Ado Lille markii de Sade

Harry Liivrand tutvustab senitundmatut de Sade’i illustreerijat

Eesti keelde tõlgitud markii de Sade’i peateose “Justine ehk Vooruse õnnetused” illustreerimine 1797. aasta Hollandi väljaande ilmselt prantsuse anonüümse autori julgete seksistseenidega gravüüridega on kultuurisündmusena võrdväärne raamatu enda ilmumisega. Midagi nii vänget meil erootilise kunsti klassikast varem trükitud ei ole (Boccaccio “Decameroni” kaunistavaid 15. sajandi pilte nendega võrrelda ju ei saa). Kui mõni vagatseja hakkabki kurtma, et tegemist on omaaegse pornograafia ümbertrükiga, mõelgu enne 18. sajandi Prantsusmaa sensuaalsele ja libertiinlikule vaimule, mis ei jätnud kunsti (sealhulgas raamatukujundust) mõjutamata juba vähemasti alates regendiajastust. Pealegi, olenemata aegadest (ning iseäranis pärast Teist maailmasõda, nagu õigesti märgib Edward Lucie-Smith), on kunsti käivitavaid jõude alati olnud erotitsism.

Kuid “Justine’i” oleks võinud väga hästi illustreerida ka eesti kunstnik. Nimelt lõi Ado Lill aastail 1991-1993 kaheksast lehest sarja “Marquis de Sade” ofordi, kuivnõela ja akvatinta tehnikas. Eestis pole sarja kordagi näidatud (v.a. ühte lehte aastate eest Eesti Ekspressis), küll on mõnda tõmmist eksponeeritud välismaal erootilise kunsti näitustel.

Erootilise graafikaga tegeleb Ado Lill maalimise kõrval juba aastakümneid ning  de Sade’i sari on tema graafikas erandlikul kohal. Esiteks käsitleb sari programmiliselt konkreetset teemat, teiseks – nagu mulle näib – on sarjal ka teatav autobiograafiline maik. Alates 19. sajandi romantikutest on kunstnikud üsna sageli konstrueerinud isiklikke erootilisi mütoloogiaid, mida läbivad sadistlikud motiivid. Kohustuslikumaid näiteid oleksid Picasso ja Dali, aga veel enam seoksin vägivalda, hirmu ja erootikat ühendava kujundlikkuse meil vähetuntud Hans Bellmeriga, kellega Lillel on mõndagi ühist. Oma sarjas käitub Lill tüüpilise modernistina, kelle jaoks jõhkrate seksuaalfantaasiate väljendamine muutub tähtsaks vahendiks võitluses kodanlike konventsionaalsuste vastu nii elus kui kunstis.

Tabuks peetud seksuaalsed eelistused, mida 18. sajandi tundmatu illustraator naiivsevõitu realismiga kujutab, võtavad Lille graafikas erootilise sümbolismi kuju. Need on eelkõige visioonid, mitte konkreetne tegelikkus. Need alles käivitavad vaataja fantaasia, nagu aperitiiv häälestab serveeritava lõunasöögi nautimisele. Lill jätab mulje, et de Sade on oma ihade süütu ohver, mitte hirmuäratav mees, kelle käes on initsiatiiv. Lille stiil on kujundlik ja nägemuslik ning autori suhtumine oma nimikangelasse varjamatult  irooniline ja groteskne, isegi karikeeriv ja naeruvääristav, de Sade maksimaalselt liialdatud monstrumlik tüüp. Just viimane joon teeb Lille sümpaatseks, kui ta käituks de Sade’i suhtes tõsiusklikuna, mõjuks kunstnik ise naeruväärsena.

Kaasaegseid portreid pole de Sade’ist peaaegu säilinud, tema populaarseima näopildi lõi alles 1938 Man Ray. De Sade’i imagoloogiasse kuulub peale perverssuste apologeedi ka kuningavõimu all Bastille’s kannatanu ja revolutsionääri oreool, kes Pariisi “Section des Piques’i” sekretärina pidas muuseas kõned Marat’ ja Le Pelletieri auks. Ray portreel näeme kivist kehaga de Sade’i põleva Bastille’ taustal. Võimas kujund. Suure tõenäosusega lähtub Lille portree osaliselt Ray kompositsioonist. Ülevõetud elemendiks on Bastille lehe paremal küljel, de Sade’i leebet kivinägu asendab aga de Sade’i draculalik irevil hammastega näokaar pärani häbeme kohal. Mitmetähenduslik kujund seegi.

“ 1970. aastatel liikus de Sade’i tekste käsikirjaliselt ja mind huvitas ta puhtfilosoofilises mõttes, sest de Sade on arendanud ühe süsteemi loogilise lõpuni. Nagu Pasolini, mitte Kender. Ja de Sade’il on ka mingi annus huumorit, mis mind paelub.”

Ado Lill de Sade’ist