Aeg surra, aeg surra

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga ma ei ole vist filmi- või seriaalikunstiga vastamisi olles säärast efekti kogenud, et justkui ma päriselt tunneks seda kangelast ekraanil.

false

Nadia Vulvokov, 36aastane tarkvarainsener, peaosaline Netflixi värskes hitis „Russian Doll“, keda mängib Natasha Lyonne, tekitab mulle sellise tunde.

Ma ei tunne ühtki naisterahvast, kes vastaks temale üks-ühele, aga erinevad küljed ja uued viilakad panid läbi kaheksa episoodi teda ära tundma. Moekas, intelligentses, enam-vähem hakkama saavas liberaalses seltskonnas liikuv jämedama kondiga daam, kelles on üksjagu väljakutsuvat bravuuri, kalki ratsionaalsust, iroonilist pohhuismi, ettearvamatut huumorimeelt, irriteerivat upsakust. Kes ei ütle ära sortsust alkoholist ega heast narkootikumist, suitsetab nagu vedur, kes justkui otsib alati seda suurt armastust, aga näib joonduvat ­siiski põlise vanatüdruku elu järgi ja ta suur ja hoolitsev süda saab pidevalt väntsutatud. Kõik linnainimesed tunnevad ilmselt mõnd vähemalt osaliselt neile parameetritele vastavat inimest? Vist küll. Aga ­Natasha ­Lyonne (varasemad näited osatäitmistest sari „Orange is the New Black“, film „American Pie“) mängib „Russian Dollis“ nii hästi, et ma tahan talle päriselt tere öelda. Ma tunnen ta parfüümilõhna ja hingeõhku, olgugi et tegu üleloomuliku musta komöödiaga.

Natasha Lyonne on ka üks – siin-seal Ühendriikide kriitikute poolt juba teedrajavaks kiidetud – sarja „Russian Doll“ loojatest. Ka teised kaks sarja käimalükkajat on naised (Amy Poehler ja Leslye Headland), niisamuti on kõikide episoodide kirjutajad ja režissöörid naised. Selline naiste jõu erakordne kogus on põhjus, miks sarja uuenduslikuna nähakse ja miks tähtsamad meesosatäitjad on üheplaanilised ja peavurr Nadia on tuhandepalgeline.

Enne sisule viitamist olgu mainitud, et tegu on New-Yorgi-sarjaga – mitte klassikaline, aga siiski ehtne New York. Ja et see on erudeeritud sari. Tegelaskujude hulgas on kirjandusteadlased ja -tudengid, psühhoterapeut, soundtrack’ilt kostavad indistaarid John Maus, Light Asylum, Anika, Gang Gang Dance, Cass McCombs jt ning tihedamalt sõnastatud teravmeelsusi lendub heas annuses. Ega maksa imestada, kui mõni „Seksi ja linna“ austaja seriaali punnitatud smartass’ismiks nimetab, kuid tegelikult kulgeb siin kõik ohutu loomulikkusega.

Lõbusa ja tavatu „Russian Dolli“ sündmuste alguspunkt on tualett­ruum Nadia 36. sünnipäeva peol. Peaosaline kontrollib end peegli ees, läheb peole, tervitab, kallistab sõpru, räägib pisut juttu, haarab ühe mehe kaasa, saab kerge randevuu järel õnnetuse läbi surma ja ärkab siis uuesti ellu. Sealsamas tualetis, sellesama peegli ees, enda 36. sünnipäeval. Eks see asi tundub Nadiale kohe kahtlaselt tuttav ja ettevaatlikult déjà vu’s sammudes niidab teda peagi uuesti surmavikat ja seejärel taaselustumine peegli ees.

„What the fuck is going on?“ on sellises situatsioonis õigustatud küsimus ja Nadia üritab seriaali jooksul surma ja ülestõusmise lõksu põhjustele jälile saada.

Ei saa ka mina mööda ilmsest paralleelist Bill Murray „Groundhog Dayga“, nojah noh, aga „Russian Dolli“ ühest punktist aina uuesti tõusev sündmustekeeris viskleb, väänleb, tormleb, kihutab märksa oota­matumates ja kaasahaaravamates suundades. Ja samal ajal voolab psühhoanalüütilist tornaadot kujutavalt ekraanilt kohinal allegooriaid – arvutimängudega maadlemisest narkomaani surmaga mängimisteni (Lyonne on kõnelenud, et tema enda südameoperatsioonini viinud heroiinisõltuvus on üks sarja inspiratsiooni lähtepunktidest küll).

Rohkem ma teie avastamisrõõmu ei rikukski.