Foto: erakogu

Kola töölaual


Mul on vaja erilisi vidinaid, klaviatuuri, mis näeb välja nagu vana trükimasin, värvilisi pliiatseid, tosinaid pastakaid, sulepäid, mida roosam, seda uhkem. Nendega käivad kaasas tindipotid ja kuivatuspaberid, märkmikud, mille lehed on siledad nagu koorevõi või karedad nagu kuivatuspaber, Muumidega käärid ja hästilõhnavad kätekreemid – siis saan ma kirjutada ja tööd teha.

Lõhnaküünlad

Mul on neid palju, ja ostan neid muudkui juurde ja põletan neid nii, nagu mõni teine põletab elu – pidevalt ja järelejätmatult. On küünlad, mis on mõeldud vaid Buddhale; on küünlad, mida kasutan vaid kirjutamise ajal; on neid, mis on vannis käimiseks, ja neid, mida saab niisama põletada. Mida vanemaks muutun, seda kallimaks lähevad küünlad ja pikemaks tikud.

Jalutamine

NII SAAB TÖÖD TEHA: Aina Järvine töölaud.
Foto: Aina Järvine

Selle juures on lisaks aja maha­võtmisele parim igasse aastaaega jälle uuesti armumine. Kevadel sirelite aroomist joobudes tahan, et see kestaks igavesti. Siis tuleb jasmiin ja lämmatab varasuve õhtutel. Sügisel rahustab meeli värskelt küntud mulla ja kõdunevate lehtede lõhn. Talvel, õhtuti, on armas videvikutund, kui inimesed Kuressaares ahje hakkavad kütma. Ja siis tuleb jälle kevad, ja lume sulamine toob Tallinnas endaga koerakaka väljasulamise lõhna. Ja ma armun jälle.

Ajalehed

Mäletan lapsepõlve suvedest, kuidas sai vanaemaga Narva-Jõesuus turuplatsil igal hommikul leheputkas käidud. Mamma jaoks oli lehemüüjal alati pakike päevalehtedest juba kõrvale pandud. Värske lehe avamine on jäänud sellest ajast minu jaoks üheks tõeliselt toredaks ja põnevaks tegevuseks. Lehe krabin, trükivärvi lõhn, mis lehtedelt näkku paiskub, ja kui kõik lehed läbi loetud-lapatud, tahmased sõrmeotsad. Kas võib maailmas olla midagi veel toredamat?

Hiina

Ma ei ole kusagil mujal tundnud sellist erakordset kontrasti kui Hiinas ühel Suzhou peatänaval jalutades. Tänav oli paksult täis kohalikke. Mina, jalas kõrged kingad, nägin vaid mustade peade merd täitmas kogu tänavat nii pikalt, kui silm ulatus. Ja ometi ei põrganud mitte keegi minu ega teiste vastu, ning kulgemine mööda tänavat toimus rahulikult. Kuidas on see võimalik, et miljonilinnas valdab hinge tõeline rahu ja toimub takistusteta kulgemine?