(Paul Aguraiuja)

Respektist Roman Baskini vastu on stuudiolaual virnas värsked lõhnavad saiakesed. Rain Tolk klõpsib stuudio telekapulti – hääl on jube kõva –, aga hääl vaiksemaks ei lähe.

Next big thing kodumaises kiratsevas filmitööstuses, tulevane kassahitt, rock-komöödia “Kormoranid”, millest on räägitud eelmisest suvest alates, on vaatamiseks valmis.

Roman (kohvi valades): “Mis see sul käib – treiler?”

Tolk: “Ei, see on film!”

Roman: “See on juba film???”

Tolk: “Jah!”

Roman: “Kurat, juba film! Aga sul on tiitrid panemata või?”

Tolk kaob, jätab meid Baskiniga kahekesi, sest režissööriga koos on õudne kamm vaadata. Ja tundub, et Tolgil on Baskini vastu väike pelg ka.

Ekraanil käib möll.

Guido Kangur ehk rokipeer Keiser, kunagine kuulsus, on kutsutud bändipoistele heli tegema. Aga tühja ta seda heli teeb, aeleb rohkem niisama. Sugeneb konflikt ja Guido lüüakse tänavale, ja vanas kuulsuses kihvatab.

Kurat, sa viskad Jimi Hendrixi välja? Ma tulen veel tagasi! Ma tulen oma Kormoranidega tagasi!

Baskin lonksab kohvi, tõsine nägu ees.

“Guits on eluaeg tahtnud rokki teha. Nüüd ta siis saab!”

Pauerit ja möllu on ekraanil kõvasti.

Esimest korda naerab Roman siis, kui legendaarne produtsent Bernhard Upsi (Enn Klooren) asub tütar Liisist (Elina Pähklimägi) nilbet filmi väntama.

Vanahärra Upsi valab tütrele ladinal vett kraesse. Liisi vaatab kuumalt sosistades otse kaamerasse: “Helista mulle, mõtlen vaid sulle!”

“Isa ise võtab üles, kurat!” naerab Roman ja viib käed sujuvalt kuklale. Ja mõni viiv hiljem (analüüsivalt ja jumala tõsiselt): “Pähklimägi on hea! Väga hea!”

Kui kaadrisse ilmub Roman Baskini tegelaskuju Taisto Marjapuu, on päris-Baskin vait. Küünitab küpsise järele, aga näost on võimatu midagi välja lugeda.

Taisto Marjapuu istub ETV lastesaates, juuksed ludus ja silmavaade tühi (nagu oleks talle kisselliga broomi sisse söödetud). “Kuidas riistad ripuvad!?” lendab peale Keiser nagu mürsk, ja hakkab Taistot painutama, et Kormoranid tuleb kokku kutsuda.

Taisto väga lootust ei anna, sest Ene Järvis, Taisto valvas moor, tiirutab pidevalt mehe läheduses nagu AS Ühisteenuste parkimiskontroll. Aga midagi hakkab Taisto hinges vaikselt küdema

Uuesti kostab Baskini poolt heakskiitvat naerupuginat, kui Guido Kanguri ema Ester Pajusoo heleda häälega teatab, et Kaarel, siin on sinu hommikused rohud!

Ester Pajusoo astub poja tuppa, tõstab silmad ja avastab rõõmsa üllatusega, et Kaarel-poiss on Bernhard Upsi tütrega voodis – tekk ninani – ja vahib kohmetult vastu.

Roman: “Ester Pajusool on tunnetust koomiliste asjade peale.”

Kuidas Ita seda oleks teinud?

Roman: “Ita oleks teistmoodi teinud… punkarlikumalt. Ita on ju vana punkar!”

Tükk aega vaikset küpsisekrõbistamist ja siis äkki hüüab Baskin “Thats it! Nii see on!”

See juhtub siis, kui Kormoranide lontis vanamehed koos proovi hakkavad tegema ja asjad ei suju ja keegi röögatab, et te olete nagu “kamp higihaisuseid pelmeene!”. Tundub et Baskin-vaataja on sellega nõus.

Film kisub mõtlikuks. Vahepeal on meestest kahju.

Aga siis hakkab juhtuma – järjest ja järjest on Eesti vaatajal rõõmsat äratundmist.

Lenna Kuurmaa ja Piret Järvis kiirgavad oma sätitud soengute ja lõuani nööbitud valgete pluusidega kordades rohkem seksuaalsust, kui nad seda kunagi Vanilla Ninjadena tegid.

