Põhjuseks oli, et kõrvuti Nikoosiaga kandideeris järgmise, Manifesta 6 toimumispaigaks ka Tallinn. Manifesta initsiatiivgrupp, kes alustas koostööd Tallinna linnavalitsuse ja Kultuuriministeeriumiga, sai tuge nii linnalt kui ministeeriumilt ning kultuuriminister pidas üritust sedavõrd oluliseks, et võttis vastu korraldajate kutse osaleda avamisel ning läbirääkimistel tuleviku suhtes.

Manifesta 5, mis äsja avati Baskimaal, San Sebastianis on viies Euroopa kaasaegse kunsti biennaal, mis sai alguse 1996.aastal Rotterdamis. Manifesta üks eesmärke oli Euroopa ühise kunstiruumi idee, erinevate dialoogide loomine ning eeskätt pidi see teostuma   läbi  noore kunsti toetamise. Manifesta on rändnäitus, mis siiani on toimunud viies erinevas linnas (1996 Rotterdam, 1998 Luxembourg, 2000 Ljubljana, 2002 Frankfurt). Toimumise koha  valib 11-liikmeline nõukogu, kuhu on palutud tuntud spetsialistid erinevatest Euroopa paikadest. Järgmine linn kuulutatakse välja Manifesta ametlikul avamisel ja selleks oligi 10. juuni õhtupoolikul jäänud kakskümmend viis tundi.

Manifestat kui üritust on kritiseeritud – et milleks taas üks megaüritus teiste hulka, et näituse tase on olnud ebaühtlane  ja tema mõju kunstielule väike. Opositsioonil on alati õigus, seda on meie lühike demokraatia-kogemus vist juba kõigile õpetanud. Siiski - esiteks, Manifesta pole loomulikult ei loonud ega mõjutanud kunstiliikumisi maailmas, aga mis seda tänapäeval üldse teha suudab ja kas see saab üldse olla eesmärk? Minu meelest on lausa naiivne, kui mitte ohtlik nii mõeldagi. Teiseks, Manifesta näitusena on samuti olnud ebaühtlane, sest alati on mindud riskile, valitud suhteliselt tundmatud kuraatorid (v a mõned juhud, nagu Francesco Bonami), kes ei ole enne omavahel koos töötanud ja kelle puhul suur vaev läheb juba meeskonna loomisele. Uued nimed, suured ideed, läbitöötamata kogemused – see kõik ei ole alati parim väljund tulemusele, mille suhtes on kõrgendatud ootused.  Eriti sattus kriitika alla eelmine, Frankfurdi näitus, mille eesmärk oli esitada kunsti kui sotsiaalset konstruktsiooni, tuues näituse linnaruumi, et alustada kunstnike ja linnnaelanike/külastajate dialoogi. Frankfurt, paaripäevaste kohalolekutega rahvusvaheliste ärimeeste linn ei olnud tõesti parim paik sellise idee läbiviimiseks, sest  dialoog eeldab partnerit. Seega oli seekordsel Manifestal tõsine missioon teha mitte ainult hea näitus, aga ka tõsta kogu ürituse rahvusvahelist mainet.

Manifesta 5 kuraatorid, Marta Kuzma ja Massimiliano Gioni olidki valinud teise lähenemisviisi, õieti, tegu oli omamoodi kompromissi ja tööjaotusega. Marta Kuzma tegeles suuresti San Sebastiani linna ja selle n.ö hüljatud aladega, piirkondadega, mida pole võimalik identifitseerida, sest nad lihtsalt ei eksisteeri linna tsiviliseeritud kaardil (nagu näiteks Patarei kasarmute ala Tallinnas). Seega oli tegu suure urbanistika-alase projektiga, millest võtsid osa nii Berlage Instituut kui üksikkunstnikud, ja mis rõhutas veelkord Manifesta eesmärki suhestuda just selle kohaga, kus  näitus toimub. Kuid eeskätt on seekordne näitus  objekti-keskne, esitatud on video, foto ja installatsioon, aga ka maalikunst oli esindatud Belgia kunstniku Michael Borremansi tööde kaudu, kelle  sünniaasta 1963 kinnitab kuraatorite soovi tegeleda mitte ainult väga noore kunstiga, vaid lihtsalt olulise kunstiga. Massimiliano Gioni kirjeldabki oma pressitekstis valitud kunstiteoseid kui mitte enam keeruliselt ühiskondlikult  kodeeritud kunstikeele näiteid, vaid kui kunstniku/indiviidi sügavalt isiklikku suhet reaalsusega, mis võib olla veidrast müstilisusest neutraalse dokumendini.

Kui midagi näitusele ette heita, siis just seda pseudodokumentalistika rohkust, aga see häda on enamikel näitustel. Muidugi, alati võib lohutada ennast Jean Cocteau mõttega ebarealistlike asjade realistlikust dokumentalistikast. Usk kunsti võimalustesse deklaratiivselt sekkuda sotsiaalsetesse protsessidesse paistab vähemalt selle näituse põhjal korraks taandunud olevat.

Eestit esindas näitusel Külli K. Kaats oma AVIFAUNA videoinstallatsiooniga, mida Eestis vähemalt kaks korda näha on olnud. Arvan, et tema linnukeelne kommunikatsioon sobis väga hästi kogu Massimiliano Gioni ideestikuga, kui ta kirjutab, et kunst ei pea alati olema kui eeldatud kriitiline suhe kaasaegse reaalusega, vaid ta võib olla ka uute , võimalike maailmade loomine.

