Adam Green “Minor Love”
New Yorgi lo-fi anti-folkar, endine The Moldy Peachesi ninamees Adam Green on Iroonia Ajastu cool’i kehastus, kes ei pusserda progekäikude või hipstersaundide kallal ega kasvata trendihabet. Tema püsiaksessuaarideks on Retro Sapiensi akustiline kitarr, ikooniline nahktagi ja igavesti põlev sigaret. Migreenispetsialistist neuroloogi pojana, kelle vend on astronoom ja vanavanaema oli Franz Kafka kihlatu, pole tal küll Jonathan Richmani süvanaiivset sarmi, ent seda asendab teadlik ja ninakas popnaturalism. Äraspidise seltskonnatähena põdevat Green mitut sorti moodsaid foobiaid, mistõttu salvestas ta oma kuuenda sooloalbumi peaaegu täielikus isolatsioonis ühes Los Angelese häärberis. Tulemuseks 14 iroonilise indie-baritoniga ette kantud popvinjetti, mille nonsenss-sõnasuppidesse (kohting versus kõhutuul jne) segab Green Leonard Cohenilt pännatud fatalismiollust “me kõik elame lihakarnis”, ahelsuitsetajate mantrat (“Cigarette Burns Forever”), Velvet Undergroundi kataloogi essentsi (“What Makes Him Act So Bad”), Õ-kategooria garaažirokki (“Oh Shucks”), flegmaatilist funki (“Lockout”) ja minimalistlikku kantrit (“Buddy Bradley”). Avaloos “Breaking Locks” lajatab lo-fi crooner joonelt: “I’ve been too awful to ever be thoughtful” ja püsib albumi lõpuni võluvalt apaatsel fuck-you/fuck-me liinil. Raske vastu vaielda talle. 7