Müügimees Olari Mörr-Ernesaks (Olav Osolin) ajab oma libedat müügimehe-jura.

Kombeõpetuse professori Maaja Kallase kanda on klassijuhataja episoodiline roll. Ja juba on platsis Jaanus Nõgisto: “Mul on ükskõik, mida ma mängin. Peaasi, et makstakse!”

Ja siis – punaste saabastega Angela Aak, kellele Keiser käratab: “Lase oma loomingulised mahlad valla!!!”

Ja Eesti juurtega sakslane Wolfgang Tõivelemb Särgava, kes Düsseldorfist Eestisse on sõitnud, ja Liisile innukalt külge lööma hakkab. Eraelus on ta nimi Mikko Fritze!

Ja muidugi Tanel Padar, kelle ülesanne filmis oli “mängida noormeest, kes tahab, et temast saab Tanel Padar”.

Baskin lükkab laua taga jalad sirgu.

“See on poiste käekiri! See on poiste nipp – tuttavad näod sisse tuua! Aga kas see Lätis müüb? On eriline luksus teha 20 miljoniga filmi ainult Eesti turule. See on rikka maa tunnus.”

Kuskil enne otsustavaid lõpusündmusi (mida oleks kuritegu hakata välja rääkima) söödetakse Jüri Vlassovi kangelasele Tormilinnule salaja Reet Linna nimeline eliksiir, mille tagajärjed pakuvad vaatajale ehk vapustavamaid kaadreid kogu linateoses.

Ja siis mõned hetked veel, mida, nagu mulle tundub, jälgib Roman rahuloleval pilgul.

Kui film läbi saab, ilmub justkui maa alt režissöör Tolk ja Roman pistab Tolgile särades käe pihku.

“Suur töö ära tehtud! Pikk see nüüd oli?”

“Tund nelikümmend kaheksa.”

“110 minuti – see on ikka tõsine asi!

“Kurat, ma kartsin, et te tahate mu põlvkonnale vee peale tõmmata. Algul tundus, et see on nurga taga pihku itsitamine. Aga seda itsitamist ei ole. Võiks veel valusam olla. Siis tuleks rõõm paremini välja!”

Tolk noogutab, kuulab.

Baskin: “Ei, kinu oli täitsa tunda. Kinu siin oli! Esimese emotsiooni pealt öeldes – võib-olla midagi oli natuke palju. Aga selle kõige vahelt kumab ikka kinu ka, ja see on kõige olulisem!”

Tolk kaob, sest kui režissöör on juures, ei saa avameelselt rääkida.

Baskin valab kohvi (kuigi see on jahedavõitu) ja me räägime.

Baskin: “Ma oleks lavalt maha astunud igal juhul, kui mulle oleks tundunud, et siin käib üks lollikstegemine.

Ma pole nii kõva masohhist, et ma hakkaks endale vett peale tõmbama! Meie ühiskonnas kipub see ju nii olema, et 50–60ndates kamp visatakse üle parda.”

“Võtte ajal sa vastu ei torisenud?”

“Ma ei ole selline, kes hakkab režissööriga laamendama. Kui sa juba mängus oled, siis ära enam inise. Ja pärast lahingut ka rusikatega vehkida ei taha.”

“Nad natuke kartsid sind, olid kuulnud, et sa oled paras toriseja.”

“No kui millegi üle iriseda, siis stsenaariumi üle, aga see on Eesti filmi üldine häda. Seda ütles juba Tammsaare, et Eestis pole head dramaturgiat. Vilde ja Kitzberg on sellele pihta saanud, ja Tätte sai ka, aga nüüd läks kahjuks ümber maailma sõitma! “

“Võttele läksid hea tundega?”

“Noo…” Baskin jääb mõttesse.

“Nalja sai?”

“Minu jaoks oleks ta võinud ka naljakam olla. Aga komöödiat on väga raske teha. Vana Ingmar Bergman käis komöödiast suure kaarega mööda. Ütles, et see on nii keeruline, et ta ei võta seda ette. Sulev Nõmmik on meil teinud häid komöödiaid ja rohkem pole keegi teinud. Või tead sa veel kedagi? Meil ei anta komöödiatele kunagi mingeid preemiaid ka. Meil on jabur arusaamine, et see on midagi lihtsat.”

“Kuidas su enda filmiasjad edenevad?”

