Aga kardinate vahelt ei ilmu tagurpidi rääkivat kääbust

Holy Motors „Slow Sundown“
7/10

Holy Motors „Slow Sundown”

Wharf Cat

7/10

Holy Motorsi plaadi esitluskontsert algas oma täpsuses ühtaegu rabava ja selge, aga tagantjärele mõeldes ehk ka limiteeriva kujundiga. (Bändi enda poolt üles pandud) paksu punase sametkardina taustal hakkas kõlama käik, mis oli kõlalt ja nootidelt väga sarnane Badalamenti „Twin Peaksi“ teemaga („Ghost of Heart“), seades väga täpselt paika märgisüsteemi, milles vaatajaga suheldakse - veidi narmendav americana-romantika ja David Lynch läbivalt suurte tähtedega. Lynchi-teema ei tule üllatusena: Holy Motorsi videotest leiab nii öist maanteed („Kadunud kiirtee“) kui neidsamu sametkardinaid („Blue Velveti“ ja „Mulholland Drive’i“ laulustseenid, „Twin Peaks“). Holy Motors sobiks Black Lodge’i taustabändiks, mis mänginuks seal justkui enne meie ajutisse hüpnoosi/koomasse langemist ja mängib ka pärast, kui meid seal enam pole. Muljet, et oleme üksnes korraks külas nende unenäos, tundub veelgi kinnistavat fakt, et avalugu kõlab kontserdil ka lisaloona, tekitades mulje, et aeg on suhteline, ehk isegi tähtsusetu.

Kontserdi sugestiivne elamus aga jääb mul plaadist saamata, kuigi ma püüan ebaausalt endale sisestada, et see meeldib mulle rohkem kui tegelikult. Tahaks ju ka ise kuuluda oma lemmikute ­Lynchi ja Leos Carax’ga (kelle filmile võlgneb bänd nime) samasse universumisse, aga igatsen ettearvamatust – kardinate vahelt ei ilmu tagurpidi teksti rääkivat kääbust. Holy Motors püsib väga täpselt enda ette antud maneeride raames, loodud reaalsust kinnitades, aga mitte uueks luues. Prooviks vaatan vanemaid klippe ja tundub, et tasahilju kasvava professionaalsusega on nad oma ideed suunanud sinna shoegaze’i ja ame­ricana risttee suunas, tabades nüüd paremini stiili, aga ohverdades selle nimel osa isikupärast. Ristteel kolme tilka verd andes on aga seal juba ees Mazzy Stari Hope Sandoval, tamburiin käes, pilk otsimas silmapiiri.

Nagu öeldakse: reegleid tuleb tunda, enne kui neid saab rikkuma hakata. Reeglid on nüüd Holy Motorsil tõesti täiesti selged ja rikkumised ootavad ehk edasistel plaatidel. „Slow Sundown“ on muljetavaldavalt stiilne, enesekindel, maitsekas, aga kokkuvõttes impressionistlik teos – meie ülesandeks jääb imetleda selle ilu ja viisi kuvada teatud estetiseeritud tegelikkust, ilusamat maailma, ilma liigseid küsimusi esitamata. Natuke on probleem aga selles, et „Slow Sundown“ ei esita ka minule enesele ühtki küsimust vastu.