Aeg toetada Teist Venemaad

Prantsuse juhtiv avalik intellektuaal André Glucksmann soovitab Euroopal mõelda Venemaast vähem oportunistlikult ja tegutseda hoopis otsustavamalt.

Kui Praha kevadet rullisid Idabloki tankide roomikud, kogunes neid Punasele väljakule üheksa: üheksa teisitimõtlejat, üheksa vaprat meest ja naist, kes hakkasid vastu Nõukogude diktatuurile. Vaid vähesed Euroopa intellektuaalid panid neid tähele ja võtsid midagi ette nende üksildaste kangelaste vabastamiseks psühhiaatriahaiglatest, kus poliitiline politsei neid kinni hoidis.

Ja ometi avastavad Euroopa parlamendid ja peastaabid 21 aastat hiljem oma hämmastuseks, et need kärbeskaallased – Solženitsõn, Sahharov, Bukovski ja üheksa inimest Punasel väljakul – ongi Nõukogude impeeriumist jagu saanud.

Kõik selle maailma vägevad

kannatavad Stalini sündroomi all: “Mitu diviisi on paavstil?” Aga kahjuks parandavad despoodid oma valearvestusi kiiremini kui demokraadid. Kõige salajasem salateenistus, kus Putin omandas alghariduse (enne oma tõusu KGB ja Vene riigi etteotsa), üritas likvideerida paavst Johannes Paulus II juba enne, kui Lääne valitsused üldse hakkasid taipama Woytila tohutut sümboolset tähendust totalitarismivastasele vabadusvõitlusele.

Uuele teisitimõtlemisele, mis end mõne aja eest Moskvas ilmutas, pole tähelepanu pööranud ei moraalne ega poliitiline võim. Pariis, Rooma, London ja Berliin pöörasid pea ära ja tegid omad järeldused: Putin, tema nafta ja maagaas, massihävitusvahendid ja relvastus, mida ta müütab maailmale, kaaluvad rohkem kui mõni tuhat demonstranti, keda peksab, ajab taga ja vahistab kümme korda arvukam julgeolek. Schröder ajab taskusse Gazpromi dividende, Jacques Chirac aga läheb erru, tundmata vähimatki süümepiina Putinile auleegioni ordeni andmise pärast. Ja Romano Prodi näib ajavat Putini segamini Puškiniga.

Anna Politkovskaja

mõrvati ja unustati, nagu kümned teised eluohtliku tööülesande pärast hukkunud ajakirjanikud. Kõrvaldatakse Moskva elumaja plahvatuse korraldajate tausta uuri­vaid ajakirjanikke – plahvatuse, milles hukkus 300 inimest ja mida kasutati Tšetšeenia sõja ettekäändeks. Litvinenko aga mürgitati polooniumiga.

Hodorkovski ja Trepaškin istuvad kinni kaugel Siberis. Iga neljas-viies tšetseen on surnud.

Garri Kasparovit ja tema sõpru ähvardatakse, nende meeleavaldused roosiga ühes ja Venemaa põhiseadusega teises käes keelatakse. Kui palju päid peab langema, kui palju lootusi hävima enne, kui eurooplased, inimõiguste eestvõitlejad, viimaks midagi ette võtavad?

“Eurooplastele ei tähenda 5000 inimest tänavatel eriti midagi. Aga riigis, kus meeleavaldusest osavõtt võib kaasa tuua tõsiseid tagajärgi, on ka tuhat inimest suur saavutus,” selgitab endine malemeister. Armas lugeja, pane tähele sellesse lausesse peidetud eufemismi: need meeleavaldajad elavad maal, kus “kuul pähe on endiselt kiireim tee konflikti lahendamiseks” (nagu 2003. aastal prohvetlikult kirjutas Anna Politkovskaja).

Stopp! Ärge arvake, et jutt käib ­ainult ideaalidest, moraalist ja väärtustest. Ärge arvake, et asi on “heade” ja reaalsuse, veendumuste ja vastutuse eetika vastasseisus.

