Tänases Eestis kõlab iga päev sõna “solidaarsus”. Vist ütles selle esimest korda välja pangandustegelane Indrek Neivelt. Ja kuigi igal ütlejal võib olla oma arusaam, jääb kokkuvõttes kõlama üks: solidaarsus on see, kui ettevõtja on raskustes ja töötegija peab nüüd püksirihma pingutama. Loogika siin on: ettevõtjad loovad töökohti ja annavad enamiku maksurahast; kui seda raha enam nii palju ei tule, on justkui põhjendatud kokkuhoid kõigi arvelt. Üsna kohe pärast Neivelti avalööki ironiseeris keegi “solidaarsusprintsiibi” üle Eesti Vabariigis 2009 tabavalt: Suur Peeter on nüüd asunud Väikse Peetri moonakoti kallale.


Tagantjärele rasvasteks aegadeks osutunud aastal 2006 kirjutas TÜ Eetikakeskusega seotud filosoof Kadri Simm artiklis “Solidaarsuse tarvilikkusest vasak- ja parempoolsetele” (EE Areen 14.6), et solidaarsus ongi üks ebamäärasemaid termineid poliitikas. Simm leidis, et Eestis on mõistel “solidaarsus” siiski selge sisu: siinses kultuuriruumis on solidaarsus äpudele. Ta tsiteerib Juhan Partsi, kes on kuskil Euroopa meedias välja öelnud, et solidaar­sus on illusioon. Ka Siim Kallas on Simmi andmetel kunagi deklareerinud, et igasugune võrdsuspüüe on juba loomult ebaõiglane. Simm kirjutab, et reformierakondlik mantra on olnud, et solidaarseks hakkame siis, kui selleks on ressursse.


“Tunne erinevust” oli aja loosung! Mäletame kõik mõne aasta taguse rikka aja sõnavõtte igasuguste võrdsustamiskatsete vastu: et midagi jagada, peab enne midagi koguma. Kuid seda äratundmist, et nüüd on kõike piisavalt ja ühiste jõupingutustega kogutud vara võib ka jagada, ei tulnudki – enne jõudis pärale majanduslangus. Näiteks jäi korraldamata õpetajate palgatõus lubatud mahus, ettevõtluse käigus kogutud rikkuse jagamine n-ö maksumaksjate poolt ülalpeetavatele.


Eesti riigis toimib täna solidaarsusprintsiibil üks suur süsteem ehk tervisekindlustus: kõik maksavad teatud protsendi, kuid osa kasutab terviseteenuseid rohkem kui teised. Tasub meenutada, et isegi seda solidaarsust on Eestis kahtluse alla seatud. On kuuldud tähtsamate maksumaksjate etteheiteid, et solidaarsusprintsiibi tõttu on arstiabi raskesti kättesaadav ja et kuigi maksad, tuleb teenust oodata, sest abi ootel ummistavad järjekordi eriti need, kes ei maksa, näiteks pensionärid.


Rasketest aegadest kõneldes on viimasel ajal taas meenutatud Soomet, kus ühiskond on üles ehitatud solidaarsusprintsiibile, mis tähendab ennekõike seda, et kõikidele on tagatud võrdne ligipääs teenustele, vaatamata nende konkreetsele rahalisele panusele. Soome lama elas sealne töörahvas üle ennekõike tänu solidaar­susprintsiibil toimivatele turvavõrkudele, näiteks tugevale ametiühingutega seotud töötuskindlustussüsteemile. “Ammatisidonnainen työttömyysturv a” tähendas seda, et inimesed ei kaotanud ka lama rataste vahel üleöö oma senist elustandardit.


Palgatöötajate omavaheline solidaarsus on Eesti eri eluvaldkondades kui mitte sõimusõna, siis vähemalt tabuteema, hunt, kelle nime ei tohi suhu võtta, sest see võib siis äkki metsast välja karata. Sinikraed oskavad ühte hoida (bussijuhid, medõed), sest välismaa tööturgude avanedes olid neil kõik trumbid käes. Samas mõnel teisel elualal on solidaarsusprintsiip täiesti tundmatu ja palgasaaja teisele vaid konkurent. Näiteks, kui Kalev Meedia pillid kotti pani ja ajakirjanikud tänavale heitis, hõõrusid kolleegid teistes kontsernides naerusui vaid käsi, ilmutades solidaarsust oma peremeestega, kellel on meediamaastikul ja väikesel reklaamiturul nüüd jälle lahedam.


Kadri Simmi kinnitusel pole solidaarsus siiski ainult vasak-, vaid ka parempoolses mõtlemises kasutusel olev mõiste, kuid tugineb pigem ratsionaalsele kalkuleerimisele, mitte moraalile ega emotsioonidele. Võrdväärsuse vastastikune aktsepteerimine võib nimelt olla ühel hetkel vajalik igale üksikisikule. Igaüks võib ükskord vajada, et teine tunnistaks ta endaga inimesena võrdväärseks.


Nüüd ongi tööandjatel see aeg käes. Erinevalt töövõtjatest on tööandjad Eestis ühiskonnagrupina olnud ka siiani erakordselt solidaarsed ega varjagi seda. Läinud sügisel on üksmeelselt võideldud uue töölepinguseaduse eest, mis lubaks töötajaid karmima käega kohelda, ei kardetud kaasa kiita Rein Langi drakoonilisele palgalangetusideele. Tööandjate Keskliidu esimees Tarmo Kriis tuletas meelde, et ka pensionärid peaksid tänasel kriisajal “suu seki järel seadma” ja maksma mõne tuhande krooni pealt sotsiaalmaksu, kuna on ühiskonna täieõiguslikud liikmed.


Solidaarsus oma klassiga ei pea seega tähendama ilmtingimata kurjakuulutavat (ja lähiajaloos naeruvääristatud) loosungit “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!”. Soome lama räsiski just ettevõtjaid, kellel polnud palgatöötajatega sarnast turvavõrku ja kelle teekond mõnusalt firmajuhi toolilt võlavanglasse võis osutuda ootamatult lühikeseks. Tollal oli Soomes juttu, et ettevõtjad peaksid moodustama mingi “töötukassa”.


Eestiski on hakatud rääkima solidaarsusfondidest. Ehk peaksidki just ettevõtjad, kellel läheb veel hästi, käima panema midagi sellist, et oma saatusekaaslasi jalule aidata? Omanikel ei takista keegi rasketel aegadel üksteisele vennaarmu ilmutamast. Nendesse solidaarsusfondidesse võivad siis tunde järgi panuse teha ka need palgasaajad, kes soovivad hädas ettevõtjaid aidata, näiteks võivad nad vabatahtlikult lasta kärpida oma palka.


Möödunud nädalal toimus ka esimene tõeline solidaarsusakt Eesti ärimaailmas, kui senine peaprodutsent Toomas Lepp ostis Urmas Sõõrumaa jt toetusel ära Oliver Kruuda Kalev Meedia.


Niisiis: ettevõtja, enne kui jälle nõuad solidaarsust, vaata, keda kraavis lamajatest sina ise saaksid ümber pöörata. Ennastsalgavalt, ilma igasuguse kalkulatsioonita, lihtsalt inimlikust vennatundest! Kokkuvõttes aitad Eesti jalule.