27.02.2009, 00:00
Aita Eesti jalule!
Aki Kaurismäki filmis “Mees ilma minevikuta” sõnastab
üks elu rataste vahele jäänud tegelane oma kreedo: kui näed
inimest näoli kraavis, pööra ta teistpidi. Napisõnalised
mehed selles filmis palju ei seleta, elu vähem näinutele on ehk vaja
öelda: hätta sattunut pöörata on vaja selleks, et see oma
oksesse ei lämbuks. Vennaarmastusest lähtuvat elutunnetust polegi
paremini kujutatud, ilma igasuguse kirikliku pompöössuseta ja
kristlike käskudeta saab aru, mida tähendab võrdsus ja
solidaarsus. Aitad hädas inimest, kuna ta on sinusugune.
Tänases Eestis kõlab iga päev sõna
“solidaarsus”. Vist ütles selle esimest korda välja
pangandustegelane Indrek Neivelt. Ja kuigi igal ütlejal võib olla
oma arusaam, jääb kokkuvõttes kõlama üks:
solidaarsus on see, kui ettevõtja on raskustes ja töötegija
peab nüüd püksirihma pingutama. Loogika siin on:
ettevõtjad loovad töökohti ja annavad enamiku maksurahast; kui
seda raha enam nii palju ei tule, on justkui põhjendatud kokkuhoid
kõigi arvelt. Üsna kohe pärast Neivelti avalööki
ironiseeris keegi “solidaarsusprintsiibi” üle Eesti Vabariigis
2009 tabavalt: Suur Peeter on nüüd asunud Väikse Peetri
moonakoti kallale.
Tagantjärele rasvasteks aegadeks osutunud
aastal 2006 kirjutas TÜ Eetikakeskusega seotud filosoof Kadri Simm
artiklis “Solidaarsuse tarvilikkusest vasak- ja parempoolsetele”
(EE Areen 14.6), et solidaarsus ongi üks ebamäärasemaid
termineid poliitikas. Simm leidis, et Eestis on mõistel
“solidaarsus” siiski selge sisu: siinses kultuuriruumis on
solidaarsus äpudele. Ta tsiteerib Juhan Partsi, kes on kuskil Euroopa
meedias välja öelnud, et solidaarsus on illusioon. Ka Siim
Kallas on Simmi andmetel kunagi deklareerinud, et igasugune
võrdsuspüüe on juba loomult ebaõiglane. Simm kirjutab,
et reformierakondlik mantra on olnud, et solidaarseks hakkame siis, kui selleks
on ressursse.
“Tunne erinevust” oli aja loosung!
Mäletame kõik mõne aasta taguse rikka aja
sõnavõtte igasuguste võrdsustamiskatsete vastu: et midagi
jagada, peab enne midagi koguma. Kuid seda äratundmist, et nüüd
on kõike piisavalt ja ühiste jõupingutustega kogutud vara
võib ka jagada, ei tulnudki – enne jõudis pärale
majanduslangus. Näiteks jäi korraldamata õpetajate
palgatõus lubatud mahus, ettevõtluse käigus kogutud rikkuse
jagamine n-ö maksumaksjate poolt ülalpeetavatele.
Eesti
riigis toimib täna solidaarsusprintsiibil üks suur süsteem ehk
tervisekindlustus: kõik maksavad teatud protsendi, kuid osa kasutab
terviseteenuseid rohkem kui teised. Tasub meenutada, et isegi seda solidaarsust
on Eestis kahtluse alla seatud. On kuuldud tähtsamate maksumaksjate
etteheiteid, et solidaarsusprintsiibi tõttu on arstiabi raskesti
kättesaadav ja et kuigi maksad, tuleb teenust oodata, sest abi ootel
ummistavad järjekordi eriti need, kes ei maksa, näiteks
pensionärid.
Rasketest aegadest kõneldes on viimasel
ajal taas meenutatud Soomet, kus ühiskond on üles ehitatud
solidaarsusprintsiibile, mis tähendab ennekõike seda, et
kõikidele on tagatud võrdne ligipääs teenustele,
vaatamata nende konkreetsele rahalisele panusele. Soome lama elas sealne
töörahvas üle ennekõike tänu
solidaarsusprintsiibil toimivatele turvavõrkudele, näiteks
tugevale ametiühingutega seotud töötuskindlustussüsteemile.
