Üks festivali põhiprogrammi oodatumaid filme on maailma suurima dokifestivali IDFA (International Documentary Film Festival Amsterdam) võidufilm “Tiguplaneet” Lõuna-Korea režissöörilt Yi Seung-Junilt. See on film kommunikatsioonist ja armastusest. Kurt-pime noormees Young-Chan on “tiguplaneedilt”, kus elatakse vaikset ja aeglast elu, mis kulgeb otsekui tihkes udus. Siiski pole tema eksistents rõõmutu, sest ühe vähesena omasuguste hulgast on Young-Chan leidnud oma ellu armastuse, kääbuskasvu Soon-Ho. Nad suhtlevad käte abil, Soon-Ho räägib oma abikaasaga koputuste kaudu tema sõrmede pihta — see kõne näeb kõrvalt vaadates välja nagu õrn klaverimäng.

“Tiguplaneet” kulgeb rahulikus tempos ja jälgib poeetiliselt, tundlikult ja kohati ka naljakalt paari igapäevaelu. Üks filmi võimsamaid hetki on see, kuidas tibatilluke naine ja kurt-pime mees peavad kahekesi ära vahetama laelambi pirni — üks ei ulata ja teine ei kuule ega näe, aga kahekesi koos suudavad nad selle ületamatuna näiva ülesandega kuidagi hakkama saada. Peategelase maailmatunnetus on eriline, tema jaoks on kõik meie jaoks igapäevane ja tähelepandamatu, nagu puud, vihmapiisad, meri ja lumi, midagi püha ja erakordset. Tema elus pole ruumi lootusetusele — hoolimata sellest, et Young-Chan pole kunagi näinud tähti ega päikest, teab ta, et tähe säramiseks on vaja pimedust ja et igale päikesetõusule peab eelnema öö.

Ilus film on ka Veneetsia filmifestivalil FIPRESCI auhinna võitnud “Kaks aastat merel” (režissöör inglise videokunstnik Ben Rivers), 16 mm lindile jäädvustatud hüpnotiseeriv minimalistlik reportaaž Šotimaa mägedes elava erakliku vanamehe igapäevaelust. Peategelast ei huvita kontakt inimestega, teda ei huvita kaamera juuresolek või puudumine, ta tegutseb sihipäraselt ja tarmukalt, luues ise oma reaalsust. Bela Tarri vaimus üles võetud must-valge film on puhas kõigest üleliigsest ning jutustab meile oma tasasel moel inimesest, loodusest ja tööst.

Samuti on DocPointi kavas kaks Doc Leipzigi festivalil auhinnatud filmi — “Vee lapsed” ja “Phnom Penhi hällilaul”, mis mõlemad panevad nukralt küsima, miks Eesti dokumentalistid nii vähe rahvusvahelise haardega filme teevad. Hollandi režissööri Aliona van der Horsti film “Vee lapsed” algab Jaapani naise Tomoko Mukaiyamaga, kes on kunstnik ja pianist. Pärast abikaasa surma otsustab ta luua installatsiooni, mis aitaks tegeleda leinaga ja mõtestaks lahti, miks tal on ikka veel alles võime anda elu, kuigi ta seda enam teha ei plaani. Edasi liigub film laste saamise ja mittesaamise teemale, vaadeldes sündimata jäänud lapsi ja nendega kaasnevat “nähtamatut” leina, sest sageli pole ju hauda ega matuseid.

Kuigi igale meesvaatajale ei pruugi linateos, kus teineteisele ulatavad sõbrakäe Bachi muusika ja valgetel kangastel hõljuv menstruaalveri, kõige lihtsam vaatamine olla, tuleb tunnistada van der Horsti filmi julgust ja üldistusvõimet. Ta räägib teemadel, millest eelistatakse vaikida.

“Phnom Penhi hällilaul” on aga jahmatav film, milles Poola režissöör Pawel Kloc jälgib ühe Kambodžas elava perekonna elu. Iisraeli juurtega Ilan, kes ennustab öösiti tänavatel Tarot’ kaartidega, ja tema khmeeri päritolu topsisõbrast girlfriend Saran moodustavad päris masendava paari — nad peaksid kasvatama oma lapsi, kuid ei ole võimelised iseendagi eest hoolitsema; ümberringi lokkab vaesus, nälg, mustus, prostitutsioon ja inimkaubandus. “Phnom Penhi hällilaulus” rullub lahti keeruline ja ebamugav lugu, kus kõik on omal moel ohvrid. Selle koridori lõpust ei paista küll mitte mingit valgust, ja jääb üle vaid imetleda Pawel Kloci kannatlikkust, vaistu ja häid närve.
DocPoint TallinnDocPoint Tallinn toimub tänavu 26.–29. jaanuaril Kumu Auditooriumis ja kinodes Sõprus, Solaris ning Artis.

Festivali programmis linastub üle 70 filmi.

Eesti filmi 100. aastapäeva puhul tuleb seekord eriprogrammina linastamisele 35 mm koopiatelt ka Nõukogude Eesti dokumentaalfilmide paremik “Kadunud lindid”.