirjutada oleks tegelikult veel nii paljust, aga väga raske on seda showd sõnadesse panna. Accepti näol on kindlasti tegemist ühe traditsioonilise heavy metali parima tagasitulekuga kogu selle stiili eluea jooksul. Kui meenutada selleaastasi skandaale Black Sabbathi taasühinemise ümber ja nende inetut pesupesemist meedias, tuleb siit küll punkt täieõiguslikult sakslastele. Saksa masin rullis täiesti üle seekord. Minu lugupidamine.