“Ammatisidonnainen työttömyysturv
a” tähendas seda, et inimesed ei kaotanud ka lama rataste vahel
üleöö oma senist elustandardit.
Palgatöötajate omavaheline solidaarsus on Eesti eri eluvaldkondades
kui mitte sõimusõna, siis vähemalt tabuteema, hunt, kelle
nime ei tohi suhu võtta, sest see võib siis äkki metsast
välja karata. Sinikraed oskavad ühte hoida (bussijuhid,
medõed), sest välismaa tööturgude avanedes olid neil
kõik trumbid käes. Samas mõnel teisel elualal on
solidaarsusprintsiip täiesti tundmatu ja palgasaaja teisele vaid
konkurent. Näiteks, kui Kalev Meedia pillid kotti pani ja ajakirjanikud
tänavale heitis, hõõrusid kolleegid teistes kontsernides
naerusui vaid käsi, ilmutades solidaarsust oma peremeestega, kellel on
meediamaastikul ja väikesel reklaamiturul nüüd jälle
lahedam.
Kadri Simmi kinnitusel pole solidaarsus siiski ainult
vasak-, vaid ka parempoolses mõtlemises kasutusel olev mõiste,
kuid tugineb pigem ratsionaalsele kalkuleerimisele, mitte moraalile ega
emotsioonidele. Võrdväärsuse vastastikune aktsepteerimine
võib nimelt olla ühel hetkel vajalik igale üksikisikule.
Igaüks võib ükskord vajada, et teine tunnistaks ta endaga
inimesena võrdväärseks.
Nüüd ongi
tööandjatel see aeg käes. Erinevalt
töövõtjatest on tööandjad Eestis
ühiskonnagrupina olnud ka siiani erakordselt solidaarsed ega varjagi seda.
Läinud sügisel on üksmeelselt võideldud uue
töölepinguseaduse eest, mis lubaks töötajaid karmima
käega kohelda, ei kardetud kaasa kiita Rein Langi drakoonilisele
palgalangetusideele. Tööandjate Keskliidu esimees Tarmo Kriis tuletas
meelde, et ka pensionärid peaksid tänasel kriisajal “suu seki
järel seadma” ja maksma mõne tuhande krooni pealt
sotsiaalmaksu, kuna on ühiskonna täieõiguslikud liikmed.
Solidaarsus oma klassiga ei pea seega tähendama ilmtingimata
kurjakuulutavat (ja lähiajaloos naeruvääristatud) loosungit
“Kõigi maade proletaarlased, ühinege!”. Soome lama
räsiski just ettevõtjaid, kellel polnud palgatöötajatega
sarnast turvavõrku ja kelle teekond mõnusalt firmajuhi toolilt
võlavanglasse võis osutuda ootamatult lühikeseks. Tollal oli
Soomes juttu, et ettevõtjad peaksid moodustama mingi
“töötukassa”.
Eestiski on hakatud
rääkima solidaarsusfondidest. Ehk peaksidki just ettevõtjad,
kellel läheb veel hästi, käima panema midagi sellist, et oma
saatusekaaslasi jalule aidata? Omanikel ei takista keegi rasketel aegadel
üksteisele vennaarmu ilmutamast. Nendesse solidaarsusfondidesse
võivad siis tunde järgi panuse teha ka need palgasaajad, kes
soovivad hädas ettevõtjaid aidata, näiteks võivad nad
vabatahtlikult lasta kärpida oma palka.
Möödunud
nädalal toimus ka esimene tõeline solidaarsusakt Eesti
ärimaailmas, kui senine peaprodutsent Toomas Lepp ostis Urmas
Sõõrumaa jt toetusel ära Oliver Kruuda Kalev Meedia.
Niisiis: ettevõtja, enne kui jälle nõuad solidaarsust,
vaata, keda kraavis lamajatest sina ise saaksid ümber pöörata.
Ennastsalgavalt, ilma igasuguse kalkulatsioonita, lihtsalt inimlikust
vennatundest! Kokkuvõttes aitad Eesti jalule.