Tartu Ülikoolis õpib rohkem tüdrukuid kui poisse, kuid kõikide nende aastate jooksul on TÜ andnud vaid ühe naisakadeemiku. Professor Aili Palju päevik aastatest 1963-1993 annab vastuse, miks see nii on.

Lugeja ees rullub lahti kujunemistee arstitudengist meedikuks, teadlaseks, ravitsejaks. Ja kirjanikuks. Oleme saanud nii Paju teadus- kui kirjandusloomingule kaasa elada, avaldatud on paljud tema uurimused ravimtaimedest, taastusravist, spordimeditsiinist — nagu ka ilukirjanduslik looming. Mida aga lugeja seni ei teadnud, oli see, kui keeruline oli Pajul oma loominguga läbi lüüa. Väärika teadustempli sammaste varjus toimub halastamatu võimuvõitlus ja intriigitsemine, keskpäraste teadusametnike võimutsemine, keelekandmine. Varastatakse uurimistulemusi, lõhutakse salaja kallist aparatuuri, isegi mürgitatakse lillepotti pandud elavhõbedaga! Ja see kõik polegi Agatha Christie fantaasia, vaid igapäevaelu Tartu Ülikoolis. Pole ime, et naised loobuvad sellises õhustikus akadeemikuks saamise unistusest.

Autor pole vaevunud siluma trükki antavat päevikut vähem haiget tegevaks, nagu seda päeviku-žanri puhul tihti tehakse. Talle omase kompromissitusega, võimetusega lipitseda ja diplomaati mängida (omadused, mis on talle ülikooli-aastatel nii mõnegi vaenlase toonud) on ta avaldanud kõik oma vaenud ja kannatused — aga ka võidud ja saavutused. Neid pole sugugi vähe.

Kuigi peenes kirjas toeka raamatu põhiaines on kulgemine teaduses, ideede küpsemine teadustöödeks-raamatuteks, on see eelkõige ühe naise kasvamise-küpsemise lugu. Eessõna ütleb, et see on raamat armastusest. Jah, armastusest selle haige organismi vastu, mille nimeks on Tartu Ülikool ning mis on oma patoloogiatest hoolimata su elu sisu. Aga see oleks poolik tunne, kui poleks ka mehi, keda armastada. Ja iseennast.