“Mitukümmend aastat heietan juba, et hakkan “Keisri hullu” tegema aga... Ei… Kurat, see on ikka paras narkots. Kinotegemine on narkots, ja teatritegemine on narkots, sa ei saa sellest lahti. See kutsub su tagasi. Ja need mehed siin filmis on ju ka narkomaanid, rokinarkomaanid. Mul on hea meele, et poisid suhtusid respektiga, aitäh neile selle eest. See film ei sõida jalgu alt ära, see annab elulootust.

Püüdke ikka rõõmsalt edasi, nagu ütleb Mats Traat!”

Tolk on jälle platsis, nägu elevil, ja Roman pistab talle hüvastijätuks käe pihku.

“Ei. Kinu siin täitsa oli!” Baskin peab pausi. “Vähemalt kohati!”

Tolk õhetab.

Ja siis uurib Baskin, et kas reede tuleb võtta vabaks, sest neljapäeval on esietenduse pidu, ja Tolk ütleb, et võta vabaks jah.

PS Jupp tekstist, mida esitab filmis rokipeer Keiser:

Sa mõtled kogu aeg, et aega on, aega on. Aga ühel heal päeval nad tulevad ja ütlevad, et vanamees, kao teelt eest, vabasta oma koht. Aga ma ei ole sellega nõus. Põhimõtteliselt. Kui sa oled rokndroll, siis sa oled rokndroll surmani. Ja kogu muusika.

Tolk ja Maimik osatäitjatest:

Guido KangurKaarel Jõeveski ehk rokipeer Keiser. Me ikka suutsime Guido lüürilise kesta alt rock’i-mehe eluka välja meelitada. Guido on tegelikult peenetundeline džässisõber, ja motikaga sõidab ka vaikselt pup-pup-pup isegi siis, kui jalge vahel möriseb metsik harley.

Võtteplatsil elas Guido materjali nii sisse, et ükskord palus, ärme rohkem duubleid tee, ma ei pea lihtsalt vastu.

Roman BaskinTaisto Marjapuu ehk Santana. Suveräänne kunstnik, ise tegi oma rolli, üle kahe-kolme duubli tema peale ei läinud.

Jüri Vlassov – kristlik mees Ivo Kuusk ehk Tormilind, kibestunud mees, kes otsib elus kohta.

Laskis võttepäeval neli-viis purki õlut läbi, aga purjus polnud kunagi.

Jüri Vlassovist on filmi ilmselgelt kauneim kaader – hõbedased lokid, sünk sinine taevas ja sihvakas Oleviste torn.

Harri KõrvitsUku Masing ehk Masin. Tema oli see mees, kes ülejäänud meestesse rockpundi fiilingut süstis.

Enn Klooren – legendaarne produtsent Bernhard Upsi.

Vanus ei ole Enn Klooreni stiilile pärssivalt mõjunud. Enn oleks justkui ühest reast Endel Pärna ja Vello Viisimaaga (“Mehed ei nuta”). Või Ronald Reagani ja Garry Grantiga Hollywoodi endistest aegadest.

Tõsi, sellised laused, kus olid sees tänapäevased sõnad DVD ja CV ja intervjuu, läinud Ennul segi ja lõpuks tegi ta laused ise mugavamas sõnastuses ümber. Aga Ronald Reaganil ei tulnud ka vanemas eas sõnad meelde.

Ester Pajusoo – Keisri krapsakas ema. Estrit sellesse rolli valides seadsid Tolk ja Maimik aluseks kontrasti­printsiibi. Guido on lõunamaine, karvane, kandiline ja mörisev, Ester tilluke, valge, habras. (Nii räägib Maimik.) Alateadlikult võiks vaatajal tekkida küsimus – kuidas nii suur mees nii väikese naise sisse kunagi ära mahtus. (Tolk.)

Elina Pähklimägi – Keisri noor pruut Liisi. Elinal on omadus olla ühtaegu “ilus ja mittestan­dardselt ilus”. Just sellist paueriga kaunitari meil vaja oli.

Ene Järvis – Taisto Marjapuu valvas naine. Ene teeb briljantselt stseeni ära. Ja siis – iga jumala kord – hoiab kahe käega peast kinni: mitte midagi välja ei tule, mitte midagi ei tule!

Lenna Kuurmaa ja Piret Järvis – kristlikud neiud, kellele oli Maimikul ja Tolgil selge juhis: sulnis seksuaalsus ja õed Sõnajalad!


Fotod Paul Aguraiuja / kaadrid filmist.