Kolmas, ja kõige olulisem on vastata küsimusele, miks on vaja Manifestat,  ja sealjuures, miks on vaja Manifestat Tallinnasse?

Aastaid on suuri üritusi kritiseeritud ja ometi tuleb neid aina juurde, sellest oli juttu ka AICA poolt organiseeritud ümarlaual (millest allakirjutanu osa võtma oli palutud). Paljude oluliste debattide kõrval näen kogu küsimuse asetust liiga kunstisiseselt, oma mänguväljaku seest. Kunst toimib peamiselt oma sotsiaalse staatuse sees, ka oma soovides asuda dialoogi ühiskonnaga. Olles väike, suhteliselt tülikas osa sotsiaalsetest regulatsioonidest, on ta sunnitud endast märku andma keeles, millest saab aru meie sotsiaalsete regulatsioonide kontrollija – meedia. Suured näitused annavad selleks võimaluse ning kriitika, mis toimib kunstimehhanismide sees, ei oma mingit kokkupuudet märguannetest väljapoole süsteemi. Me lihtsalt tahame olla olemas, ja vähe sellest, me tahame, et ka teised seda teaksid.

See on ka põhjus, miks Tallinn kandideeris Manifesta 6 linnaks. Ettevõtmine, mis sai alguse Anders Härmi kirjast ligikaudu aasta tagasi, on lumepallina kasvanud kultuuripoliitiliseks võitluseks Euroopa mastaabis.

Manifesta pole ainult näitus, ta on pidev tegevus ja võrgustik, ning näiteks on organisatsioon suutnud hakata välja andma teoreetilist (mitte klantspildi- ülevaateid, milleks enamik kunstiajakirju muutunud on) ajakirja MJ, millesarnasest on rahvusvaheline kunstikriitikute organisatsioon AICA ( mille haru ka Eestis kirjade järgi eksisteerib) aastaid unistanud. Manifesta 5 puhul ilmus 3 number, teemaks ideaalne näitus! Aga vähe sellest, Manifesta on eeskätt kultuuripoliitiline üritus, mis näitab, millised piirkonnad Euroopas on võimelised midagi omalt poolt pakkuma, aga millel on ka laiem tähendus. San Sebastian on ka poliitiline valik, piisab kui teada, et see on Baskimaa!  Teisalt, nagu tähelepanelik lugeja aru sai, pole Manifesta näitus olnud kunagi põhja pool Frankfurti! Lõuna-Euroopa kultuurishovinism on seega leidnud uue organisatsiooni, mille kaudu toimida, nii võiks kritiseerida senist valiku poliitikat. Seega peab Manifesta Nõukogu väga tõsiselt kaaluma järgmise näituse asukohta. Paraku on juba praegu teada, et kandideerib hulk põhjapoolsemaid linnu – Manchester, Belfast, Dublin, isegi kuulu järgi Reikjavik. Tallinn loodetavasti samuti uuesti.

Seega ei sõltu valik mitte ainult kohalikust valmisolekust ja rahast, nõutaval tasemel infrastruktuurist  (mida Nikoosias kindlasti pole) ja heast kohalikust kunstist, vaid asi kaldub üle-Euroopaliste rõhuasetuste poole. Selleks, et midagi endale saada (nagu kalakvoote või porgandikasvatamise õigusi),   tuleb eeskätt leida kaasvõitlejaid, toetajaid ja survegruppe. Tänaseks oleme kokku leppinud nn. kirde paktis, sest meie seljataga on mitu rahulolematut piirkonda – Balti väikeriigid, Skandinaavia organisatsioonid, müstilise positsioneeringuga Peterburi. Kõik toetavad Tallinnat. Ja mitte ainult, kuuldavasti oli juba seekord meie kasuks hulk argumente, lisaks on Nikoosia vastu protestinud Türgi. Seega on Tallinn teinud endale suurt reklaami juba ainult sellega, et üldse riskisime kandideerida. Meie ettevalmistusaeg oli kahjuks liiga lühike. Karta on, et aastast ei piisa võiduks, aga praegu on väga soodne aeg edasi töötada, seda enam, et Manifesta järgmine, 2008.aasta toimumispaik kuulutatakse välja juba 2005.aasta kevadel, seega jääb linnale kolm aastat ettevalmistusaega.

On kümneid põhjuseid, miks Tallinnale ja kogu Eestile Manifestat vaja on, aga on ka väga olulisi põhjuseid, miks Manifestale kirde suunda vaja on. Eks vaatame, kummal on tugevam survegrupp, kas Inglise-Iiri või Balti-Skandinaavia suunal.

FOTOD: PIRET LINDPERE

KÜLLI K. KAATSI AVIFAUNA (2002): Esindamas Eesti riiki Manifestal, mis toimub sel aastal San Sebastianis.

RAFAEL MONEO PROJEKTEERITUD KUURSAAL (1998):Oma arhitektuuriga suurt tähelepanu pälvinud konverentsikeskuses toimus näituse avamine ja pressikonverents.

Euroopa kaasaegse kunsti biennaal Manifesta 5 San Sebastianis kestab kuni 30. septembrini.