Mis ajast peale on realistlik ja vastutustundlik lasta kuuendikul maakerast võimust võtta autokraatlikul režiimil – režiimil, mida ei kontrolli keegi peale Kremli peremeeste, tema salateenistuse, politsei ja armee? Ega me ei ole unustanud, et Venemaal on maailma suuruselt teine tuumaarsenal ja oivalised võimalused šantažeerida nafta ja maagaasiga?

Kui tsensuur, korruptsioon, peksmised, ä hvardused ja mõrvad peatavad igasuguse kriitika ja sulgevad opositsiooni suu, siis ei astu Vene ühiskonnas enam keegi välja demokraatia, mõistuse, vastutustunde, ettevaatuse ja inimestest lugupidamise nimel.

Euroopa vägevad

, kas te pole siis midagi õppinud? Kas teie meelest on tark jääda kõrvaltvaatajaks, kui likvideeritakse siseopositsiooni – ainsat, kes suudaks ehk taltsutada ainuvalitsust, mille sihiks tahtlikult või tahtmatult on maailma hävitamine?

Võib-olla tasub meenutada ajaloopilti, mille Vladimir Putin esitas 2005. aasta aprillis Riigiduumale, nimetades Nõukogude Liidu kokkuvarisemist “sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks”. Meie suurmehe silmis ei pääse ei Auschwitz ega Hiroshima, kumbki maailmasõdadest ega miljonite hukkumine Gulagis 20. sajandi kohutavaima sündmuse tiitlile isegi mitte lähedale.

Maatasa tehtud Groznõi, sadade tuhandete Tšetšeenia tsiviilelanike massimõrv ja niigi piiratud sõnavabaduse likvideerimine Venemaal näitavad, et Kremli kinnisidee on hirm mis tahes kujul kriitika ees.

On aeg

, et Euroopa Liit astuks välja vabaduse eest, mida ta on nii kirglikult kaitsnud alates Muinas-Kreeka aegadest. Sellest kirest sündis ta ise. Sellest said innustust vastuhakk totalitarismile Berliinis 1953, Poola ärkamine 1956, Budapesti ülestõus 1956, Praha ja Varssavi sündmused ja viimaks Berliini müüri langemine. Ja see, mis järgnes: Belgradi üliõpilaste vastuhakkudest Milosevi?ile Thbilisi Rooside revolutsiooni ja Kiievi Oranži detsembrini. On viimane aeg selgelt välja öelda, et Euroopa vaim ei ela diviisides, vaid Teises Venemaas ja Garri Kasparovis.

Artikkel on avaldatud ajalehes Le Figaro 25. aprillil 2007 ja ilmub autori nõusolekul. Tõlkinud Erkki Sivonen.

André Glucksmann
(1937) on prantsuse filosoof ja kirjanik, kunagine mauist ja nüüdne konservatiivne angažeeritud intellektuaal, kes sekkub ajakirjanduse kaudu sageli poliitikasse. Ta on muu hulgas toetanud Tšetšeenia iseseisvust, pooldab Iraagi sõda ning astus viimastel presidendivalimistel avalikult välja Nicolas Sarkozy poolel.

Aastal 1968 avaldas ta oma esimese raamatu “Le Discours de la Guerre” (“Sõja diskursus”), ta osales 1968. aasta Pariisi maisündmustes ning 1970ndatel protesteeris Nõukogude Liidus toimuva vastu.

Aastal 1975 avaldas ta raamatu “La Cuisinière et le Mangeur d’Hommes, réflexions sur l’Etat, le marxisme et les camps de concentration” (“Kokk ja inimsööja: mõtisklusi riigist, marksismist ja koonduslaagritest”), kus ta tõmbab paralleeli natsismi ja marksismi vahele.
Ta on teinud Prantsuse ajakirjandusele ka reportaaži Berliini müüri langemisest.