Aita Kivi kaevab need üles: lisab naturalismi, füsioloogiat, olmedetaile: rebenenud sukkpüksid, kehaosad, toidulõhnad. Salasuhted, armastuskolmnurgad, igatsus isa järele, kes pere maha jättis, viha ema vastu… Tunded, mida ei ole ette nähtud, kuid millest on võimatu lahti saada. Maailm, mida on häbenematult vaadeldud naise silmaga: asjad, mida kontrolliv mõistus välja toimetab, kuid mida naise alateadvus igapäevaelus tahtmatult pidevalt registreerib.

Lugude võlu on selles, et nad on esmapilgul nii lihtsad, kuid tihti etteaimamatu lõpuga: ootamatu põnevus sünnib olmeseikade ja naise psüühika ettarvamatuse kokkupuutest. Mõne loo lõpp suubub isegi müstika valdkonda ning autor jätab lugeja mõistatama, kas toimunu oli üksnes kangelanna kujutlus või reaalne sündmus.

 Kivi kangelannad on haavatavad, naiivsed, abitud, tihti alaväärsuskompleksi all kannatavad. Kuid autor ei vaata nende peale ülevalt alla, ta kulgeb koos nende ebatäiuslikkusega, komistab, kui nemad komistavad. Mulle kui naislugejale on see atraktiivne: minagi võin hetkeks kõrvale visata täiuslikkuse maski ning olla kohmakas, nutune, maias, triikimata seelikuga või paks. 

Kolm lugu räägivad uuemast ajast, kuid enamiku lugude keskkond on retro, siin elustub nõukogude aeg oma suhtumiste, kohtade, hoiakute ja olmedetailidega – see on natuke nagu rändamine ajas. Lugude vahele pikitud mõtiskluskatked on otsekui vaikesed teeviidad rohtu kasvanud raja ääres, teekonnal Naise Maailma.

Lugudele sekundeerib Rein Seppiuse kujundus Matti Parki graafikaga: raamatu lehtedele on paisatud tükkideks rebitud maailm, valu ja armastus segamini.

Aita Kivi tuntud headuses: maailm meie ümber on muutunud, kuid mõned olemuslikud asjad naise maailmas on samad mis kümme ja kakskümmend aastat tagasi.